:format(webp)/nginx/o/2024/07/02/16194815t1h879f.png)
Ilmunud on 3. osa Maja Lunde ja Lisa Aisato maagilisest lasteraamatusarjast «Aastaaegade kvartett». Uus raamat «Tuuletooja» jutustab muinasjutulise suveloo läbi 11-aastase Tobiase silmade, kes on lõppenud sõjast taastumiseks linnast maale saadetud. See on lugu, mis sobib nii lastele kui ka täiskasvanutele ning kingib meile aastaringse suve soolase mere, kajakakisa, metsmaasikate ja igavese sõprusega. Loe raamatust katkendit!
«Kas kõik saavad siia minu juurde koguneda,» ütles Peter, ja see ei olnud tegelikult küsimus.
«Nii. Hästi.» Ta vaatas ühte väikesesse raamatusse. «Kakskümmend üheksa, seisab mu nimekirjas. Teid peab olema kakskümmend üheksa tükki.»
Ta luges meid kokku. «... kakskümmend seitse, kakskümmend kaheksa, kakskümmend üheksa. Hästi! Vaadake, et teil oleks kõik asjad olemas.» Ta näitas meie kohvrite ja kottide peale, mis meil kaasas olid. «Ja nüüd me läheme merele.»
«Merele?» küsisin ma.
«Jepp,» ütles Peter ja viitas rongijaama sildile. «Te pääsete terve suve Halladrus olemisest.»
Veidi aja pärast seisime oma pagasiga vana roostes paadi tekil. Peter pani võtme süütesse ja andis gaasi, aga mootor köhis valjult ja suri mulksuvate helide saatel välja.
«Temaga peab lihtsalt ilusti rääkima!» hüüdis ta meile.
Ta kummardus mootori kohale ja me kuulsime, kuidas ta vaikselt pomises.
«Ole nüüd, Turid. Ära täna tõrgu, mitte nüüd, kui ma vastutan kõikide nende laste eest. Palun, Turid.»
«Turid?» sosistas Ella.
«See on paat,» vastas Oscar. «Paatidel on sageli naiste nimed. Ärge minult küsige, miks.»
Peter võttis taas oma väikese raamatu kätte.
«Eks vaatame, mul on ju kõik üles kirjutatud,» ütles ta. «Nimekiri asjadest, mis Turidi rõõmsaks teevad.»
Nähtavasti meeldisid talle väga nimekirjad.
«Nüüd proovin uuesti,» ütles Peter ja keeras süüte sisse.
«Me kuuleme,» ütles Oscar, kui mootor veelgi valjemini köhis.
«Turid on tugevam, kui ta välja paistab,» ütles Peter. «Ja see on hea, sest meie ja Ilmamaa vahele jäävat avamere juppi võib olla vaevarikas ületada ... Ole nüüd, Turid!»
Kuid mootor tegi vaid paar summutatud heli, enne kui vait jäi.
«Kalasteik ja tursakotlet!» vandus Peter ja pöördus meie poole. «Kolm on kohtuseadus, öeldakse ju nii?»
Keegi ei vastanud. Ja sel ajal kui Peter üritas mootorit käivitada, ei öelnud keegi midagi. Ja see suri jälle välja.
Kohe kindlasti ei ole kolm alati kohtuseadus.
Peter tõmbas kõvasti üht traksi ja see põrkas laksatusega tagasi.
«Peame talle lihtsalt aega andma. Tal on oma tahe. Keegi ei tea, mida naised tahavad.» Siis istus ta tekil olevale valgele kastile ja hakkas midagi märkmikusse kirjutama, enne kui järsku uuesti püsti hüppas, nagu oleks teda krabi tagumikust hammustanud.
«Jah, ma vist unustasin. Peate need siin selga panema.»
Ta võttis kastist välja päästevestid ja andis meile. Need olid vanad ja lagunenud ning haisesid nagu mädanenud vetikad ja bensiin.
«Kuidas neid selga pannakse?» küsis üks väike tüdruk pikki rihmu enda ees hoides.
«Mul pole aimugi,» ütles Peter. «Pole elu sees sellist kasutanud. Ma väldin merd nii palju kui võimalik. Laenasin selle paadi, et teile järele tulla. Ma vihkan tegelikult nii merd kui ka kõike, mis sealt tuleb. Kala ka. Vastikuim toit maailmas.»
«Miks sa siis saarel elad?» küsis Oscar.
Sellele Peter ei vastanud, sest nüüd oli ta lõpuks mootorile elu sisse saanud.
See köhatas paar korda valjult ja mõned mustad heitgaasipilved tõusid taeva poole, kuid siis hakkas see rütmiliselt müdisema.
«Turid!» hüüdis Peter. «Ma teadsin, et võin sind usaldada!»
Meri oli vaikne ja sädelev. Turid sõitis päikese poole, mis mu nägu soojendas.
«Tuuletooja on täna rahulik,» ütles Peter rahulolevalt.
«Tuuletooja?» küsis Oscar.
«Ei, te linnalapsed pole Tuuletoojast muidugi kuulnud,» ütles Peter. «Aga te võite ju arvata, kes on süüdi nii tuules kui ka tormis merel.»
Seisin reelingu ääres ja sulgesin korraks silmad, tundsin head merelõhna ja seda, kuidas päikesekiired mu näo hõõguma panid.
