/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/06/27/16183250t1hb331.jpg)
Christoffer Holsti värskelt ilmunud romaan «Hinnaline saak» on esimene osa uuest muhekrimkade sarjast, kus on nii mõnusat elunautimist kui ka süngeid saladusi maalilises miljöös.
UUS KRIMISARI ⟩ «Veel üks mees on oma tüdruksõbralt ilma asjata elu võtnud. Maailm on katki»
Karjäär on täitnud kogu Louise Collinsi elu; kui aga ootamatult lõpeb ta töö ajakirja juures, mille ta kunagi lõi, otsustab ta liituda oma pururikka isa hotelliimpeeriumiga, mis parajasti on end laiendamas väikestesse turismikohtadesse üle Rootsi. Louise’i aastakümneid noorem õde Lina ei ole elanud sama glamuurset elu. Ta on nende isa kõrvalehüppe vili ega ole kunagi perekonda vastu võetud. Küll aga on ta lõpuks sõbrunenud oma õe Louise’iga. Neid ühendab huvi kõige vastu, mis on salapärane ja seletamatu.
Kui sureb kingsepp, kelle töökoda on Lina delikatessipoe kõrval Stockholmi südalinnas, selgub, et vana mees pidas ka eradetektiivi ametit. Ja uudishimulik Lina ei suuda vastu panna ning uurib veidi naabrist jäänud kliendikaustu. Samal ajal saabub Louise Vätterni järve äärde Vadstenasse uut hotelli avama, kuid linna täidab ärevus, sest hiljaaegu on öiselt maanteelt jäljetult kadunud noor tüdruk Frida. See uudis teeb murelikuks ka Louise’i ja Lina, kes ei pea paljuks oma vana matkaautoga kohale sõita.
Loe raamatust üht põnevat peatükki!
***
LOUISE
/nginx/o/2024/06/27/16183185t1he2d3.jpg)
Hämarik on Louise Collinsi kodus päeva parim hetk. Eriti nüüd, juuniõhtutel. Siis paneb ta teleri kinni, segab endale ühe džinni toonikuga, läheb klaasverandale ja istub oma rotangist lemmiktooli.
Viimasel ajal on saanud sellest rituaal. Seal ta istub ja vaatab oma lemmikajakirja lehitsedes, kuidas meri Dalarö rannikul päikese endasse neelab. Enamasti on see Mõisad & Talud. Talle meeldib unistada väärikatest Briti mõisatest ja uhketest Rootsi luksusvilladest Jaapani aedadega. Neist enamik asub kusagil Sörmlandi rüpes, mis teoorias kõlab imearmsalt, aga Louise teab, et ei suudaks maal elamist taluda. Sääsed, hirved ja talunikud, kes sõidavad murutraktoriga teokiirusel mööda. Tal tekiksid juba umbes kümne minuti pärast enesetapumõtted.
Louise Collins on läbi ja lõhki linnatüdruk. Juba rohkem kui seitsekümmend aastat.
Sellegipoolest sattus ta kõikide paikade seast just siia, Dalarö saarele. Aga vähemalt muinasjutulisse merevaatega majja, mis on pressitud sadade teiste erinevat värvi majade vahele. Dalarö, täpselt nagu lääneranniku Smögen, on koht, kus majad paiknevad teineteisele enneolematult lähedal.
See sobib Louise’ile suurepäraselt. Talle meeldib tunne, et teda ümbritsevad teised inimesed.
Tänu sellele tunneb ta ennast vähem üksi.
Ta avab esimese mõisajutu ja võtab lonksu dringist, aga jõuab vaevu lugema hakata, kui telefon ta kõrval värisema hakkab. Ta võtab selle kätte ja vastab, ilma et enne ekraanilegi vaataks. Ta teab juba, kes talle argipäeva õhtul kell üheksa helistab.
«Louise, kellel on just pooleli õhtudrink.»
Ta kuuleb liini teises otsas ohet.
«Oh issand. See kõlab imeliselt. Millal mina pensionile võin jääda?»
«Ma ei pea ennast veel täielikult pensionile jäänuks.»
«Kui sa nii ütled.»
Ta õde hakkab naerma. Louise kuuleb, et taustal mängib televiisor. Arvatavasti vaatab õe teismeline tütar Maja «Paradiisihotelli» või «Paradiisiranda» või «Paradiisi superräpast seksi» või mis nende saadete nimed kõik ongi.
