EESTI SUVITUSROMAAN ⟩ «Mida, su ema küsib sinu käest raha vä? Tavaliselt vanemad ikka toetavad ise lapsi!»

Foto: Shutterstock

Kirjastuse Hea Lugu sarjas «Suvitusromaan» on ilmunud Ketlin Priilinna värske teos «Lugemislaager».

Noor kolme lapse ema Miia sõidab lugemislaagrisse nädalaks puhkama. Idüllilises maakohas asuvat laagrit peavad kaks õde. Laager on korraldajate sõnul mõeldud selleks, et seal saaks segamatult raamatuid lugeda, uusi sõpru leida ja osaleda toredates ühistegevustes. Laagrisse tuleb kokku kümme inimest: on noori, on vanu, on naisi, on mehi. Ja kass Albert, keda tema peremees jalutab rihma otsas. Kõiki neid lugemine väga ei huvitagi.

Juba esimesel õhtul hakkavad juhtuma imelikud asjad ja lugemisest ei tule suurt midagi välja. Lugu võtab kriminaalse pöörde. Keegi laagris osalejatest näppab teiste asju, aga kes neist? Ja milleks? Miia püüab selgust saada. Tuleb välja, et peaaegu kõik laagrilised kannavad endaga kaasas saladusi ja keerulist minevikku.

Loe raamatust põnevat katkendit!

***

Ketlin Priilinn, «Lugemislaager». Foto: Raamat

Läks aga siiski päris palju aega, enne kui Miia uuesti Joeliga kokku sai saada ja tolle kahtlustustest kuulda. Aias oli jäänud üllatavalt rahulikuks. Amanda ja Linda jutlesid omavahel sosinal, Ahto porises midagi Meribeliga, Joanna ja Mari valmistasid õhtusööki, teised aga olid süvenenud oma raamatusse.

Ka Miia ja Joel said lõpuks ometi mahti natukegi lugeda. Miia mõtles, et sellise tempoga ei jõua ta laagris küll ühtegi raamatut loetud, rääkimata viiest, mille ta kaasa oli tarinud. Veelgi enam, ka selle ühe lugemine ei tahtnud edeneda. Mõtted olid laiali, liiga palju oli juhtunud, liiga palju oli, mida jälgida ja meeles pidada. Lisaks muretses ta laste pärast. Hommikul, kui ta Raivole oli helistanud, tundus küll kõik korras olevat, aga eemalt kuulis ta Leelo nuttu – tüdruk oli just liivakasti äärel komistanud ja põlve ära löönud. Miia oleks tahtnud ise last lohutama tormata, aga kahjuks on ta neist peaaegu saja kilomeetri kaugusel. Samas sai ta rääkida ka Mirteliga ja tüdruk kinnitas, et neil on isa ja vanaema seltsis tore, kõik on hästi, nad olid juba kaks korda ujumas käinud ja lähevad võib-olla õhtul veel. Ja vanaema oli neile taskuraha andnud ja nad said süüa hästi-hästi palju maasikaid, mida nad ise peenardelt korjasid. See kõik kõlas armsalt ja kenasti. Ainult et küsimuse peale, kas nad on ainult vanaema-vanaisaga koos või teevad ikka isa seltsis ka midagi, ei osanud Mirtel vastata muud, kui et isal on palju tegemist. Aga et võib-olla viib ta neid kõiki homme loomaaeda. Vähemalt mingi suhtlus ja tegevus lastega siis järelikult ikka toimus, kuigi Miia ei saanud aru, mis suurt tegemist mehel puhkuse ajal nii kangesti saab olla. Kas mõni uus silmarõõm, kellega ta aega veedab? Õigupoolest ei olnud see ju enam tema asi – või samas, ehk siiski oli, vähemalt seni, kuni lapsed oma isa juures on.

