Elus olemisel on tohutu, hiiglasuur, täiesti hindamatu potentsiaal!

Epp Petrone
, kirjanik, kirjastaja
Copy
Maarja Yano.
Maarja Yano. Foto: Arvet Mägi

«Elus olemisel on väga suur potentsiaal.» See on lause Maarja Yano raamatust «Minu Tokyo».

Üks hetk pidevast, millegipärast üldse-mitte-lõppevast päevade pikkusest maavärinast (sellest kuulsast 2011. aasta Fukushima-tuumajaamaõnnetuse maavärinast) ja kurgu taga tagumas teadmine, et isa on kaugel Eestis suremas.

Maarja Yano, «Minu Tokyo».
Maarja Yano, «Minu Tokyo». Foto: Raamat

«Elus inimene saab tõsta klaasi vett oma suule ja selle ära juua,» ütleb Maarja. Tõsi, vee kohta käivad kiirituse-kuulujutud ja pudelitest tühjaks ostetud poed olid ka sealsamas, elusolemisele võlu ja valu andmas.

Raamatu alguses on Maarja vaid 19aastane ja enam-vähem juhuse tõttu satub ja satub… Eks endal on muidugi julgust ka, sest stipendiumist jäi ta ilma, aga otsustas minna ikka ja sattus niimoodi illegaalsele tööotsale, kinnisvara-agendiks, elades nädalavahetustel lõbutüdrukute regioonis, büroo poolt talle üüritud korteris. Argipäevadel aga oli ta tavaline jaapani keele ja kultuuri tudeng ülikoolis, oma sõpradega ja sattumisi ellu tulnud Vene kultuuriklubis.

Mulle meeldib see siiras, veidi jultunud ja isegi edeva noore tüdruku eluhoiak, mis vahepeal eneseirooniaks - ja kindlasti enesearenguks - muutub. «Ta oskab kirjutada,» ütles ta isa Andry Ervald kunagi meie kirjastusele oma tütart Maarjat soovitades, ja ma olen Andryga nõus. Ja «ta on natuke emo», kirjutas Andry. Jah, on küll. Hinges kraabib vahel, isegi ei tea, miks… Niisugused «emode» hetked on selles raamatus olemas, ja need on eriti tunda enne seda kurja kevadet 2011.

Kuri kevad 2011 on raamatu pöördepunktiks. Rõõmsa pindlibisemise aeg saab mööda. Isa haigestumine, maavärin, radiatsioon. Ja arusaam, et elus olemisel on tohutu, hiiglasuur, täiesti hindamatu potentsiaal!

Andry Ervald.
Andry Ervald. Foto: Eero Vabamägi

Elagu elu! Ja elagu isa Andry seal kusagil teispoolel meile ikka pöialt hoides. Ma arvan, et ta on rahul. Nagu raamatu uustrüki epiloog näitab, kolis Maarja pärast seiklusi, sekeldusi ja topelt-pulmapidu oma Jaapani mehega Eestisse ja avanesid uued võimalused kohanemisteks, elus olemise potentsiaali avastamiseks.

PS. Üks mu lemmikkoht raamatus on peatükk, kus vaene peategelane pidi Jaapani puukotasid ja kimonot kandma, vaevu liikudes ja hingates, hädavaevu istudes ja astudes. Aga ellu ta jäi.

Tagasi üles