Epp Petrone: kuidas mind tabas muinasjutulugemise sõltuvus

Kirjanik Epp Petrone tütrega. Foto: Madis Veltman

Kui vanadele inimestele need meie «ühe minuti muinasjutud» on? 

Nende lühikeste mõistulugude puhul on sihtrühma nii keeruline määratleda. Olen lugenud-jutustanud neid lastele unejutuks, aga samas mäletan aega, kui olin ise näiteks 39 ja mind tabas lühimuinasjuttude maania... Olin ahne ja täitmatu sihtrühm. See oli meie viimane USA-aasta. 2013-2014. Elu oli erinevatel põhjustel kuidagi imelik, suunad olid segi. Mulle andis suurimat turvatunnet seal Long islandi saare nurgal iga päev sörkimas käimine, metsikute hirvedega looduses kokkujuhtumine ja... indiaani muinasjutud.

Epp Petrone «Võlusõnad». Illustreerinud Kristi Kangilaski. Foto: Raamat

Selle ühe õppeaasta jooksul, mil me Ameerikas seal saarenurgas elasime, jõudsin ma läbi lugeda kohaliku raamatukoguvõrgu kõik muinasjutuantoloogiad ja ka kõik lastele mõeldud folkloorse taustaga muinasjuturaamatud. Tellisin neid juurde ka maakonna raamatukogudevahelisest laenutusest.

Nii et jah, igasuguseid sõltuvusi on elus olemas ja üks neist on muinasjutulugemise sõltuvus.

Mõtlen praegu sellele ajale tagasi ja tunnen, et see oli üks imeline ja valus aeg. Nii, nagu muinasjutud ongi. Muinasjuttudes peab olema draamat, piiride katsumist, nad ei saa olla liiga mahedad.

Aga muinasjutte võib usaldada. Kõik, mis juhtub, see juhtub põhjusega! Tuleb vaid edasi minna ja teada saada, miks.

Kunagi meeldisid mulle pikad muinasjutud, sellised, millel mitu keerdu sees ja alguses ning ka keskpaigas ei kujuta hästi ette, millega see kõik lõppeda võiks.

Aga toonane muinasjutusõltuvus vajas toiduks just lühikesi ja kõige maitsvamad olid ikka need, mille alguseridadest ei saa aimu, missugune puänt tuleb. Lühikeste muinasjuttude juures on eriti oluline see, et mida see lugu veel räägib oma pealispinna all. Miks see lugu oma lugu räägib?

On näiteks konn kaevus kükitamas ja kits aasadel kepsutamas. Kelle õnn on õigem? Kas õnnelikum on konn, kes alati ühes kohas, ise ilma nägemata, rahul kahe päikese- ja kahe kuukiirega? Või on õnnelikum kits, kel võimalik näha avaraid mägesid, metsi ja maid?

Nii et see on lugu kahest maailmavaatest, erinevast elustiilist. Iseäranis heaks teeb loo see, et õigus võib olla mõlemal. Ning selle elu lõpuni meelde jääva loo jutustamiseks on vaja umbes sada sõna.

Ma ei kirjuta muinasjutte ümber mitte kunagi allikaid sõnasõnaliselt tsiteerides. Kõigepealt lasen muinasjutul enda sees natuke omaette elutseda, ja siis jutustan või kirjutan selle üles, täiesti omast peast.

Nii tundub õige. Iga jutustaja peab ju loosse jätma oma jälje. Arvan, et näiteks seesama konna ja kitse lugu tuli nii hea välja just seetõttu, et see on minu elu üks olulisemaid küsimusi. Ma tahaksin olla nagu konn, rahul oma kaevu põhjas, aga ma käitun nagu kits, kepslen jälle kusagile uusi aasu vallutama...

Koostöös kunstnik Kristi Kangilaskiga lisasime siia-sinna teksti ja piltide juurde n-ö pilvekesed, kus on sees küsimus või kommentaar. Mitte kõik raamatuga seotud inimesed ei pidanud seda heaks ideeks, aga tulemus on mu teada kõiki veennud: pilvekesed annavad raamatule lisaväärtuse.

Mõni neist pilveküsimustest tuletab meelde aegu, kui meie kodus käis koos laste filosoofiaring. «Kas sinu elus on juhtunud midagi sellist, mis on ühest küljest halb ja teisest küljest hea?» ja muud sellist.

Mõni pilveke tutvustab aga põgusalt kultuuri, folkloori. Näiteks Aafrika muinasjuttudes on palju sürrealismi, indiaani muinasjuttudes on oluline tähistaevas, kus tähed on tegelikult inimesed, Indias on palju jumalaid ja nad võivad omavahel tujutseda ja võidelda nagu tavalised inimesed.

Igaks juhuks lisasin raamatu lõppu ka ülevaate kasutatud kirjandusest, kui keegi soovib inglise keeles jutte juurde lugeda.

Selle raamatu teine oluline loovjõud ongi piltide autor. Kristi Kangilaski. Võimalik, et meil oli Kristiga ühel hetkel erinev arusaam sellest, milline see raamat peaks olema, kui ta välja tuleb. Kristi pidas neid muinasjutte lausa nii täiskasvanutele sobivaks, et pakkus täiesti mustvalgeid pilte ja kinkeraamatu nišši. Mina aga soovisin värvilist ja lapsikut. Välja tuligi selline tükk, mis on just piisavalt värviline ja piisavalt õrn, on piisavalt lapsik ja piisavalt täiskasvanulik.