Päike kõrvetas otse lagipähe ja Miial hakkas toolis liiga palav. Ta mõtles, kas kolida sellega kusagile varjulisse kohta puu all, aga otsustas siis hoopis natukeseks oma tuppa minna. Enne, kui ta sinna jõudis, nägi ta kerratõmbunud Kendrat elutoa tugitoolis ingliskeelset koomiksit lugemas. Ta polnud märganudki, millal neiu aiast siia jõudis. Äkilises inspiratsioonipuhangus otsustas ta mitte oma tuppa minna, vaid istus hoopis elutuppa diivaninurka ja lõi oma raamatu demonstratiivselt lahti. Lugeda ta praegu siiski ei kavatsenud, vaid hoopis Kendraga jutu peale saada. Talle tundus, et üks asi, mis neid üldse kuidagi edasi võiks aidata, on ehk see, kui üritada teisi võimalikult hästi tundma õppida. Et saada teada, mida keegi endast kujutab. Ja kuna Kendra, palun väga, oli nii-öelda käepärast, siis tuli juhust kasutada.

Miia õnneks oli neiu suhtlemisest huvitatud, ta langetas koomiksi kohe, kui Miia ta juurde istus, ja naeratas. «Ei suutnud ka enam kuuma käes istuda, jah?»

«Kuule jaa, siin on palju mõnusam praegu. Mis sa siis ... ee ... arvad sellest, mis meil siin toimub?»

Kendra kehitas õlgu. «Ma ei oska mitte midagi arvata. Õudne segadus, nagu tahaks keegi meelega lihtsalt laagri ära rikkuda, aga miks peaks keegi seda soovima? Kõik on ju siiatuleku eest raha maksnud – või noh, osadele jah kingiti see võimalus, aga keegi on ju ikka hulga raha magama pannud. Mina panin mitu kuud raha kõrvale, et siia tulla. Ma olen ju üliõpilane ja töötan poole kohaga, ega see kerge ole, aga ma nii väga tahtsin osaleda.»

«Ka mina töötasin ülikooli kõrvalt, ühes raamatukaupluses,» noogutas Miia. «Mäletan, et see oli päris raske, jõuda õppimisega järje peal püsida ja samal ajal peaaegu igal õhtul tööl käia, olin ikka väga läbi omadega.»

«Jah, aga ega mul variante pole. Ema on mind ja mu vendi üksinda kasvatanud, tal ei ole võimalik mind üleval pidada, eriti nüüd, kus plaanin varsti teise linna kolida. Õpin sessioonõppes ja loengute toimumise ajal peatun Tartus sõbranna juures. Tahan just Tartus õppida, kuna seda eriala Tallinnas õppida ei saa. Mis seal ikka, tuleb rügada. Õnneks on praegu suvi ja vähemalt kooli ei ole, tööst on ka kaks nädalat puhkust.»

Ta naeratas õndsalt ja toetas pea vastu tugitooli seljatuge. «Kõik oleks siin täiesti imeline ja ideaalne ... kui ainult poleks neid lolle asju toimumas.»

«Jah, ehk laheneb see kuidagi ära,» avaldas Miia lootust, aga tegelikult ütles ta sisetunne kahjuks muud.

Mida ta Kendra kohta teada oli saanud? Tüdruk oli üliõpilane, töötas poole kohaga, ema kasvatas teda ja ta nooremaid vendi üksi ja neil ei olnud kerge toime tulla. Samas sõitis ta autoga, see polnud küll midagi uhket, vaid pigem juba väärikamas eas Opel Astra. Kas see nüüd kahtlane oli? Vaevalt. Ju ta kogus sellegi jaoks raha või siis oli see kellegi kingitus, mis seal imelikku. Imelik polnud ka see, et tal oli eelmisel ööl vaja autost midagi võtta, mis sinna oli ununenud. Samas oleks Miia kangesti tahtnud Kendra autosse piiluda. Tegelikult oli ta seda hommikupoole korra juba proovinud salamahti teha, kuid ei olnud seal midagi kahtlast märganud. Mingid kotid seal olid, kuid need võisid ju sisaldada mida iganes. Kendra riideid või muid isiklikke asju või ... Rihardi arvutit.

Auto uksed olid loomulikult lukus, seega polnud võimalust midagi teada saada. Võib-olla ainult juhul kui ... Miia peas hakkas kuju võtma üks mõte.

«Kendra,» ütles ta, «mäletad, Joanna rääkis eile, et siin lähedal alevikus on Konsum. Kas sa viitsiksid minuga seal korra käia?»

«Ma arvan, et ikka. Mis sa sealt soovid saada?»

