«Asi on selles, et leitud on surnukeha. Magamisriietes naise surnukeha»

Foto: Shutterstock

Elly Griffithsi värskelt ilmunud Ruth Galloway sarja kaheksandas raamatus «Naine sinises» on hulk tuttavaid tegelasi, pinget ja põnevust.

Kahe naise mõrvamine keskajahõngulises Walsinghami linnakeses viib kohtuarheoloog Ruth Galloway lahendama järjekordset mõrvalugu.

Kui Ruthi druiidist sõber Cathbad näeb kohalikul kalmistul õhtupimeduses seismas üht imekaunist valges kleidis ja sinises mantlis naist, on ta veendunud, et talle on end ilmutanud neitsi Maarja. Järgmisel päeval leitakse aga seesama naine tapetuna. Lisaks ilmub välja Ruthi ammune ülikoolikaaslane Hilary, kellest Ruthi üllatuseks on saanud anglikaani preester. Hilary on hiljaaegu tundmatult saatjalt saanud mitu ähvarduskirja, milles viidatakse ka nutvale sinises rüüs naisele. Kas need kirjad ja kauni naise surm võivad olla seotud?

Kui üks Hilary kolleegidest vahetult enne iga-aastaseid suure reede pidustusi tapetakse, peavad Ruth, Cathbad ja peainspektor Nelson jõud ühendama, et mõrvar tabada.

Loe raamatust katkendit!

***

Elly Griffiths, «Naine sinises». Foto: Raamat

Pelgupaik on uhke Victoria-aegne hoone, mis sobiks paremini mõnda tahmasesse kesklinna kui Norfolki loodusesse. Ehkki selle karmi ilmet mahendavad puud ja lauged künkad, näeb see välja pigem nagu raekoda või raudteejaam, mis on end sinna keset väljasid sättinud.

Cloughile avaldab see aga muljet. «Vaata, milline koht. See on nagu mingi härrastemaja.»

«Rohkem näeb küll välja nagu vangla,» nendib Tim.

Nad on peatunud elektroonilise värava ees, aga enne kui Tim jõuab uksetelefoniga rääkima hakata, läheb värav hääletult lahti.

«Vangla jaoks pole niisugune turvasüsteem eriti hea,» tõdeb Clough.

Tim ei kosta midagi. Tegelikult on neil kummalgi vend, kes on vanglas kinni istunud, aga neil ei ole kombeks oma perekonnaasju arutada. Tim paneb autole uuesti hääled sisse ja nad sõidavad mööda kaarjat kruusaga kaetud sissesõiduteed maja ette. Eesukse juurde viib lai trepp, selle ees on ümmargune laitmatus korras muruplats, mille keskel paistab purskkaev. Näha ei ole hingelistki. Nad jätavad külastajate parklasse suunavad viidad tähelepanuta ja pargivad auto trepi ette. Tim vajutab kellanuppu ja seekord neile ka vastatakse. Vaevalt on ta saanud suust sõna «politsei», kui kahe poolega uks läheb lahti.

Seest meenutab maja kindlasti rohkem hotelli kui vanglat, seal on lausa mõisa mõõtu hall koletu kivist kaminaga ja ümmargune laud, millele on seatud vahase moega lilled. Suur kappkell toob kuuldavale raskepärast tiksumist ja seintelt vaatavad vastu süngetes toonides õlimaalid. Ruumis on isegi vastuvõtulaud, mille tagant saadab keegi naine nende poole silmipimestava naeratuse.

«Millega ma saan teid aidata?»

Tim näitab talle oma ametitõendit. «Kas ma saaksin rääkida mõne vastutava isikuga?» Nad on autos kokku leppinud, et tema võtab vestluse juhtimise enda kanda. Clough seisab toetavalt ta selja taga. Administraator vaatab neile närviliselt otsa. «See on doktor McAllister.»

«Kas ma saaksin siis selle mehega rääkida?» kordab Tim.

«Ma vaatan, kas proua McAllister on vaba.» Administraator võtab telefoni ja Clough pomiseb: «Ole oma seksistlike eelarvamustega ettevaatlik, Tim.»