«Issand, mis kisa seal taustal on?» pomiseb Louise.
«Sa oled vanaks jäänud, õeke. Selles ongi probleem.»
«Kas sa räägiksid, mis sind vaevab, kullake?»
Ta kuuleb, kuidas Lina naerab.
«Kas ma segan?»
«Jõua nüüd asja juurde.»
«Okei ... ma tahtsin lihtsalt küsida, kas sa oled kuulnud selle Vadstena tüdruku kohta.»
Louise võtab lonksu džinntoonikut. Hapukus ja must pipar kõditavad mõnusalt kurku. Ta paneb klaasi käest.
«Hmm ... ei. Mis tüdruku kohta?»
«Lihtsalt, me vaatasime Callega just uudiseid. Enne kui mu tütar mängu tuli ja kanali mingi seebika peale vahetas. Kas nüüd on liiga hilja teda ära anda?»
«Ma ei usu. Küllap on see tema suurim sünnipäevakingisoov.»
«Igatahes anti seal teada ühest tüdrukust, kes kadus eile Vadstenast,» jätkab Lina. «Viimane kord nähti teda Ödeshögi ja Vadstena vahelisel teel. Keset ööd kõndimas. Nüüd on ta kadunud.»
Hetk vaikust, siis ütleb Louise:
«Oi, kui kurb.»
«Mis sa arvad, mis temaga juhtus?»
Louise hingab sügavalt sisse ja vaatab merele.
«Kas sa tõesti helistad mulle teisipäeva õhtul, et rääkida kadunud tüdrukutest?»
«Ee ... jah. Millest me muidu tavaliselt räägime? Ja paranda mind, kui ma eksin, aga alles mõni päev tagasi saatsid sa ju mulle ühe üsna rõveda blogi lingi nimega «Säffle Lihunik».»
Louise sügab kukalt. Tema suhe kolmkümmend aastat noorema õega on alati olnud eriline. Eriline seetõttu, et nad on pärit ühest ja samast erilisest perest ja mõlemaid tõmbab kõik veidi ... morbiidne. Pealegi, kümme aastat tagasi olid nad võhivõõrad.
Aga elus tuleb mõnikord ette ootamatuid keerdkäike.
Üks neist oli see, et tema ellu tantsiskles Lina. Boheemlaslik tüdruk Södermalmi linnaosast, kelle perekonnalugu oli kirju ja lapsepõlv kardinaalselt erinev Louise’i omast. Peagi avastasid nad, et on tohutult erinevad. Aga neil oli mõni oluline sarnasus.
Nagu öeldud, armastus kõige õõvastava vastu. Jah, võib-olla on Lina temast veel nõksu hullem. Tema tarbib müsteeriume, nagu sisaldaksid need nikotiini, ja tema on paadunud suitsetaja, kellel on parajasti suitsud otsa saanud.
«Ma pole viimastel nädalatel uudiseid jälginud.»
«Miks mitte?»
Louise ei ütle midagi. See tundub haletsusväärne, aga ta ei ole julgenud kellelegi rääkida, kuidas ta on oma eluga viimasel ajal täielikult vastu seina jooksnud. Isegi Linale mitte.
«Ma olen lihtsalt veidi väsinud olnud.»
«Kas sa mõtled palju Lennarti peale?»
Louise’i klaasi hoidev käsi peatub teel huulte juurde. Tahtmatult triivib ta pilk tühjale korvtoolile ta kõrval. Kohale, kus ta abikaasa alati istus. Abikaasa, keda enam pole. Mõnikord unustab Louise ära, et meest ei olegi enam.
Hetkil, mil sellest arusaamine jälle temani jõuab, võib maailm tõesti nii kiiresti pöörlema hakata, et tal hakkab paha. Enamasti peab ta siis tõttama midagi muud tegema, et unustada olevik ja tühi tool. Tühi maja. Tühi elu.
«Ee, omajagu. Mõnikord.»
«Saan aru. Sellest on ju möödas ainult aasta,» lausub õde ja ta hääletoon on nii pehme, nii kaastundlik, et Louise’il tuleb tahtmine tema peale karjuda.
«Jah. Aeg läheb kiiresti,» pomiseb ta hoopis vastuseks.
«Kas ma tohin sulle ühe artikli saata?»
«Millest? Üksildastest leskedest?»
«Ei. Vadstena tüdrukust.»
