KATKEND PÕNEVIKUST ⟩ «Neid vaadates ei saanud arugi, et nad oleksid äärepealt surnuks põlenud...»

Foto: Shutterstock

Ilmunud on Alex Smithi loodud peainspektor Ketti krimipõnevike menusarja neljas raamat «Piitsalöök».

Peainspektor Robert Ketti perekond on taas koos, kuid ta ise on murtud mees. Teenistusest ajutiselt kõrvaldatud, viib ta oma naise ja tütred Londonist Norfolki rannikule puhkusele. Selle asemel et leida rahu, mida ta hädasti vajab, leiab Kett eest murest murtud kohaliku kogukonna. Neli teismelist on kadunud ja aeg hakkab otsa saama, enne kui neid tabab kohutav saatus. Kett peab järgima vihjet, mille on jätnud mees, kes noored kaasa viis – ainus inimene, kes teab, kus nad on. On ainult üks probleem. Röövija on juba surnud.

Loe raamatust põnevat katkendit!

***

Pühapäev

Peainspektor Robert Kett sulges silmad ja tõmbas hinge.

Alex Smith, «Piitsalöök». Foto: Raamat

Ta hingas nii, nagu teda oli õpetatud – pikalt ja sügavalt nina kaudu sisse, hoida viis sekundit kinni, siis suu kaudu välja. Ta tajus enda taga liiklusmüra ja kõminat, jalakäijate summutatud hääli, kes möödusid sissesõiduteest, kus seisis tema kümme aastat vana tuvisitavärvi Volvo. Tuul raputas puid, pannes neid üksteisele salajutte sosistama, ja täitis auto hilisõitsejatest lillede joovastava lõhnaga. Salvei, mõtles ta. Krüsanteemid, kukehari ja pikad lillad rebasheina varred. Ta ei teinud tegelikult taimedel mingit vahet, aga Billie oli talle neid näidanud hommikul, kui ta naise siia tõi, üllatunud, kui palju oli värve nii hilisel aastaajal.

Kett hingas taas, aeglaselt, käed roolil. Päikesekiir tungis läbi pea kohal kõikuvate okste ja peatus tema põsel nagu leebe käsi. See oli korraks meeldiv, kuni läbi suletud silmalaugude muutis ootamatu päikesevalguse lahvatus kõik tulekarva oranžiks ja ta kandus tagasi Bingo majja, kus leegid tema nahka limpsasid, juukseid närisid, üritades tema lapsi tervenisti alla neelata.

Ta avas silmad, sülitades õhku kopsudest välja, nagu oleks see suits, kui paanikahoog üritas tema rinda lömastada. Kett lasi roolist lahti ja keris akna alla, auto salongis olev palavus asendus kohe jaheda oktoobrikuise õhuga.

Hinga, ütles ta endale, ja ta hingas, leides taas selle rahu, vaikuse.

«Issi puuksutas suuga,» kostis tagant hääl, millele järgnes puristav heli. Evie naeris oma nalja peale, Moira ühines temaga ja nad hakkasid tegema puuksuhääli, mis olid nii ülemeelikud, et Kett tundis neid kuklas.

«Olge vait,» ütles Alice keskelt ja andis Evie turvatoolile laksu.

«Ole ise vait,» vastas Evie ja puristas vanemale õele näkku. «Ole vait ole vait ole vait.»

«Vait, vait!» lisas Moira omalt poolt. «Vihkan sind.»

«Mitte keegi ei vihka mitte kedagi,» sõnas Kett ohates. «Kas me võiksime oodates viis sekundit vaikselt olla? Palun?»

Sama hästi võinuks ta üritada tõusuvett takistada. Kõik kolm tüdrukut kukkusid kisendama ja üksteist kätega taguma, kuni Alice tõi kuuldavale tavapärase kõrvulukustava hala ja hakkas nutma.

«Evie hammustas mind!»

«Ei hammustanud,» teatas Evie, naeratades Kettile peeglis enesekindlalt. «Ta hammustas ennast ise.»

«Evie,» hoiatas Kett, tasandades hääle õrinaks. «Alice, hoia temast eemale.»

«See on auto, issi,» nähvas seitsmeaastane tüdruk tulivihasena. «Ma olen nende vahel kinni. Kuhu ma minema peaksin? Kuu peale?»

Kett naeris tahtmatult.

«Kuulge, istuge natuke aega vaikselt ja siis saate kodus Smartiese komme, sobib?»

See mõjus, nende pisarad asendusid rõõmuhõisetega. Kett pöördus nende poole vaatama, ehkki kõik kohad alles valutasid. Sellest, kui ta Billie leidis ja virutas haamri selle raisa kolpa, kes oli naise röövinud, oli möödas paar kuud, aga mitte keegi polnud seda tema kehale öelnud. Kõik tuikas, nagu oleks õmblused lahti läinud, sinikas ninaseljal muutis silmad tumedaks. Käsivarte ja selja põletushaavad ei tahtnud ikka paraneda. Murtud roided andsid endast eriti häälekalt märku ja ta pidi mõne sekundi pärast end otseks pöörama, sest muidu oli tunne, nagu oleks keegi tema sees korgitseri keeranud.

