«Loomulikult on tal kahju, et keegi on surnud, aga ta ei saa parata, et tunneb lisaks midagi veel...»

Raamatuportaal
Copy
Foto: Shutterstock

Elly Griffithsi värskelt ilmunud Ruth Galloway sarja kaheksandas raamatus «Naine sinises» on hulk tuttavaid tegelasi, pinget ja põnevust.

Kahe naise mõrvamine keskajahõngulises Walsinghami linnakeses viib kohtuarheoloog Ruth Galloway lahendama järjekordset mõrvalugu.

Kui Ruthi druiidist sõber Cathbad näeb kohalikul kalmistul õhtupimeduses seismas üht imekaunist valges kleidis ja sinises mantlis naist, on ta veendunud, et talle on end ilmutanud neitsi Maarja. Järgmisel päeval leitakse aga seesama naine tapetuna. Lisaks ilmub välja Ruthi ammune ülikoolikaaslane Hilary, kellest Ruthi üllatuseks on saanud anglikaani preester. Hilary on hiljaaegu tundmatult saatjalt saanud mitu ähvarduskirja, milles viidatakse ka nutvale sinises rüüs naisele. Kas need kirjad ja kauni naise surm võivad olla seotud?

Kui üks Hilary kolleegidest vahetult enne iga-aastaseid suure reede pidustusi tapetakse, peavad Ruth, Cathbad ja peainspektor Nelson jõud ühendama, et mõrvar tabada.

Loe raamatust katkendit!

***

Elly Griffiths, «Naine sinises».
Elly Griffiths, «Naine sinises». Foto: Raamat

Peainspektor Harry Nelson kuuleb uudist tööle sõites. «Walsinghami lähistelt kraavist on leitud naise surnukeha. Asjaga tegeleb RKT.» Kui ta maanteel käsipidurit appi võttes ringi keerab, tajub ta endas hulka vastandlikke emotsioone. Loomulikult on tal kahju, et keegi on surnud, aga ta ei saa parata, et tunneb lisaks midagi veel: kerget erutusvärinat ja samuti kergendust, et teda on säästetud hommikusest kohtumisest komissar Gerald Whitcliffe’iga ja nende arutelust eelmise kuu eesmärkide täitmise üle. Nelson on RKT ehk raskete kuritegude talituse juht, aga paraku on tõsi, et King’s Lynnis ja selle ümbruses tuleb raskeid kuritegusid enamasti õige harva ette. See on muidugi hea – kui Nelson sireeni tööle paneb ja endale hommikuses liikluses teed teeb, annab ta sellest endale selgelt aru –, aga tema töö teeb see kaunis igavaks. Mitte et Nelsonil ei oleks oma tööalases karjääris raskeid kuritegusid ette tulnud – kõigest mõne kuu eest tulistati tema pihta ja ta oleks võinud surma saada, kui tema seersant ei oleks vastu tulistanud –, aga üldiselt on seal kõigest suhteliselt palju pisivargusi, väiksemaid narkokuritegusid ja kaebusi selle pärast, et kellegi jalgratta vargus «Crimewatchi» saates kajastamist ei leidnud.

Ta helistab seersant Dave Cloughile ja seersant Tim Heathfieldile ning annab neile korralduse teda kuriteopaigal oodata. Mõlemad vastavad üksnes: «Jah, boss,» ning ta kuuleb ka nende häältes erutust. Kui kohal oleks seersant Judy Johnson, tuletaks ta neile meelde, et tegemist on inimliku tragöödiaga, aga Judy on emapuhkusel ja seega on õhk jaoskonnas testosteroonist paks.

Kui Nelson ümber nurga keerab, näeb ta vilkuvaid tulesid. Surnukeha leiti Fakenhami maanteelt Walsinghamist umbes poolteist kilomeetrit väljas. Tee on kitsas, kummalgi pool kõrguvad hekid ning veel kitsamaks teevad selle kaks politseiautot ja koroneri furgoon. Kui Nelson autost välja astub, tabab teda otsekohe klaustrofoobia, mida ta maal viibides sageli kogeb. Kõrged rohelised hekid on otsekui müürid ja tekitavad temas tunde, nagu oleks ta kaevu põhjas. Hall taevas tundub talle kaela vajuvat. Tema eelistab igatahes kõnniteid ja tänavavalgustust.