Louise ohkab, sest kuigi ta on tavaliselt sellistest asjadest huvitatud, pole tal praegu vähimatki tahtmist lugeda mingi kadunud tüdruku kohta.
«Kui sa just pead.»
«Kas sa tuled millalgi järgmisel nädalal linna? Äkki jõuame lõunal käia?»
Louise prunditab huuli oma üksinduses. Ta on pikka aega kadestanud oma õde tema vabaduse pärast. Et tal on millal iganes aega lõuale minna, sest tal on oma äri. Mitte et ta ei töötaks, töötab küll. Aga Louise on kogu oma karjääri ajal piirdunud lõunavõileibade ja salatitega arvuti ees, koosolekutel ja telefonikõnesid pidades. Tal ei ole kunagi olnud aega istuda kaks tundi lõunalauas mõne pereliikme või sõbraga. Linal on.
Nüüd on Louise äkitselt olukorras, kus tal on ilmatu hulk aega.
Ja ta igatseb stressi. Igatseb seda, et tal poleks aega lõunatki süüa.
«Jah, võib-olla,» vastab ta lõpuks. «Mul on homme ennelõunal üks kohtumine. Äkki läheme pärast seda lõunale?»
«Super. Ootan juba. Ma saadan sulle artikli.»
«Okei. Kallista Majat minu poolt.»
«Ta pole kaks aastat lasknud mul ennast kallistada,» lausub õde kuivalt.
«Saada talle telefoniga üks kalli.»
«Teen nii.»
Nad lõpetavad kõne ja Louise võtab lonksu jooki. Vaatab tumedale merele. Praegu on õhtud valged, aga kui kätte hakkab jõudma september, võtab sügis Dalarö oma külma niiskesse haardesse.
Telefon piniseb.
Louise avab õe saadetud sõnumi ja satub uudistelehele.
Ei jälgegi kaheksateistaastasest Fridast.
Pealkiri tekitab temas külmavärinaid.
Tal endal lapsi pole, aga loomulikult ei peagi olema, et mõista hirmu, mida jäljetult kadunud teismelise tütre vanemad peavad tundma. Ta loeb artikli läbi. Parimal juhul oskuslikult kirjutatud. Tänapäeva uudisajakirjanduses puudub emotsioon, jõuab Louise mõelda, enne kui taipab, et kõlab nagu marineeritud hapueit.
Äsja loetu räägib siiski selget keelt.
Politsei pole leidnud mingeid jälgi, kuigi tüdruk on juba terve ööpäeva kadunud olnud. Missing People korraldab homme otsingu. Vanemad on murest murtud.
Klassikaline kadumine. Neid tuleb Rootsis ette iga mõne aasta tagant ja lahendus on tihti sama. Seda Louise teab, osaliselt tänu sellele, et töötas noorena ajalehetoimetuses, aga ka seetõttu, et maailm on selline, nagu ta on.
Armukadedal poiss-sõbral sai kõrini. Mõne aasta pärast leiab politsei ta voodi alt verise riideeseme. Ja kohe pärast seda mõnest kraavist laiba. Veel üks mees on oma tüdruksõbralt ilma asjata elu võtnud.
Maailm on katki.
Louise paneb käest dringi, mis on talle pähe hakanud. Tegelikult ei tohiks ta juua, unerohu tõttu, mida ta on võtma hakanud, aga nii headest kui halbadest harjumustest on raske lahti saada. Ta läheb hambaid pesema, puhub vannitoas ära eksklusiivse lõhnaküünla. Peseb näo ja kreemitab ennast sama öökreemiga, mida on kasutanud juba viimased kakskümmend aastat. Elizabeth Ardeni 8 Hour Cream.
Ta tõmbab voodilt päevateki ja ronib sooja pehmesse pessa.
Verandakatusele hakkab langema kerget vihma. Piiskade sabin mõjub rahustavalt.
Louise võtab ühe unetableti ja kustutab öökapil lambi.
Viimane, mida ta näeb, enne kui pimedus ta peale langeb ja ta magama jääb, on raamitud ajakirjakaas valgel seinal.
Louise – ajakiri saab kolmkümmend!
Pildil seisab ta viimase peale sätituna ja naeratab oma kõige saladuslikumat Anna Wintouri naeratust.
See kaanepilt tehti kolm aastat tagasi.
Nüüd pole sellest enam midagi alles.
Kuidas võis kõik lihtsalt hajuda nagu suits?