Muhekrimi, kohati liiga magus žanr

Martin Walker Foto: Krimidoedel Dr. Jost Hindersmann / Wikimedia Commons

Kuidagi tasapisi hiilis teadmisesse see žanr, cozy crime ehk muhekrimi. Selle alažanr olevat kokandusliku kallakuga muhekrimi ja teine alažanr reisisihtkohti tutvustav muhekrimi. Tundub, et surmajuhtum Prantsusmaa südames, Dorsogne'i väikelinnas on teadlikult kirjutatud nii kokandushuvilisi kui Vahemere maade turismi huvilisi silmas pidades. Mõrvaohver on vana erak, aafriklane, moslemi taustaga, samas teise ilmasõja veteran.

Kindlasti on Martin Walkeri «Surm Dordogne'is» nn hubane. Mitte midagi otseselt ette pole heita, kui üldse, siis ehk liigset konjunkturismi.

Martin Walker, «Surm Dordogne'is». Foto: Raamat

Muidugi on huvitav lugeda euroametnikest, kes Prantsusmaa väikelinna turumüüjaid kimbutavad ja kuidas viimased neil salakavalalt rehve läbi torgivad. On huvitav lugeda pagulaste teemast, see on ilmselt iga Euroopa väikelinna mure: kuidas viimase kahe põlvkonna uustulnukaid enese sisse sulatada. Muidugi on huvitav jälgida, mismoodi mõni juhtum võib pisikese meediatuulekese tõttu suureks skandaaliks muutuda. Ja kuidas linnapea peab «munade peal kõndima» ehk milline on kohalik ja üleriiklik poliitika köögipoolelt vaadates. Ning meie peategelane, politseinik Bruno on nägus, et mitte öelda ideaalne poissmees, kellel seljataga põnev Balkani sõja periood ja kes nüüd end Dordogne'is on omaks teinud. Kõike ta jõuab. Isegi kanu tagaaias pidada. Muidugi on mitu naist temast huvitatud ja vahepeal toimuvad seksikad, higist tilkuvad tennisemängud mägede vaatega basseini veeres, siis vastastikused külaskäigud ja romantilis-kulinaarsed kohtumisõhtud. Huumoritki on, näiteks kohalikus turismikeskuses lüüakse igal täistunnil Marie Antoinette'i pea maha ja kaks korda päevas põletatakse Jeanne d’Arci. Ka seksimängud ja narkootikumid on omal kohal, seda parasjagu leebelt, hubaselt. Ei puudu isegi Euroopa tsivilisatsiooni kõige vanem koobasmaal ja erak, kes seal koopa sissepääsu juures elab... Natuke on vürtsiks teise maailmasõja taaka, ahjaa, mõrvatule oli rinnale lõigatud haakrist.

Järgmist selle sarja raamatut ma lugeda siiski ei võta.

Ma ei oska isegi öelda, miks. Oli see supp kokku siis liiga magus? Oli see liiga täpselt retsepti järgi kokku keedetud? Ma ei teagi, mis see oli, aga midagi oli selles raamatus minu jaoks siiski kuidagi puudu või üle.