Nii kaugele polnud Miia veel mõelda jõudnud. «Ee ... Ma mõtlesin, et oleks lihtsalt huvitav näha, milline kaubavalik seal on. Ja võtaks ehk mingi jäätise. Tegelikult tahaks ka natukeseks siit keskkonnast välja saada, teistest eemale. See tüli enne oli ikka emotsionaalselt kurnav minu jaoks, ma nii ehmatasin, kui tulime sisse ja selline kaos ees ootas.»

Miia mõtles, et Kendra võib vabalt keelduda, ta ei pruugi viitsida sõita või teeb ettepaneku hoopis külapoodi jalutada. Aga neiu pani koomiksi rõõmuga kõrvale ja ütles, et loomulikult võib alevikku sõita ja vaadata, mis seal üldse huvitavat on.

Miia rõõmustas südamest – tema kavalus oli läbi läinud. Nüüd avanes võimalus Kendra autot seestpoolt näha, ehk kuidagi salamisi kobada neid kotte tagaistmel. «Kui sulle sobib, siis ma heameelega istuksin taha,» lausus Miia ilmsüütult, «miskipärast mul läheb juhi kõrvalistmel vahel süda pahaks, aga taga istudes on kõik väga okei.»

Kendra kehitas õlgu. «Muidugi, kui nii soovid.»

Nii lihtsalt kui Miia oli lootnud, asi siiski ei edenenud. Ta hakkas just autosse ronima, kui Meribel neid hüüdis: «Kuhu te lähete?» Saanud Kendralt lahkelt vastuseks, et alevisse poodi, teatas neiu otsekohe, et tuleb nendega kaasa. «Mul on juba kõriauguni siin kolkas kükitamisest,» pööritas ta silmi ja ronis autosse juhi kõrvalistmele enne kui Kendra talle oleks midagi öelda jõudnud. «Ahto mossitab oma kella pärast ega viitsi kuskile sõita. Küll on hea, et ma teile õigel ajal peale juhtusin!»

Miiat valdasid nüüd kahetised tunded. Talle ei meeldinud Meribel, kuid praegu võis tema kaasatulek olla kasulik. Esiteks võis Meribeli seletamine Kendra tähelepanu mujale viia, nii et tema saab tagaistmel kobada kottide sisu ja katsuda ehk sedagi, mis võis olla istme all. Teiseks sai nüüd ka Meribeli pisut tundma õppida. Meribel ei olnud pealegi lihtsalt niisama laagriline, vaid teise varguseohvri abikaasa. See varguseohver oli aga kellelegi arvatavasti palju raha võlgu. Seega huvitas Miiat väga kõik, mida Meribel võis enda ja Ahto kohta rääkida. Jutukusest ei olnud neiul pealegi puudu. Jutukusest ja ... virisemiseoskusest. Kui nad väravast välja sõitsid, sarjas Meribel kõvasti Ahtot. Tema sõnul mees «ei saanud üle» kella kaotusest ja valas oma tigeduse ja sita tuju naise peale välja. Pealegi, nagu Meribel kirglikult jutustas, olevat see ainuüksi Ahto enda ja tema totaka ema süü, et nad üleüldse siia olid sattunud. «Meil oli vaja sõita puhkusele, aga mina mõtlesin ikka, et läheme kuskile mere äärde ja kahekesi,» seletas ta, samal ajal kui Miia püüdis tasakesi oma kätt istmel lebavate kottide alla lükata ja neid kobada. «No ja siis tuli tema ema välja selle pakkumisega, ta oli raha juba ära maksnud kujutate ette, ilma meilt midagi küsimata! Ta teadis, et otsime kohta, kus puhata ja oli tahtnud «üllatust teha»!» Viimased sõnad olid lausutud mürgiselt ja silmi pööritades – seda nägi Miia tahavaatepeeglist. «Sa pole oma ämmast just erilises vaimustuses,» tähendas Kendra muiates, ja Meribel sai sellest muidugi hoogu juurde. Ta rääkis, kuidas Ahto ema oli algusest peale nende suhte vastu ja arvas, et tema pojuke väärib kedagi paremat temasugusest lihtsast tüdrukust, kes teeb küüsi ja pole ülikoolis käinud. «Võiks ju ometi arvata, et inimene kahe aastaga ära harjub, aga sittagi,» nentis ta lõpuks ohates. «Ma saan aru, et Ahto on tema ainuke laps, aga see ei luba ometi mind kohelda nagu mingit rämpsu ... Ta arvab, et tema pojuke on see kõige ideaalsem ja kõige tublim ja ... kui ta ainult teaks, milline ta tegelikult on.»

