/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/06/25/16177866t1h8df7.jpg)
Nadia Ghulami ja Agnés Rotgeri raamat «Minu turbani saladus» on tõestisündinud lugu afgaani tüdrukust, kes vedas ninapidi ja võitis Talibani režiimi.
«Mehele minna ma ei saa, sest nende põletustega, mis mu kehal on, pole ma kopikatki väärt»
Oma tumeda turbani varjus viib ta mošees läbi hommikupalvust. Seda noormeest austatakse ja kuulatakse tähelepanelikult, kuigi ta ei ole muljetavaldavat kasvu ja tema hääl kõlab avaras ruumis hapralt. Ta on hea moslem, teistele eeskujuks. Oma turbani varjus hoiab ta aga oma sõprade ja naabrite eest suurt saladust: ta ei ole mitte noor ja ambitsioonikas mees, vaid tütarlaps, kes võpatab iga kord, kui Talibani sõdurid talle lähenevad. Kui kaua suudab ta end veel varjata?
/nginx/o/2021/09/03/14045408t1hbec1.jpg)
«Minu turbani saladus» võitis hispaania keeles ilmumise järel paljude lugejate südamed ja pälvis samal aastal katalaanikeelsele romaanile antava Prudenci Bertrana kirjandusauhinna.
Pärast suurt edu Prantsusmaal on lähiaastatel oodata ka raamatu järgi tehtud filmi. Õigused on ostnud A Single Man Productions.
Ka praegu on Nadia aktiivne, proovides muuta seda ühiskonda oma uuelt kodumaalt: ta räägib endiselt huvitatutele oma lugu ja on aidanud rajada väikestesse kogukondadesse raamatukogusid, et teha naistele ja lastele lugemine turvalisemaks ja kättesaadavamaks.
Loe katkendit raamatust «Minu turbani saladus»!
***
Otsus
Ma tundsin, et ma pean midagi ette võtma. Ja ühel ööl varsti pärast seda, kui ema oli Zelmai surmast teada saanud, leidsin lahenduse, mis pidi aitama meil toime tulla. Ema magas, toetunud vastu mu haiglavoodit, aga mu rahutus - visklesin paremale, siis vasakule ja siis uuesti paremale - ajas ta üles:
«Miks sa ei maga, Nadia? Miks su silmad lahti on?»
Mu kõht korises. Olin tol päeval joonud ainult natuke riisivett, aga ma polnud nälja pärast ärkvel. Olin mitu päeva ühe küsimuse kallal pead vaevanud ja otsustasin nüüd härjal sarvist haarata. Aeg oli hakata otsustama. Mul tõusis klomp kurku, kui ma lõpuks ütlesin:
«Pean sinuga rääkima.»
Ema taipas, et asi on piisavalt tähtis, et seda varahommikul arutada. Ta ajas end kohmakalt püsti ja ohkas. Ta heitis pilgu ümberringi ja nägi, et palat on vaikne. Saime ükskord ometi rääkida, ilma et keegi oleks oma nina meie asjadesse toppinud.
«Ema, me ei saa niimoodi ilma rahata elada. Mehele minna ma ei saa, sest nende põletustega, mis mu kehal on, pole ma kopikatki väärt ... Zelmaid ei ole ja isa ei suuda midagi ette võtta. Nii et mul ei jää muud üle kui tööle minna.»
«Aga kulla tütar, sa oled alles laps! Ja kas sa siis ei kuulnud, et talibid käsivad meil kodus püsida? Kuidas sa töötada kavatsed?»
«Pean tegema näo, et olen poiss.» Ema jäi hetkeks tummaks. Siis ütles ta otsustavalt: «Ei.»
Sellel ööl vaidlesime ägedalt, kuigi häält me ei tõstnud. Ema ei tahtnud lubada mul midagi nii ohtlikku teha. Kuna mu abielu polnud mõeldav, arvas ema, et võiksime ühe minu õe mehele panna. Nõnda oleksime hankinud pisut raha. Aga me mõlemad teadsime hirmulugusid, mis nõnda algasid. Nagu see, mis juhtus minu kümneaastase nõoga, kes kihlati hiljuti ühe kolmekümnendates mehega, kellel polnud üht jalga. Tavaelus oleks pulm peetud mitu aastat hiljem, kui tüdruk on suuremaks kasvanud, kuid mees ütles, et tahab seda kohe teha, sest sõjaajal ei tohtinud aega kaotada. Pulmakleidis tüdruku karjed ja nuuksed kõlasid ikka veel meie kõrvus ja ajasid meile külmavärinad peale.
Me ei saanud niisuguse asjaga riskida. Peale selle teadis mu ema sama hästi nagu mina, et kui ma tööle ei lähe, peame kerjama ja nälga kannatama. Nii et see oli viimane kord, kui ta mu otsuses kahtles. Nüüd oli lihtsalt vaja leida sobivad riided ja pühendada asjasse isa, kelle reaktsioon võis olla ettearvamatu, ja mu õed, kes olid liiga väikesed, et pidada nii tähtsat saladust.
Päikese tõustes me enam ei rääkinud, aga olime siiski ärkvel, kumbki vaikselt oma mõtetes. Mind painasid aeg-ajalt kahtlused: «Mis siis, kui keegi mind tänaval ära tunneb? Mida ma siis teen, kui inimesed näevad, et mul ei kasva vuntse ega habet?»
Kuid viskasin need kiiresti peast. Mulle oli jäänud ainult olevik. Probleeme pidin lahendama alles nende tekkides. Pealekauba lohutasin end mõttega, et küllap lubavad talibid naistel viimaks ikkagi tööle hakata ja siis saan ma jälle olla mina ise. See pidi juhtuma tükk aega enne seda, kui pidin jõudma sellesse ikka, mil poistel hakkavad näol karvad kasvama, või nii ma vähemalt lootsin.