«Käi põrgu,» vastab Tim vaevu huuli liigutades.

Doktor McAllister saabub peaaegu kohe. Ta on veetlev keskealine naine, lühikeste pruunide juuste ja kitsaste pelutavate prillidega. Ta juhatab nad kamina ette nahksohvale. Timil oli olnud kavas pakkuda mõnd privaatsemat kohta, aga kuivõrd vestibüül on sama tühi kui õu – kui kõrvale jätta administraator, kes ei paista neist välja tegevat –, lepib ta sellega.

«Milles on asi?» Doktor võtab kohe ohjad enda kätte, silub oma valget kitlit ja sätib prille.

«Me tulime küsima, ega keegi teie patsientidest ei ole kadunud.»

«Mida te selle all silmas peate? Kadunud?»

«See on päris lihtne küsimus,» kostab Clough. «Kas keegi teie kinnipeetavatest on kadunud?»

«Nad ei ole kinnipeetavad, nad on patsiendid,» märgib doktor McAllister.

«Kas keegi teie patsientidest on kadunud?» küsib Tim.

«Meie patsiendid võivad minna ja tulla, kuidas soovivad. Nad registreerivad end ise siia ravile.»

«Kas keegi end eile ka välja registreeris?»

«Minu teada mitte,» tunnistab naine.

«Nii et kõik on seal, kus nad peaksid olema?»

«No me ei ole nende tube veel üle vaadanud, nii et sada protsenti ma kindel olla ei saa.»

«Asi on selles,» ütleb Tim usalduslikult ettepoole nõjatudes, «et leitud on surnukeha.»

«Surnukeha?»

«Magamisriietes naise surnukeha. Me mõtlesime, et võib-olla on ta keegi teie patsientidest.»

«Aga see ei ole ju võimalik.»

«Mulle jäi mulje, et nad võivad minna ja tulla, kuidas soovivad?»

«Jah,» vastab doktor McAllister ja heidab tema poole ebasõbraliku pilgu. «Aga me ei kirjuta välja kedagi, kes on magamisriietes. Ja nagu ma ütlesin ...»

Tema valge kitli tasku hakkab vibreerima ja nad näevad, kuidas kanga all vilgub punane tuluke.

«Mulle tundub, et keegi soovib teiega rääkida,» märgib Tim.

Doktor McAllister võtab telefoni välja ja peab maha lühikese vestluse, mis tema poolt koosneb ühesilbilistest vastustest. Siis tõuseb ta püsti ja ütleb: «Vabandage mind, härrased.»

Clough ja Tim vahetavad pilke, tõusevad siis samuti püsti ja astuvad talle järele.

Kaminast paremat kätt on suur trepp. Doktor McAllister läheb üles, võttes kaks astet korraga, politseinikud kannul. Trepimademel avab ta ukse ning otsekohe haihtub kogu maamaja tüüpi hotell ja nad astuvad maailma, mis on hoopis rohkem haigla moodi: uksed on nummerdatud, näha on käte desinfitseerimisvahendi pudeleid, isegi vaip on teistsugune. Ühe ukse juures seisavad kaks valges kitlis meest (õed? arstid? hooldajad?). Doktor McAllister kiirustab nendega rääkima ja Tim kuuleb sõna «kadunud». Ta näitab uuesti oma ametitõendit ja küsib: «Kas keegi ongi kaduma läinud?»

Arst heidab talle ärritunud pilgu, kuid vastab. «Üks meie patsient ei ole ilmselt oma toas.»

Üks valge kitliga meestest lükkab lahti ukse, mis kannab numbrit 12. See on meeldiv, kuid ainult kõige vajalikumaga sisustatud ruum: üheinimesevoodi, laud, riidekapp, tugitool ja ilus tõstandaken, mis on selle toa tarvis veidi liiga suur.

«Patsiendi nimi?» küsib Clough kärmelt. Doktor McAllister soostub vastama: «Jenkins. Chloe Jenkins.»

«Ja millal teda viimati nähti?»