Kohalik politseinik astub tema eest kõrvale. Politseipatoloog Chris Stephenson on surnukeha juures kraavis. Ta tõstab pilgu ja naeratab Nelsonile, nagu see oleks kõige toredam paik, kus kohtuda.

«Tohoh, kas see pole mitte admiral Nelson ise!»

«Tere, Chris. Mis meil seal on?»

«Naine, arvatavasti kahekümnendate aastate alguses või keskpaigas; paistab, nagu oleks ta kägistatud. Keha on juba täiesti kange, aga öö oli ju ka külm. Minu arvates on ta siin olnud umbes kaheksa kuni kümme tundi.»

«Mis tal seljas on?» Sealt, kus Nelson seisab, paistab talle, nagu see oleks mingi karnevalikostüüm – pikk valge rüü ja sinine keep. Hetkeks tuleb talle meelde Cathbad, kes peab oma lemmikrõivaks druiidide keepi. «See on nii spirituaalne kui ka praktiline,» on ta kunagi Nelsonile öelnud.

«Öösärk ja hommikumantel,» kostab Stephenson. «Veebruariõhtu jaoks mitte just eriti kohased riided, eks ole.»

«Ja jalas on tal sussid või?» Nelsonile jääb silma paljas jalg, mille otsas paistab midagi valget.

«Jah, mingid seda sorti asjad, mida spaades ja muudes säärastes kohtades tasuta jagatakse,» vastab Stephenson, kes sellistest paikadest nähtavasti nii mõndagi teab. «Jällegi mitte eriti kohased, et üle väljade marssida.»

«Kui tal on sussid veel jalas, siis on ta ilmselt sinna kraavi hoolega asetatud, mitte visatud.»

«Õigus, boss. Ma ütleksin, et see surnukeha on päris hoolikalt paika sätitud.» Stephenson ulatab talle kilekotis eseme.

«See oli tal rinna peal.»

«Mis see on? Kaelakee?»

Stephenson naerab. «Admiral, minu teada pidid sa ju katoliiklane olema. See on roosikrants.»

Roosikrants. Nelsoni emal on puust roosikrants, mis on Lourdesist toodud, ja ta palvetab sellega igal õhtul. Nelsoni õed Grainne ja Maeve said oma esimese armulaua puhul mõlemad roosikrantsi kingiks. Nelson ei saanud, sest tema oli poiss.

«Pane kotti,» ütleb ta, ehkki roosikrants ongi juba tõendusmaterjali hoidmiseks ette nähtud kilekotti pandud ja kott kinni vajutatud. «See on tähtis tõend.»

«Kui sa nii ütled, boss.»

Nelson ajab end sirgu. Ta kuuleb autot lähenemas ning oletab, et need on Clough ja Tim. Pealegi on tal Chris Stephensonist ja tema lobedast suuvärgist kõrini.

Seersandid astuvad tema juurde. Mõlemad on pikka kasvu ja tõmmut verd ning neid on kirjeldatud kui hea välimusega mehi (see kirjeldaja ei olnud küll Nelson), kuid sellega nende sarnasus ka lõpeb. Peale selle, et Clough on valge ja Tim musta nahavärviga, on erinevusi veel. Clough on tugeva kondiga, tal on jalas teksased ja seljas jope. Ta vaatab ringi ja tundub olevat elevil, käes on tal soolakringel, millest pool on söödud. Tim on pikem ja saledam, seljas on tal pikk tume mantel ja kaela seotud sall, nii et ta võiks sama hästi olla ka mingisse tehasesse külla saabunud poliitik. Näoilme on tal täiesti läbitungimatu.

Nelson annab neile kiirelt asjade seisust teada. Ta kutsub enda juurde kohaliku politseiniku, kes selgitab, et surnukeha leidis varahommikul keegi, kes oli oma koeraga jalutama tulnud. «Tema pisike koer kadus tegelikult kraavi ja hakkas ... noh ... hakkas kadunut raputama.»

«Kui tal on magamisriided seljas,» märgib Tim, «siis võib ta olla mõni Pelgupaiga patsient.»

Sama mõte oli pähe turgatanud ka Nelsonile. Selle peale tuli ta siis, kui nägi vahvlimustriga susse. Pelgupaik on narkovõõrutusele spetsialiseerunud erahaigla. Kuna paljud sealsed patsiendid on väga tuntud (ehkki mitte Nelsonile), tegutseb see kõrgete müüride varjus ja saladuseloori katte all. Käivad kuulujutud, et seal korraldatakse ohtrate narkootikumidega orgiaid. Pelgupaik on päris lähedal, umbes poolteist kilomeetrit üle lageda välja.