Miia süda hakkas taguma, talle tundus, et nüüd võib virisemine välja jõuda mingi asjalikuma jutuni. Aga Meribel tõmbas nüüd oma jutuvada järsult tagasi, justkui oleks taibanud, et on juba öelnud liiga palju ja sedagi, mida pole vaja öelda.

Kuid nad olidki juba alevikku kohale jõudnud ja keerasid kaupluse ette parkimisplatsile. Miia ettevaatlik kobamine ei olnud kahjuks midagi selgitanud, tundus, et kottides oli midagi pehmet – arvatavasti mõni riideese. Arvutit seal kindlasti olla ei saanud, see olnuks katsudes tunda.

Midagi polnud parata, praegu tuli asi sinnapaika jätta ja poes ära käia. Tagasiteel tuli üritada veel uurida ja kombata.

Kirjanik Ketlin Priilinn. Foto: Erakogu

Tegelikult ei tahtnud Miia kauplusest midagi osta, aga kuna nad olid ju tema soovil siia tulnud, siis ei saanud päris tühjade kätega lahkuda. Ta tegi näo, nagu uuriks huviga pakutavat kaupa ning suundus siis lõpuks jäätiseleti juurde. Ka Meribel seisis seal ja vaatas jäätiseid. Miia mõtles, kuidas jõuda rahateema juurde, nii nagu see Kendraga ennist lihtsalt ja loomulikult jutuks oli tulnud. «Tundub, et siin on kõik päris kallis,» lausus ta kõhklevalt. «Mul on ju kolm last kodus ja kasvatan neid üksinda, ma jälgin alati, mis hinnaga kuskil midagi müügil on. Aga ühe jäätise tahaks võtta ikka, mis puhkus see muidu on, kui isegi jäätist ei saa.»

Meribel kehitas õlgu. «On jah suht kallis. Ega meil samamoodi, rasked ajad on praegu, meil mõlemal on tööga nirusti. Minul on kliente vähe ja Ahto otsib uut tööd, neil on firma pankroti äärel ... Meie ka ikka vaatame, mida ostame ja nii, aga puhkus oli meil juba ammu ette planeeritud, lihtsalt oleks tahtnud ise otsustada, kuhu sõidame. Ema tal arvas, et teeb meile heateo, kuna maksab selle paketi eest. Ise ta teab küll, et me kumbki eriti ei loe ... Aga see pole talle oluline, tema ju tahaks, et me loeks, ega see pole talle ju tähtis, mis tegelikult on.»

Jutt oli jälle Ahto ema juurde jõudnud ja rahaprobleemide põhjustest ei saanud Miia kuigi palju teada. Kendrat polnud näha, nii suundusid nad Meribeliga kahekesi kassa juurde, olles kumbki valinud ühe jäätise: Miia šokolaadiglasuuriga pulgajäätise, Meribel vahvlituutus maasikajäätise. Nad maksid ja vaatasid siis kaaslase järele ringi. «Huvitav, kas ta läks auto juurde tagasi?» arutles Miia. «Poes üldse ei juhtunud temaga kokku, ometi poodi ta ju tuli, me läksime koos sisse.»

Nad vaatasid õues samuti ringi, aga Kendrat polnud näha, auto seisis ikka poe ees, kuhu nad ennist selle olid jätnud. Tema telefoninumbrit polnud ka kummalgi. «Mis pagan, kuhu ta siis läks,» torises Meribel. «Eriti tore, kui ta nüüd tõmbaski kuskile uttu ja me peame viisteist kilomeetrit tagasi kõmpima.»

Seda Miia küll ei uskunud. Ja tõepoolest, poe nurga tagant juba lonkiski välja Kendra, telefon pihus. Ta nägi murelik välja, kuid Miiat ja Meribeli nähes naeratas rõõmsalt. «Hei,» ütles ta, «mulle tuli üks kõne ja tahtsin vastu võtta. Ostsite jäätist?»

«Ei ostnud,» ironiseeris Meribel, haugates oma maasikatuutust suure tüki. «Me juba vaatasime, et oled meid siia poe juurde maha jätnud.»

«Ole nüüd. Lihtsalt ei tahtnud poes oma jutte rääkima hakata, muud midagi.»

