Haua kaevamine on ränk töö. Kui sügavale peab laip olema maetud, et loomad seda ei haistaks?

Foto: Shutterstock

Äsja ilmunud «Õpetaja» on üllatavate süžeepööretega psühholoogiline põnevik Freida McFaddenilt, New York Timesi ja USA Today menuraamatu «Koduabiline» autorilt.

Eve elab ilusat elu. Ta tõuseb igal hommikul, suudleb abikaasa Nate’i ja läheb kohalikku gümnaasiumisse matemaatikat õpetama. Kõik on nii, kuis peab. Ainult…

Eelmisel aastal vapustas Casehami gümnaasiumit skandaal, mille keskmes oli õpetaja suhe ühe õpilasega, Addiega. Kuid Eve suhtub neisse inetutesse kuulujuttudesse kahtlusega.

Addiet ei saa usaldada. Ta valetab. Ta teeb inimestele haiget. Hävitab elusid. Vähemalt nii väidavad kõik.

Kuid mitte keegi ei tunne tõelist Addiet. Mitte keegi ei tea saladustest, mis võiksid ta hävitada. Ja Addie on nende varjamise nimel kõigeks valmis.

Pealegi ei ole tema sugugi ainus, kel on, mida varjata.

Loe raamatust katkendit!

***

Freida McFadden, «Õpetaja».

Raamat

Haua kaevamine on ränk töö.

Kogu mu keha valutab. Lihased, mille olemasolust ma seni teadlikki polnud, huilgavad valust. Iga kord, kui ma labidat kergitan ja pisut mulda august välja kühveldan, tundub, nagu torgiks lihast mu abaluu taga nuga. Arvasin, et seal on üksnes luud, kuid ilmselgelt ma eksisin. Tunnetan teravalt iga viimset kui lihaskiudu oma kehas ja kõik nad tulitavad valust. Kohutavalt.

Teen hetkeks pausi ja lasen labidal kukkuda, et peopesadesse kerkivatele vesivillidele pisut hõlpu anda. Pühin käsivarre välimise küljega näolt higi. Nüüd, mil päike on looja läinud, annab härmatis maapinnal mõista, et temperatuur on langenud miinustesse. Aga mina lakkasin külma tundmast juba esimese pooltunni järel – jope võtsin seljast umbes tund aega tagasi.

Mida sügavamale ma jõuan, seda lihtsam on kaevata. Pealmisest mullakihist läbi murdmine tundus peaaegu võimatu, kuid siis oli mul paariline abiks. Nüüd olen siin üksnes mina.

Või tegelikult mina ja laip. Kuigi temast pole erilist kasu.

Vahin silmi vidutades augus mustavasse pimedusse. See näeb välja nagu sügavik, ehkki ei ulatu meetrinigi. Kui sügavaks ma selle kaevama pean? Räägitakse mingist pooleteisest meetrist, aga ma oletan, et see peab paika ametlike, mitte metsa kaevatud märgistamata haudade puhul. Kuid mida sügavam, seda parem – arvestades, et keegi ei tohi siia maetut avastada.

Küsin endalt, kui sügavale peab laip olema maetud, et loomad seda ei haistaks.

Judisen kergelt, kui tuuleiil mu paljast higist nahka jahutab. Temperatuur langeb iga mööduva minutiga. Pean uuesti tööle asuma, haua igaks juhuks veel pisut sügavamaks kaevama.

Võtan labida uuesti kätte ja kõik hellad kohad üle kogu mu keha võitlevad võimaluse eest olla tähelepanu keskpunktis. Hetkel on raudsed võitjad peopesad – need valutavad kõige rohkem. Mida kõike ma oleksin valmis andma paari nahkkinnaste eest. Aga mul on üksnes paksud puhvis kindad, mis muudavad labidavarre hoidmise keeruliseks. Niisiis pean hakkama saama paljaste kätega, tükkis villidega.

Kui auk oli madal, sain kaevata sinna sisse ronimata. Aga nüüd saan oma tegevust jätkata ainult hauas seistes. Hauas seismine tundub halva endena. Eks me kõik lõpeta kunagi mõnes sellises augus, aga ega seepärast pea veel saatust proovile panema. Kahjuks on see praegu möödapääsmatu.

Tunnen, kuidas mu kõrvad labidatera kuiva kõvasse pinnasesse surudes kikki lähevad. Kui tuulesahin välja arvata, on metsas vaikne, kuid olen kindel, et kuulsin midagi.

Praks!

Jälle ... Kõlas sedamoodi, nagu oleks oks pooleks praksatanud, ehkki ma ei oska öelda, kas see heli kostis mu selja tagant või eestpoolt. Ajan end sirgu ja vahin silmi pilutades pimedusse.

Kas siin on keegi?

Kui siin peaks keegi olema, siis olen ma suures-suures jamas. «Halloo?» hõikan, mu hääl on kähe sosin. Keegi ei vasta.

Klammerdun parema käega labida külge ja kuulatan nii pingsalt, kui suudan. Hoian hinge kinni, summutades kopsudesse siseneva ja neist väljuva õhu tekitatud heli.

Praks!

Järjekordne pooleks praksatav oks. Seekord olen ma selles kindel. Ja mitte üksnes selles, vaid on ka selge, et heli kostis mulle lähemalt kui eelmisel korral.

Nüüd kuulen lehtede sahinat.

Mu sisikond tõmbub krampi. Sellest asjast ei keeruta ma end välja mingi valemiga. Ma ei saa mitte kuidagi teeselda, et tegu on üksnes suure arusaamatusega. Kui keegi peaks mind märkama, on kõik läbi. Olen omadega sees. Mu randmete ümber klõpsatavad kinni käerauad, politseiautode sireenid undavad, elu vanglas ilma ennetähtaegselt vabanemise võimaluseta – kogu kupatus.

Kuid siis märkan vilksamisi kuuvalgel lagendikule sööstvat oravat. Järjekordne oksaraag praksatab väikese keha raskuse all, kui loomake minust mööda vudib. Orava kadumise järel laskub metsale taas surmavaikus.

See polnud siiski inimene. See oli üksnes metsloom. Sammukaja tekitas väikeste käppade padin.

Hingan välja. Vahetu oht on möödas, kuid läbi see kõik veel ei ole. Kaugeltki mitte. Ja mul pole aega puhata. Pean edasi kaevama.

Mul tuleb ikkagi enne päikesetõusu surnukeha maha matta.