Miks kirjutada maalapist, mis on vaid pool ruutkilomeetrit ja kus elab vähem kui 2000 inimest?

Mika Keränen Oa tänaval raamatuga «Minu Supilinn». Foto: Sille Annuk

Mäletan neid ammuseid aegu, kuidas kirjutasin kord lühidalt Mikale (keda ma varem ametlikult ei tundnud, aga kes on kuidagi oma loomusega ja lugudega tekitanud maine, nagu oleks ta mu vana sõber, ja muidugi kukkusin kohe sinatama, see olevat ju soome komme): kas oled huvitatud oma Supilinna raamatu kirjutamisest? 

Kolm päeva hiljem vastas ta positiivselt: temal juba vihik võetud, sinna kondikava tehtud ja proovipeatükk ka kokku sirgeldatud. See oli mulle lausa üllatus, niivõrd konkreetne ja samas iseseisvalt loominguline lähenemine. Eks inimesed lähenevad raamatuettepanekutele erinevalt. Mõni tahab enne tükk aega arutada ja kirjastuselt suuniseid saada. Mõni hakkab kohe honoraridest rääkima. Aga Mika, vaat, võttis pastaka ja vihiku ning otsustas kõigepealt järele proovida, mis ta seest tulemas on.

Mika Keränen, «Minu Supilinn». Foto: Raamat

Tuli päris hästi! Proovikaks oli peatükk «Supilinna Susanna», mis on vaieldava moraalse sõnumiga ja vaieldamatult laheda stiiliga lugu neiust, kes Mikale Supilinna nii põnevaks tegi. Mul tuli isu ise seda raamatut toimetada ja nõnda see läkski. Mika sai oma raamatu tooriku kiire hooga valmis, muutus isegi natuke kärsituks, sest raamatu sünnikuuks plaanisime kirjastuses aprilli ‒ sest eks ole teada, et Supilinn on ühe nädalavahetuse jooksul väga moes, nii et Võrumaalt ja Tallinnast ja mujaltki tullakse kohale, eks ikka Supilinna päevi nautima. (Kuidas «päevad» ja linnaosa lipp alguse said, kirjutab Mika ka oma raamatus.)

Olgu öeldud, et Mika ei ole Supilinna suurim aktivist. Omal moel on ta outsider (mida see täpselt tähendab, saate raamatust teada), kes tuleb, kuulab, paneb tähele ja paneb laulu ehk siis raamatu sisse. Tema ei olnud Supilinna päevade asutajate hulgas, aga tänu temale on nüüd olemas raamat, mis Supilinna legendile kaasa aitab. Muidugi on ka tema varasemad lastekrimkad Supilinna legende kasutanud ja taastootnud.

Olin ise teksti toimetaja, elasin kaasa Mika võluvatele, vahel päris naljakatele metafooridele (ta kirjutab ju keeles, mis pole ta emakeel, ja nii sünnib sõnade ja väljendite tasandil omamoodi loome). Mäletan, kuidas tegin seda toimetamistööd USA-s külas olles. Tuppa astus ameeriklane, papa John, ja küsis, mida ma seekord toimetan. Kui ütlesin, et ühest linnaosast tuleb raamat, uuris ta, et mis linnaosast. Ah et Tartust? «Huvitav, mina ei märganudki Tartus seda linnaosa,» imestas ta. Tõesti, me olime unustanud papa Johni Supilinna viia. See on ju päris pisuke maalapike! «Kui palju inimesi seal elab?» uuris papa John edasi. Vaatasin, Vikipeedia andmetel on Supilinn pool ruutkilomeetrit ja vähem kui 2000 inimest. Päris naljakas oli sellises kontekstis, suure New Yorgi äärelinnas, selgitada papa Johnile, et vaat sellisest tillukesest, pisikese küla suurusest linnaosast tuleb raamat ja me usume, et seda on lugejatele vaja.

Miks sellest maalapist kirjutada?

Sest Supilinn on sümbol.

Ma mäletan seda hetke, kuidas raamatu idee minuni tuli. Idee Mikale sellise pealkirjaga loomingulist võimalust pakkuda tekkis mul, kui asusin ahju kütma ja tulehakatusest, vanast ajalehest vaatas vastu intervjuu temaga, kus ta kiitis ahjukütmist ja seda elustiili, mis ta Tartus on leidnud.

Siis käiski mul klikk. Raamat. Mälestusmärk ajale ja stiilile, mis vähemasti vana Euroopa piires (USA-st rääkimata) nii haruldaseks on jäänud.

Otsisin siia ka meie toimetuslikust kirjavahetusest koha, kus ma arutlesin selle üle, kuidas see raamat siis ikkagi välja kukkus ja mis liine saaks veel täiendada:

«Ühest küljest on see ülistuslaul traditsioonilisele eluviisile-keskkonnale-kogukonnale, teisest küljest soome mehe kohanemine Eestis ja traditsioonilises elustiilis (nn Supilinnas), kolmandast küljest konkreetse Supilinna tutvustus, neljandast küljest on see ka mingis kriisis (keskeakriisis?) mehe lugu, mis on paljuski ridade vahel ja ses suhtes maitsekalt lahendatud, viiendaks on see nostalgia 1990ndate elu järele Eestis ja eriti Tartu tudengite ja muidu kesklinnas liikuvate noorte boheemlaste hulgas…»

Vaat selline, vähemasti viie lähenemisnurgaga lugu. Soe, armas ja mitte liiga klanitud.