UUTMOODI KULTUURILAKS ⟩ Põneviku kombel kirjutatud bändiraamat, mis lugejat tudule ei lase

The Beatles: John Lennon, George Harrison, Ringo Starr ja Paul McCartney Liverpoolis. 10. juuli 1964. Foto: AP/Scanpix

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda John Higgsi raamatut «Armasta ja lase surra».

John Higgs, «Armasta ja lase surra». Foto: Raamat

Hullupööra hea pilguheit meieaegse maailma kujunemisesse. Mis toimus siis, kui justkui teise ilmasõja võitnud Briti impeerium ära lagunes ja andis maailmale hoopis uutmoodi kultuurilaksu? Alati saab leida mingi vaatevinkli, mis näitab kõike olnut, olevat ja tulevat terake teistmoodi. Vaadata me vanemate ja vanavanemate pärisesse. Kiigata mineva aastatuhande päramise poolsajandi kultuurilist kulgu läbi biitlite ja James Bondi prisma on humoorikas ja huvitav. Isegi intrigeeriv. Ning kuigi ma ei ole paljuski ühel meelel autori lähenemisviisiga, mis muudkui võrreldab omaaegseid väärtushinnanguid tänaste, küllap paljuski ajutistega (las tulevik näitab), ei saa jätta tunnistamata raamatu põhjalikkust ja iseäralikku võlu. Olen valmis möönma, et kirjastaja võib paluda autoril muuta sõnumit tänapäeva inimestele söödavamaks. Lugejana eelistaksin uskuda lugejaskonna võimekusse ise omi hinnanguid anda. Me ju teame, et eri aegadel on suhtumised, teadmised, võimalused eri kateldest keedetud, seda toonase supi teistsugusust kõrvutades meie köögi leemega ei pea kogu aeg rõhutama. Või peab? Võib-olla tulebki. Noorem isik ei pruugi ehk muidu mõista. Ent äkki peame noort rumalaks? Keeruline. Ja kui palju meie sajandil sündinud tüüp üldse The Beatles’ist või James Bondist teab? Siit saab ta teavet päris põhjalikult ja edasi arvata/kuulata/vaadata võib juba ise. Et kas ja kuidas tema enese igapäine meeleilm tost ajast, noist tegijaist võrsunud on.

Ma arvasin, et tunnen Inglismaad üksjagu ja popkultuuri ajaloost pole ka päris mööda käinud. Siinne vaatenurk, mis The Beatles’it (läbitakse nii eraelud kui plaadid) ja James Bondi saagat (läbitakse nii raamatud kui filmid) ei vastanda vaenulikult, vaid sisuliselt sama saia kaheks kannikaks kuulutab, on värske ja vahva. Ma ei osanuks nõnda mõelda. Mis ma üldse mõelnuks sinnakanti, kui seda teist kanti asju koguneb iga päevaga juurde. Vaatan raamatule tagasi tänuliku pilguga.

Pealegi on ta kirjutet põneviku kombel. Bondi ja biitlite liinid on jagatud mõõdukateks peatükkideks, et ei saaks käest ära panna, üks viib järgmiseni, ei lase tudule. Nõndasi, hea lugeja, viib John Higgs oma raamatuga Sind võiduka, kui mitte ka õnneliku lõpuni. Ei tahaks öelda, et lõpplahenduseni, kuna mõned otsad on veel tänagi kokku tõmbamata, sõlmimata ehk hoopis vette peidetud. Elame veel, ja sukeldume. Päriselt ka. Nii Bond kui Beatles suudavad üllatada. Ja uued vaatajad/kuulajad näevad nois ilmselt täiega uusi asju. Aga nad näevad. Ei surnud Homeros (James Joyce’i „Ulysses“ just ilmus eesti keeles, ent sellest tuleva nädal) ega surnud biitlid (kes on isegi meie keeles nii suured, et siinsamas tutvikus olen vabalt võinud kasutada bändi nime kolmel erineval kombel). Elu läheb edasi.