«Hästi arvatud,» tõdeb ta. «Kohe varsti võite te Cloughiega sinna minna ja küsida, kas neil ei ole mõni patsient kaduma läinud.»

«Varsti peaks sinna jõudma Foxy O’Hara,» ütleb Clough ja neelab viimase raasu oma soolakringlist alla.

«Kes?»

«Kindlasti oled ju kuulnud. Enne jõule oli ta saates «Ma olen kuulus».»

«Ära seleta, Cloughie.» Nelson pöördub Chris Stephensoni poole, kes on kraavist välja tulnud ja võtab tunkesid seljast. «Kas leidsid midagi veel, Chris? Ega hommikumantlil ei ole nimesilti – teeks asja lihtsamaks?»

«Ei ole. Aga hommikumantel on korralik. Kallis. John Lewisest.»

«Pelgupaigas peatumine on muidugi päris kallis,» tõdeb Nelson. «Ma arvan, et sellele tulekski panustada.»

«Vabandust, söör.» See on üks kohalikest politseinikest, elevil ja aupaklik. «Siin on üks mees, kes tahab teiega rääkida. Oleks nagu natuke peast põrunud, aga ütleb, et tunneb teid.»

«Cathbad,» ütleb Clough, ilma et tal oleks sinnapoole vaadatagi vaja.

Cloughil on õigus. Nelson näeb, kuidas Cathbad seisab politseilindi taga, seljas tema tavapärane keep. Kui veider ja õigupoolest ka häiriv, et Nelson oli kõigest mõne hetke eest tema peale mõelnud. Ta astub lähemale.

«Cathbad, mida sina siin teed?»

«Ma olen Walsinghamis üht majapidamist valvamas.»

«Ja kus Judy on? Jätsid ta vastsündinuga üksi või?»

«Miranda on juba kümnenädalane ja tema on vana hing. Ei, Judy võttis lapsed kaasa ja läks oma vanemate juurde.»

«See ei selgita kuidagi seda, mispärast sa siin mõrvapaigas oled.»

«See naine, kelle te siit leidsite,» küsib Cathbad, «kas tal on sinine keep seljas?»

Nelson vaatab teda kahtlustavalt. «Kes ütles, et me siit naise leidsime?»

Ta on valmis selleks, et Cathbad hakkab nüüd rääkima energiatest ja kosmilistest vibratsioonidest, aga selle asemel teatab ta: «Ma kuulsin, kuidas piimamees sellest rääkis. Piimameestest võib mõnikord kasu olla. Nad on hommikul vara liikvel ja märkavad igasuguseid asju.»

«Ja mida sa selle sinise keebiga silmas pead? Ma olen kindel, et seda piimamees ei näinud.»

Cathbad ohkab sügavalt. «Nii et ongi tema.»

«Millest sa räägid?»

«See maja, kus ma praegu elan, on surnuaia kõrval.» No seda oligi arvata, mõtleb Nelson. «Nojah, eile õhtul nägin ma, kuidas seal seisis üks naine, seljas valge rüü ja selle peal sinine keep.»

«Mis kell see oli?»

«Üheksa paiku.»

Nelson tõstab lindi kõrgemale. «Tule parem siit läbi.»

Kriminalistid on saabunud. Õhukestes kaitseülikondades, näod maskiga kaetud, näevad nad välja nagu tulnukad, kes on valmis unist Norfolki külakest üle võtma. Nelson ja Cathbad vaatavad pealt, kuidas surnud naise keha kraavist aeglaselt välja vinnatakse. Surnukeha kaetakse palakaga, aga kui kanderaami neist mööda kantakse, näevad nad mõlemad, kuidas sealt ripub alla mudane sinine kangasiil. Cathbad lööb risti ette ja Nelson peab end talitsema, et hoiduda sama tegemast.

«On sul aimu, kes see võib olla?» küsib Cathbad.

«Tal on magamisriided seljas,» vastab Nelson. «See sinu «keep» on hommikumantel. Ma saadan Cloughi ja Heathfieldi Pelgupaika.»

