PISUHÄND ⟩ Raamat, mis pilab kunstlikku maaläheduse nõuet

«Pisuhänd» Vanemuise laval 1994. aastal. Vestmani rollis Aivar Tommingas. Foto: Malev Toom

«Pisuhänd» on Eesti näitekirjanduse tippteos, Eduard Vilde (1865–1933) satiiriline komöödia aastast 1913. Kirjandusteadlase Ants Järve hinnangul on see Vilde tuntuim näidend.

Läbiv teema on raamatus kriitika Eesti kirjandusringkondade aadressil. Vilde pilab kunstlikku maaläheduse nõuet ning raamatute hindamist autori sidemete põhjal, samuti kriitikute ebakompetentsust.

«Pisuhänd» on kirjutatud Kopenhaagenis 1913. aastal, ilmus sama aasta sügisel Maa kirjastuses ning etendati Estonia teatris esimest korda 25. veebruaril 1914. Järgnesid korduvad lavastused Eesti teatrites. Populaarsust tõstis veelgi 1981. aastal eetrisse jõudnud Eesti telefilm, mille lavastas Ago-Endrik Kerge.

Eduard Vilde «Pisuhänd». Foto: Evelin Kruus

Loe katkendit raamatust!

***

Piibeleht: Isamaa ja rahwa hääks ...

Sander (naerdes): Wäga õige - sest kui ma kord a ütlen, pean hiljem ka b ütlema.

Aga mis ta nimi siis on - kudas minu esimese pojukese nimi on? (Loeb.)

«Pisuhänd»! (Silmi tõstes) ... «Pisuhänd»!

... Oi, wennas, see on hea - see on tore - see on sul tõsise luuletaja instinktiga leitud! (Õnnehooga.)

Pisuhänd - tulihänd - kratt ... kuule, Tiit, sellega toome Kirjanduseseltsi esimese auhinna - selle nimega üksipäine!

Piibeleht: Aitass Jumal!

Sander: Pisuhänd! ... See on ju jälle midagi, mis rahwa psühet selgitab, nimelt selle painajalikku, salapärastest wõimudest piiratud ja luuleliku ebausuga põimitud külge!

Piibeleht: Jaa ... mm ... toda sõna tuleb aga nii mõistu mõista, tu tähendab mul midägi muud ...

Sander: Sinu pisuhänd ei funktsioneri? ... Kahju! ... Hm, kas sa ei wõiks tööd selle poolest täiendada?

Piibeleht: Aga jutt on realsest elust ...

Sander: Mis sest, et reaalsest elust! Seda kõrgemal real-elu harilikust järelaimamisest, kui reaalne pisuhänd sees on, seda selgitawam rahwa psühe kohta! ... Torka pisuhänd sisse. Tiit, las' teeb mõne tükikesegi ära!

Piibeleht (seemet närides): Mmja - kui just käsed, wõiks jo sisse panna - laiw purjetab ju nüüd sinu lipu all.

Sander (käsikirja lehitsedes): Sinu tegelased, Tiit - need on ometi positiiwsed iseloomud?

Piibeleht: Nad on inimesed.

Sander: Peategelane ka?

Piibeleht: To kah.

Sander: Sellega tahad muidugi öelda, et tal ka negatiiwseid omadusi on?

Piibeleht: No ja.

Sander: Need kraabi maha, wennas! Kraabi neid niipalju maha kui wähegi saad! ... Mõistad isegi: ma tahaksin «akadeemiale» meeldida. ... Ja kui siin ehk irisemist sees on - ühiskondliste olude ja tegelaste kallal - sinu töödes leidub sellesarnast, ja see on kahtlemata üks põhjus, miks neid heaks ei wõetud ... irisemine, Tiit, see kitku kah wälja!

Piibeleht: Aga kui käsikiri wiimäte liig õhukeseks jääb?

Sander: Wõid ju positiiwset kraami asemele panna, muu seas peategelast kangelasemaks kohendada - meil on weel aega.

Aga ma unustan hoopis: jutu tegewusepaik - kus see sul on? Ometi külas ikka?

Piibeleht: Külas ja linnas.

Sander: Linnas kah? Mistarwis linnas?

Piibeleht: Tskae - jälle wiga!

Sander: See on tõesti wiga. Kas sa siis meie kõige uuemat kirjanduse-woolu ei tunne? Mis on kirjanikul linnaga tegemist! Mis kunstiwäärilist ainet ta linnast saab! Keda huwitab linnainimese madal hingeelu! ... Kirjanik peab külasse jääma, kulla mees! Ainult parsil elab luule, ainult wommil sigib suur idee, kõik meie omapärasus on laudas ja haganikus!

Piibeleht: Hm ... see om siis küll halwasti. Miu päätegelasel saab külast willand - läheb linnast kultuuri otsima.

Sander: Linnast kultuuri? ... Siis ta mehike on eksiteel! Otse wastupidi oleks õige! ... Kuule, söber, ehk saaksid sedagi pisut parandada! Sest hea oleks ju, kui me kõwasti läbi lööksime - kõwasti, Tiit!

Piibeleht: Mmja... tu parandamine kipub aga liiga keeruliseks minema - wiimati tuleb suutuks uus jutt kirjutada, ja see ei saaks prowwa terminiks peräkõrd walmis.

Sander: Hm ... sul on õigus. Ajame siis wähemaga läbi. Tulewase töö teeme enam aja nõuete järel. ... Aga kas tead! Lisa paar lehekülge lõppu juure: lase meie kangelast linna-kultuuri peale süli-tada ja külasse tagasi minna!

Piibeleht: Oma maalapikese peaksin talle wist kah muretsema?

Sander: Iseenesest mõista, kui tal isatalu ei ole.

Piibeleht: Kuule, Sandri, tolle lõpu wõiksid õige esi kirjutada: mina teen niikawwa pisuhända.

Sander: Hea küll, ma katsun. ... Aga sa pidid mulle hinda nimetama; ma wõin sulle kohe raha anda.