LUGEMISSOOVITUS ⟩ Värvikas valik ulmelugusid, milles on jonnakat ja agressiivset lootust

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda  Manfred Kalmsteni ja Kadri Kääramehe koostatud ulmekogumikku «Kübeke elutervet vihkamist».

Hulk aega olen mõelnud, miks küll kubiseb kirjandus, filmindus, kultuuriline väli seitset seltsi düstoopiatest, ent ühtki usutavat utoopiat ei ole ammu kohanud. Kas usk paremasse tulevikku on oleviku pidevalt paranedes mõttetuks muutunud, argised hädad varjutanud rahupõlverahva ohutaju või on siin ikka sama vana knihv, et mõnusa eluga harjunud põlvkonnad tahavad fantaasiates aina koledamaid koledusi kätte saada? Jumala pärast mitte päris elus. Kuni jõledused ise õuele sõidavad ja unise heaoluleja oma mängu kaasavad. See mäng ei ole kena.

Manfred Kalmsten, Kadri Kääramees, «Kübeke elutervet vihkamist». Foto: Raamat

Väga hea mõte, et kaanel eesnimedeta esinev tandem Kalmsten ja Kääramees võttis ette mitte just utoopialise projekti: tellida rohkem ja vähem tuntud kodumaistelt ulmekirjanikelt lugusid, milles oleks lootust sees. Siin ei ole ilutulevikke, ent vaade edasisele on igal pool sees. Üksteist lugu, kaksteist autorit. Kaanel on nimetet vaid seitse, aga loen sisukorrast (mis vana tava järgi on raamatu lõpus, mitte alguses) kõik üles: Häli Kivisild, Miikael Jekimov, Kristjan Sander, Artur Räpp, Maarja Kruusmets, Meelis Friedenthal, Lüüli Suuk, Veiko Belials, Kristi Reisel, Triinu Meres, Laura Loolaid, Manfred Kalmsten. Nagu näha, leidub kirjandusse kinnistunud autoreid ja loomeraja hakul olijaid, on neid, kes tänase eesti ulme juures sünnist saati olnud ja teisi, kelle sündi ja sünnitamisi alles oodatakse. Väga värvikas valik ja ei valmistanud pettumust ükski lugu, pigem panivad ajuti edasi mõtlema, et kas ja kui, siis mida saanuks paremini teha, ehk võiks mõnest mõttest suurematki sündida.

Olen palju kordi kirjutanud, et ees- ja järelsõnad meeldivad mulle eriti. Siin on mõlemad olemas. Ja annavad õige kammertooni lugemiseks. Tsiteerin harva, ent praegu küll: «Mis eristab hopepunk’i grimdark’ist, on lootus. Mitte puhas, õrn, üllas lootus, vaid agressiivne, jonnakas, vihane lootus. Maailm on loppis ja apokalüpsised liiguvad sellest läbi, ma olen väike ja katkine, rasvaste näpujälgedega südametunnistusel, nagu iga keskmine inimene, aga keskmise sõrme näitamisena sellele kõigele, vastuoksa tegelikkusega leppimisele, ma teen midagi head, loovat, edasiviivat, isegi kui see on napp, isegi kui ma lõpptulemust ei näe ega tea, kas see ka kunagi saabub.»

Need Kadri Kääramehe sõnad võiksid olla iga kirjaniku ja tegelikult iga inimese rinnataskus, otse südame kohal. Maailm saaks kärmemini kobedamaks. Tehkem midagi head, loovat, edasiviivat, isegi kui see on napp. Oldagu lootuspunkarid!