«Kas sa arvad, et ta on keegi sealsetest patsientidest?»

«See on üks uurimisliin.»

Tulnukad on nüüdseks seadnud kraavi kohale telgilaadse ehitise. Miskipärast ei meenuta õhkkond enam hädaolukorda ning kõik on muutunud rahulikuks ja sihipäraseks.

«Vaata, Cathbad,» ütleb Nelson. «Ma hakkan nüüd poistele asjast ülevaadet andma ja püüan siin kõik lõpetada. Siis tulen ma sinu juurde ja me räägime, mida sa eile õhtul nägid. Kus sa õieti peatud?»

«Püha Siimeoni majakeses. Kiriku kõrval.»

«Kaua mul ei lähe.»

«Ajal,» teatab Cathbad suureliselt, «ei ole siin mingit tähtsust.» Aga enam ei ole kedagi teda kuulamas.

**

Ruth Galloway kuuleb kraavist leitud surnukehast alles siis, kui on tööle jõudnud. Autos oli raadio küll mänginud, aga kui arvestada kogu seda sekeldust oma viieaastase tütre Kate’iga, kelle ta pidi õigeks ajaks eelkooli viima, jäi see kõik talle väga hämaraks. «Kas sul on raamatukott kaasas?» ... Ja nüüd Gary spordiuudistega ... «Kas siin parkimiskohta on?» ... Püha isaga veedetud päevaks ... «Tee kähku, õpetaja Mannion ootab sind. Sa oled mulle väga kallis. Pärastpoole näeme.» ... Külm tuul, eriti idarannikul ... Kui uudis surnud naisest ka «Today» saatesse jõudis, jäi see Ruthil igatahes tähele panemata. Alles siis, kui ta oma laua taga istus, et enne esimest seminari e-kirjad läbi vaadata, astus tema osakonnajuhataja Phil Trent kutsumata ta tuppa ja küsis, kas ta on «sellest viimasest draamast» kuulnud.

«Ei. Mis draamast?»

«Walsinghami tee äärest kraavist leiti naise surnukeha. Sellest rääkis «Look East».»

«See jäi mul ilmselt tähele panemata.»

«Ma mõtlesin, et sul on nende sinises vormis poistega otseliin sisse seatud.»

Phili teeb Ruthi roll politsei erinõustajana kadedaks ja mõnikord kipub ta naist sellega narrima, poetades märkusi kõrgel tasemel koosolekutest ja äärmiselt salajastest memodest, aga täna hommikul ei ole Ruthil selle tarvis jaksu.

«Ma kahtlen, kas sellel on minuga midagi tegemist. Välja arvatud muidugi juhul, kui sealtsamast kraavist leitakse mõni rauaaja skelett.»

«Ma arvan, et seda ei juhtu.»

Ruth pöörab end ekraani poole tagasi ja ehkki Phil veel mõne minuti ukse peal kõlgub, kaob ta viimaks minema ja laseb tal oma e-postile keskenduda. Postkastist leiab Ruth tavapärast akadeemiliste kirjastuste reklaami, osakonna memosid ja tudengite palveid, et ta annaks neile esseede lõpetamiseks lisaaega. Esimesed ja teised kustutab Ruth ära ning asub kolmandatele vastama, kui märkab üht muud laadi meili. Teemareal on kirjas: «Pole ammu näinud.» See võib tunduda kas põnev või hirmutav, olenevalt kirja saaja tujust. Ruthi puhul jaguneb see arvatavasti mõlema variandi vahel võrdselt. Ta klõpsab kirjale.

Tere, Ruth.

Ma olen Hilary Smithson Southamptonist. Kas sa mäletad mind?

Kuhu kõik need aastad on küll kadunud? Nagu ma aru saan, oled sa Norfolkis ja sul läheb väga hästi. Ma tulen järgmisel nädalal Norfolki, sest Walsinghamis on üks konverents, ja mõtlesin, et võiks äkki kokku saada. Ma tahaksin sinult ühes kaunis keerukas asjas nõu küsida. Ja muidugi tahaksin ma sind ka näha.

Ootan vastust.

Parimate soovidega

Hilary

Ruth põrnitseb ekraani. Walsinghami on täna hommikul mainitud juba kaks korda ja, nagu Nelson alati ütleb, ei ole sääraseid asju nagu kokkusattumused lihtsalt olemas.

Tagasi üles