Tütardega oli teine teema. Neid vaadates ei saanud arugi, et nad oleksid äärepealt surnuks põlenud, et nad olid seapead kandva koletise tõttu peaaegu kaotanud elu. Ükski neist polnud saanud tõsiseid vigastusi, jumal tänatud, ning kriimud ja väiksemad haavad olid ammu paranenud. Ainus mälestus Londonis juhtunust oli nende juuksed, mis said nii palju kõrvetada, et neid oli olnud vaja lõigata. Alice’il ja Eviel olid lühikesed juuksed ja tukk – Alice’il peaaegu diagonaalis, sest ta oli ise lõiganud. Moira lokid olid veel lühemad, peaaegu sama lühikesed kui sündides. Teda ei paistnud see siiski häirivat.

Vahel tundis Kett neid süles hoides suitsulõhna. Ta teadis, et see on ka nende sees olemas, see pimedus. Pealtnäha oli kõik korras, aga kahjustused olid alati kõige hullemad seal, kus neid näha polnud. Ta arutles, kas need jäävad sinna igaveseks.

«Ma tahan roosasid,» teatas Evie, aga Kett ei kuulanud. Ta vaatas läbi lehemustrilaigulise tuuleklaasi sissesõidutee otsas olevat väikest maja, mis oli oavart meenutava rippoa alla kadunud. See oli nagu muinasjutust, lõksus uhke roomakatoliku kiriku varjus, ja kui Kett ei oleks teadnud, et selle taga on üks Norwichi kõige tihedama liiklusega maanteid, poleks ta seda uskunud. Kooruva värviga kollane uks avanes ja kogu ilmus hämarusest nähtavale.

Ketti pulss kerkis lakke, suu muutus järsku kuivaks. Ta pigistas taas rooli, neelatades, tundes sama mida iga kord, kui Billie välja pidi ilmuma – sest nii kaua aega polnud naist olnud. Ta oli pikki kuid tahtnud näha naist nurga tagant välja ilmumas, ohates välisuksest sisse tormamas või teda naeratuse ja suudlusega äratamas. Kett oli seda tahtnud nii väga, et see oli olnud füüsiline pakitsus ja selle pakitsuse vari oli alles nagu fantoomjäse. Ta oli valuga nii harjunud, et ei suutnud sellest vabaneda, ta oli täiesti veendunud, et uks avaneb, keegi teine astub sealt välja ja Billie on jälle kadunud.

Hinga.

Ta ei suutnud. Kett hoidis õhku kopsudes ja kuulas, kuidas tüdrukud tagaistmel nääklevad, vaatas, kuidas uks vähehaaval lahti läheb, vaatas, kuidas kogu varjudest nähtavale tuleb – see pole tema, see pole tema –, selg Ketti poole, jättes kellegagi hüvasti. Kett ei suutnud hingata, kuni naine pöördus, ja see oli Billie, tema abikaasa, kes pööras näo taeva poole ja sulges silmad. Siis hingas Kett nagu nainegi, mõlemad hingasid sissevälja samal ajal.

«Emme!» kriiskas Evie nii kõvasti, et Ketti kõrvad hakkasid kumisema. Billie ilmselt kuulis seda, sest vaatas auto poole ja naeratas kergelt. Ta lehvitas, tossud tekitasid kruusal krabiseva heli, kui ta kõndis. Evie rabeles oma turvatoolis, tagudes seda, et lahti pääseda. «Emme! Ma igatsesin su järele!»

«Emm!» ühines temaga ka Moira, käänates kaela. «Emm! Marties!»

Kett nõjatus küljele, oiates kõrvalistujaust avades valust.

«Hoiatan, et siin on kisa,» ütles ta.

«Emme!» karjus Evie. «Istu minu juurde! Istu mulle sülle!»

Billie naeratas taas, aga ainult huultega. Kett polnud veel näinud, et naeratus naise silmadeni jõuaks. Billie vaatas majakese ja seejärel tänava poole.

«Ma vist...» ütles ta, kaaludes midagi.

Ta loobus sellest mõttest ja istus autosse. Lärm oli ennegi vali, nüüd paisus see kurdistavaks.

«Tüdrukud,» ütles Kett. «Jumala nimel, olge vaikselt!»

«Pole midagi,» sõnas Billie. «See on tore.»

Ta pöördus ja sirutas käe Evie poole, millest kolmeaastane haaras kinni, nagu oleks uppumas. Moira kahmas seda ka, ehkki Billie sirutas teise käe Alice’i poole. Alice vaatas seda hetke, pani siis käed rinnale vaheliti ja pööras pilgu aknast välja. Kett nägi Billie näol valu, aga naine peletas selle kerge naeratusega.

«Kuidas läks?» küsis Kett, vaadates maja poole. Billie oli mitu nädalat terapeudi juures käinud – politseiülem Colin Clare ammune sõber –, aga ta polnud selle kohta Kettile sõnagi lausunud. «Kas sellest oli abi?»

Mingi emotsioon vilksatas, ehkki Kett ei saanud seekord aru, mis see oli. Ta heitis käega, tundes, nagu oleks Billie tehtud klaasist, nagu võiks naine kildudeks puruneda, kui ta esitab vale küsimuse.

«Me ei pea sellest rääkima,» ütles Kett mootorit käivitades. «Lähme koju.»

Kui Billie vastaski, kadus see Evie rõõmuhõisete ja Moira kisa alla. Kett vaatas uuesti naise poole, olles järsku veendunud, et naist pole või et ta kaob tema silme all. Aga seal ta oli, tema abikaasa, tema Billie.

Hinga, ütles Kett endale.

Ja seda tehes lükkas ta tagurpidikäigu sisse ja tagurdas tänavale.