«See on arusaadav,» kiirustas Miia lisama ning ei saanud küsimata jätta: «Kas kõik on ikka korras?» Küll oleks tahtnud teada, kes ja mis asjus oli Kendrale helistanud, et ta nii murelik välja nägi, aga loomulikult ei saanud seda ju otse küsida.

«Jah ... kõik on korras. Ema helistas ja küsis, kuidas mul siin läheb, muud midagi.» Kendra näost oli selgelt näha, et siiski on veel midagi. Miia ootas ja vaatas neiule lahkesti otse silma. Sellest oli kasu, sest Kendra ohkas ja raputas pead. «Jah, no tegelikult oli tal muud asja ka helistamiseks. Ta tahtis teada, kas saaksin talle raha üle kanda.»

«Mida, su ema küsib sinu käest raha vä?» üllatus Meribel. «Tavaliselt vanemad ikka toetavad ise lapsi.»

«Noo ...» kõhkles Kendra, aga rääkis siis edasi. «Ütleme nii, et mina olen meie peres see, kes on praktilisema mõtlemisega, ema on mul väga armas inimene, aga selline, kes palgapäeval ostab krevette ja täidetud mune ja suure grillkana ja Ben & Jerry´s jäätist ja riideasju ja vendadele Legosid ja kosmeetikat ja mida kõike ... ja siis ülejäänud kuu aega peame väga kesiselt läbi ajama.»

«Oh, väga kahju.» Miia ei osanud muud midagi öelda, ja Meribel pomises kõrval: «Täitsa pekkis.»

«Ütlesin emale, et kahjuks ei ole see praegu võimalik. Mul polegi tõesti talle anda. Ja ma tunnen ennast päris kehvasti, tunnen, et jätsin ta hätta, ja vennad ka. Aga ma ei saa enam samamoodi. Mul on endal raske toime tulla õppimise ja tööga, ka auto ülalpidamine on päris kallis. Ja ma kogun, et jaksaksin sügisest maksta ühikatoa eest Tartus. Ma ei saa selle kõige juures veel kellegi võlgu maksta.»

Miia neelatas. «Tal on võlad?»

«Jah, neid tal ikka tekib. Tal on aegade jooksul olnud mitmeid SMS-laene, esimesed olid kunagi selleks, et omadega kuu lõpuni hakkama saada, siis juba teiste võlgade maksmiseks. Vahepeal tekkis emale üks meessõber, kelle abiga sai ta võlgadest lahti – see oli muideks kõige noorema venna isa –, aga temast läks ta juba ammu lahku ja nüüd on olukord jälle keeruline.»

«Sa oled väga tubli, et keeldusid,» ütles Miia ja mõtles seda täiesti tõsiselt. «Oled noor üliõpilane, kes niigi pingutab, et omadega hakkama saada, sa ei saa laenata kellelegi raha võlgade maksmiseks. Su ema pangu endale aeg kinni kuskile finantsnõustamisele – ta peab kogu seda jama ise klaarima hakkama.»

«See on hea mõte, peaks talle seda soovitama,» ütles Kendra. «Ma ikka kogu aeg olen lootnud, et ta saab nende asjadega ise hakkama, aga tundub, et ei saa mitte kuidagi.»

Nad istusid autosse ning Meribel oli enda kohta kummaliselt vaikne, ta tundus olevat Kendra jutustust päris pahviks löödud. Miia ei loobunud mõttest uurida Kendra autot, eriti veel kuuldes, millega ta silmitsi on pidanud seisma. Ei, ta ei uskunud hetkeksi, et tüdruk oma ema pärast oleks midagi varastanud ... aga täielikult välistada seda ju ei saanud. Välistada ei saanud midagi ega kedagi.

Ta oli ennist tundnud, et ka istme all on midagi – kui jalad sinna pista, puutuvad need millegi vastu. Kui Kendra sõitma hakkas, teadis Miia täpselt, mida teha. «Oi, pagan,» hüüatas ta, kui telefon istme alla pudenes. Ta kummardus ja hakkas seda välja koukima, püüdes samal ajal kiiresti kombata seda, mis on istme alla topitud. Samal ajal hakkas Meribel rääkima. «Kurat, Kendra, sul on peaaegu sama sitt seis kui meil.»