/nginx/o/2024/07/02/16194812t1hdccc.png)
Kui ma silmad uuesti avasin, nägin saart. Aina suurenevat kitsast sinist varju silmapiiril.
Varsti nägin ma maju, need olid kõik madalad ja valgeks värvitud ja tihedalt sadama ümber koondunud. Hiiglaslik kivimuul ulatus merre ja kaitses väikest linna merelainete eest.
Sadama ja linna taga nägin ma kirikut ja selle taga omakorda sügavrohelist metsa tuules õõtsuvate kõrgete puudega. Metsa ja mere vahel laiusid rohelised heinamaad, mis lõppesid randade, siledate ja valgete kaljudega.
Mere pool muutusid kaljud järsemaks. Mõned neist olid kummalise kujuga.
«Vaata sinna, see näeb välja nagu hiiglane,» ütles Oscar, kes oli minu kõrvale tulnud.
«Hiiglane?»
«Jah, või hiiglaslik troll. Kas sa ei näe? Seal on nina ja seal on silmad ja seal sirutab ta oma jalad merre.»
Ma raputasin pead. «See on ju lihtsalt kivi?»
Oscar vaatas mind üllatunult. «Kas sul pole kujutlusvõimet või?»
Ma ei vastanud, aga tundsin, et ootan pikisilmi sellelt paadilt mahaminekut. Ma lootsin, et nii Oscar kui tema lärmakas väikeõde paigutatakse teisele poole saart, et ma ei peaks neid terve suve jooksul ainsatki korda nägema.
Kail oli meid vastu võtmas terve kari täiskasvanud inimesi. Naerulohukestega väike ümmargune mees. Pikk kapuutsiga naine ja väike tüdruk, kes meid ema selja tagant arglikult piilus. Vana taat, käes maasikaid täis korv. Naine, kes meile kõigile innukalt lehvitas, koos kaksikutest poistega. Lasin oma pilgul neist üle libiseda, ühelt naeratavalt näolt teisele. Sina, mõtlesin ma, sinuga võin ma elada, ja sinuga, või teie kahega. Ma ei suutnud otsustada, milliseid suvevanemaid ma endale tahan, nad kõik nägid toredad valja. Vaatasin ka hoolikalt saare lapsi, enamikul olid tõeliselt ümmargused põsed, just sellised põsed, millistega ema oli mul palunud koju tulla.
«Kas te saate kõik siia tulla!» hüüdis Peter, kui me lõpuks kogu pagasiga paadilt maha olime saanud. «Täiskasvanud võivad seista siin ja teie, lapsed, seal, ja siis ma kutsun teid.»
Ta otsis jälle oma nimekirja välja. «Me alustame A-st,» ütles Peter. «Anna Andersen?»
Minuvanune tüdruk tõstis käe üles. «Jah, see olen mina.»
«Anna, tere tulemast. Sina lähed Lundi juurde. Mulle tundus, et ma nägin enne Lundi, oled sa siin?»
«Jah, loomulikult olen ma siin,» ütles naerulohkudega mees ja astus ette.
«Imeline!» ütles Peter. «Kallis Anna, Lund on lambakasvataja ja elab koos oma naisega väikeses talus saare idaküljel. Nad on head inimesed ja neil on nii kassipojad, koerakutsikas ja lambatalled kui ka purjekas. Ma olen kindel, et sul on nende juures imetore.»
Mees, kelle nimi oli Lund, noogutas Annale innukalt. Anna naeratas vastu ja ta näol oli kergendunud ilme.
Õnneseen, mõtlesin, ma tahan ka Lundi juurde.
Peter jätkas laste kutsumist ja varsti tundus mulle, et paljud olid õnneseened, sest kõigil saareelanikel olid vist nii kassipojad kui ka maasikad aias ja paat ja lahke nägu ja avali käed, mis lapsi vastu võtsid ja suuri kallistusi jagasid, kuigi nad ei tundnudki ju neid lapsi.
/nginx/o/2024/07/02/16194814t1hece7.png)
«Oscar ja Ella Clem,» ütles Peter.
«Jah. Siin,» ütles Oscar ja astus ette, Ella käekõrval.
«Vaatame, jah. Just nii. Teie lähete Saarele.»
«Kas me hakkame saarel elama?»
«Ei, teie lahete Saarele, suure S-iga. Ja Saar, see olen mina. Peter Saar.»
«Me läheme sinu juurde!» ütles Oscar rõõmsalt.
«Jaa-jaa,» ütles Peter. «Näete seda maja seal?» Ta osutas väikesele viilkatusega majakesele kiriku kõrval. «Köögist leiate saia, võid ja moosi. Minge ja sööge natuke lõunat ja ma tulen kohe, kui valmis saan.»
Oscar ja Ella naeratasid, võtsid kumbki oma kohvri ja hakkasid moosi suunas minema.
Vaatasin ringi. Nüüd olid jäänud vaid mõned üksikud lapsed. Peter luges ette Martini, Ruthi ja Sylvia.
Kõik nad lahkusid õnnelikult oma suvevanematega.
«Nüüd on mul nimekirjas veel ainult uks alles, ja see oled sina, kas pole, Tobias Whim?» küsis Peter.
«Jah,» ütlesin.
«Just nii,» ütles Peter.
Ja siis jäi ta vait.
Ma vaatasin ringi. Kail polnud rohkem kedagi, ainult Peter ja mina.
Mulle polnud järele tulnud mitte ükski täiskasvanu.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)