Üks valge kitliga meestest vastab: «Eile õhtul umbes kella kaheksa paiku, kui ma palatitesse õhtusööki viisin.»

Voodi kõrval laual on kaanega taldrik. Clough tõstab kaane üles – selle all on puutumata kartuli- ja hakklihavorm, mis hakkab äärtest kuivama.

«Ja pärast seda?»

«Ei midagi. Kella ei ole ta helistanud.»

Tim on riidekapi ukse lahti teinud. «Mis preili Jenkinsil seljas võis olla?»

Hooldaja vastab närviliselt: «Ta oli magamisriietes ja hommikumantlis.»

«Mis värvi see oli?»

«Sinine.»

Tim pöördub doktor McAllisteri poole. «Ma arvan, et teil tuleb meiega kaasa tulla.»

Igasugused sekeldused võtavad omajagu aega ja kui Nelson püha Siimeoni majakese kääbikute mõõtu välisuksele koputab, on kell juba peaaegu üksteist. Uks tehakse otsekohe lahti, aga ainult praokile, nii et nähtavale ilmub üksnes Cathbadi nägu.

«Tule kähku sisse,» ütleb ta. «Ma ei taha kassi välja lasta.»

«Paistab, nagu oleks sind mingi hullumeelse kassi valvesse pandud,» ütleb Nelson, kui ta end prao vahelt sisse pigistab.

«Hull ta ei ole,» ütleb Cathbad ja juhatab Nelsoni madala laega elutuppa. «Ta on hämmastavalt terane.»

Sale must kass istub ahju ääres. Ta tõuseb püsti, heidab Nelsonile põlgliku pilgu ja astub väärikalt toast välja.

«Sõbralik loom,» märgib Nelson.

«Ma arvan, et ta on mu vana ladina keele õpetaja reinkarnatsioon,» kostab Cathbad. «Tema pilgust paistab täpselt samasugust pettumust.»

Nelson naerab, aga saab siis aru, et võib-olla ei olegi see nali.

«Miks teda välja ei lasta?» küsib ta.

«Päeval lastakse teda õue küll, aga öösel mitte,» vastab Cathbad. «Aga ma pelgan teda eesuksest välja lasta. Mulle tundub, et ta kavatseb auto alla jääda just selleks, et mind korralikult välja vihastada.»

«Millal majaomanik tagasi tuleb?»

«Homme. Olgu jumalad tänatud.»

«Huvitav koht,» tõdeb Nelson, ehkki endamisi mõtleb, et kõik need talad ja ebatasased põrandalauad hakkaksid talle vist mõne aja pärast masendavalt mõjuma. Kogu elamises ei paista olevat ainsatki sirget joont. Tema üllatuseks Cathbad väristab ennast. «Siin on halb energia,» ütleb ta. «Rõhuv. Kas tunned? Kõik see aeg, mis ma siin olen olnud, on mul pea valutanud.»

«See on nähtavasti sellest, et sa lööd pea kogu aeg uksetalade vastu ära.»

Cathbad naerab. «Võib-olla küll.»

«Räägi mulle sellest naisest, keda sa eile õhtul nägid.»

«Ma näitan sulle.»

Cathbad juhatab Nelsoni uksest välja kitsasse kivist käiku. Käigu lõpus ukse juures ootab kass.

«Ma lasen su välja, Chesterton,» ütleb Cathbad, «kui sa lubad, et sa tagasi tuled.»

Kass ei tee väljagi.

Tagauks avaneb otse surnuaeda. Mõned kivid on peaaegu sama suured kui see madal maja, teised on selle poole üsna ähvardavalt kaldu.

«Tohoh!» Nelson kõnnib Cathbadi järel mööda haudadevahelist rada ja teatab: «Ja siis veel räägitakse inimtühjadest linnasüdametest.»

«See on väga vana kirik,» ütleb Cathbad. «Anglosakside aegadest. See on palju vanem kui klooster.»

Kui Nelson kuuleb sõna «anglosaksid», tuleb talle meelde Ruth, kellele meeldib alailma igasuguseid ajaloolisi ajastuid mainida. Nagu ta ei teaks, et Nelson ei ole kunagi aru saanud, et pronksiaeg oli enne rauaaega või kes kurat oli Heidelbergi inimene. Tema arvates tulid anglosaksid pärast roomlasi, aga rohkem ta sellest asjast ei tea.

«Kus sa seda naist nägid?»

«Siin. Selle valge hauakivi kõrval.»

Nelson vaatab kivi ümbritsevat rohulappi. Seal on veidi tallatud, aga jalajälgi ega mingit märki võitlusest ei ole.

«Mis kell see oli?»

«Üheksa paiku. Ma olin just Judyle helistanud ja seda püüan ma tavaliselt teha enne kella üheksat, sest nüüd läheb ta vara magama.»

«Mis edasi sai?»

«Ta naeratas mulle. Jumala nimel, Nelson, tal oli nii kaunis naeratus. Ta oli nagu ingel. Ma mõtlesin, et ...»

«Mida sa mõtlesid?»

«Walsingham on neitsi Maarja pühapaik. Ja ta kandis sinist keepi. Nojah, siis ma ju veel mõtlesin, et see on keep.»

«Sa mõtlesid, et nägid jumalaema ilmutust?»

«Jumalaema! No sa oled ikka säärane katoliiklane, Nelson.»

«Ära püüagi minu kallal närida. Mis edasi juhtus?»

«Ta pööras ringi ja kõndis värava poole. Ma tahtsin talle järele minna, aga siis hüppas kusagilt välja Chesterton ja pani mulle jala ette.»

«Chesterton, see kass?»

«Jah. Ta on nagu mingi paha vaim. Ma olen kindel, et ta tegi seda meelega. Kui ma tagasi jõudsin, istus ta köögis oma kausi ääres, nagu midagi ei oleks juhtunud.»

«Unusta see kass nüüd korraks ära. Mis sellest naisest sai?»

«Kui ma end püsti ajasin, oli ta läinud. Ma läksin värava juurde ja vaatasin tee peale, aga temast ei olnud jälgegi.»

«Näita mulle.»

Nad kõnnivad läbi kirikuaia. Osa hauakive on päris silmatorkavad, nende peal seisavad pisaraid valavad inglid ja kõrged ristid, aga enamik haudu on tähistatud lihtsalt kividega, mille servi on ajahammas purenud ja loodusjõud räsinud. Mõned hauakivid on ümber kukkunud, teised aga madala tellistest müüri vastu toetatud, mõned lebavad rohu sees pikali maas, justnagu oleksid need mingi surmatoova keksumängu tarvis valmis pandud. Nelson püüab hoiduda neile peale astumast. Värav läheb kergesti lahti, selle taga on järgmine kitsas rada, mida ääristavad kõrged hekid. Rada läheb aga kaunis otse. Nelson mõtleb, et naine pidi päris kiiresti käima, kui ta nii ruttu silmist kadus.

Ta vaatab Cathbadi, kes silmitseb ühele kivist inglile uuristatud kirja. «Sulle ei tundunud, et peaks kellelegi oma nägemusest rääkima?»

«Ei. Mis seal üldse rääkida oli? Kirikus ja surnuaias võivad kõik käia.»

«Kas kirik oli lahti?»

«Ei. Kui teenistust ei ole, on see kinni. Mulle see ei meeldi. Kirikud peaksid kogu aeg olema avatud.»

«Ma arvan, et nad kardavad vargaid.»

«Jah, aga kirik on inimeste jaoks. See on pühapaik. Pärast ma mõtlesin, et mida see naine seal tegi. Püüdis ehk kirikust pelgupaika leida.»

Palju muud seal näha ei ole. Nelson teeb tiiru ümber surnuaia, püüdes hoolega hoiduda haudade peale astumast. Siis jätab ta Cathbadiga hüvasti, too litsub end majakesse külg ees sisse, et kass välja ei pääseks. Kui Nelson uuesti autosse istub, vaatab ta telefoni. Timilt saabunud sõnum teatab, et surnud naise isik on ametlikult kinnitust saanud: see on Chloe Jenkins, kahekümne viie aastane, Pelgupaiga patsient.