«Ehk on keegi, kes paneb mind ennast muutma. Keegi, kellega kooselu ei tunduks nagu puuris olemine»

Foto: Shutterstock

Kirjastuse Hea Lugu sarjas «Suvitusromaan» on ilmunud Ketlin Priilinna värske teos «Lugemislaager».

Noor kolme lapse ema Miia sõidab lugemislaagrisse nädalaks puhkama. Idüllilises maakohas asuvat laagrit peavad kaks õde. Laager on korraldajate sõnul mõeldud selleks, et seal saaks segamatult raamatuid lugeda, uusi sõpru leida ja osaleda toredates ühistegevustes. Laagrisse tuleb kokku kümme inimest: on noori, on vanu, on naisi, on mehi. Ja kass Albert, keda tema peremees jalutab rihma otsas. Kõiki neid lugemine väga ei huvitagi.

Juba esimesel õhtul hakkavad juhtuma imelikud asjad ja lugemisest ei tule suurt midagi välja. Lugu võtab kriminaalse pöörde. Keegi laagris osalejatest näppab teiste asju, aga kes neist? Ja milleks? Miia püüab selgust saada. Tuleb välja, et peaaegu kõik laagrilised kannavad endaga kaasas saladusi ja keerulist minevikku.

Loe raamatust põnevat katkendit!

***

Ketlin Priilinn, «Lugemislaager». Foto: Raamat

«Kurat, kurat küll!», karjus Meribel.

Ahto, kes oli parajasti grilli ääres kausist viimaseid liharibalaid taldrikule kraapinud, pillas taldriku maha. Mari, kes oli just lõpuks leidnud mahti ka endale süüa võtta, tardus paigale ja jõllitas õuduses Meribeli. Joanna kiirustas üle õue kohale ja hüüdis: «Mis juhtus, Meribel?»

Miial jõudis peast läbi käia sada asja, mis Meribelilt võis olla varastatud – telefon, tahvelarvuti (ta oli näinud, et Meribelil on see kaasas), rahakott, mingisugune ehe. Aga seda, mis tegelikkuses juhtus, poleks keegi osanud arvata.

«Ma põletasin ennast ära, kurat, see oli nii tuline, ai!» Selgus, et Meribel oli ümber ajanud tassi kuuma piparmünditeed, mis kuulus Marile ja mis seisis sealsamas laua äärel, kust Meribel salatit tõstma oli küünitanud. Nüüd ta karjus ja aietas ja hoidis kinni käsivarrest, mis kuuma teega pihta oli saanud. Katrin ja Miia vahetasid pilke ja võis näha mitmeid teisi kergendatult hinge tõmbamas, eriti Mari ja Joannat. Mari oli juba kiirustanud esmaabikarbi järele ning kannatanu järgnes talle valju häälega aietades, nuuksudes ja vandudes. Ahto kiirustas neile järele.

«Sa tont,» see oli Norman, kelle keelepaelad esimesena lahti läksid, «ma oleks praegu südamerabanduse saanud! Mõtlesin, et – jälle!»

Igalt poolt kostus nõustuvaid kommentaare, ei olnud vist keegi osanud midagi muud arvata. Teadmine, et see siiski nõnda ei olnud, tekitas lausa tuntavat kergendust ning peagi sõid ja vestlesid inimesed edasi samamoodi nagu nad seda ennegi olid teinud.

Nüüd oli parim aeg minna Joeliga jalutama ja asju arutama. Arutada oli nüüd ju küll ja veel. Miia otsis mehe pilku ja nad noogutasid teineteisele. Joel tõusis püsti ja läks kinnitas Alberti jalutusrihma otsa, Miia tõusis samuti ja nad sammusid värava poole. «Kuhu te lähete?» hõikas Kendra neile järele ja hetkeks pelgas Miia, et neiu soovib nendega liituda. Kuid ei, neiu ainult muigas, kui Miia vastas, et teevad lihtsalt väikese tiiru ümbruskonnas.

Talle tundus, et Kendra arvates on nende vahel midagi, ja ta mõtles, kas ka teistele võib nii tunduda. Nad on ju ikkagi mitu korda kahekesi jalutamas käinud. Aga miks peab selleks midagi tingimata olema, kas siis ei või mees ja naine olla lihtsalt sõpradeks saanud? Keegi ei teeks ju teist nägugi, kui ta siin endale mingi sõbrannade seltskonna oleks loonud, õigupoolest käiski ta ju nii Kendra kui Meribeliga alevikus poes, samuti oli näha, et Amanda sõbrannatab Lindaga. Miks peaks meesterahvaga suhtlemine siis kohe midagi tähendama?

Tegelikult polnud sellel muidugi mingit tähtsust, mida keegi arvas või oletas. Miia ja Joel suundusid jälle järve poole, just nagu nad seda päevalgi olid teinud. «Või oleksid soovinud kuskile mujale minna?» küsis mees. «Metsa poole, kirikut vaatama?»

Kuid Miia raputas pead. «Mulle meeldib vee ääres. Lapsena käisime vanematega suviti sageli vanaema juures, kes elas Pärnus, üsna mere lähedal. Tollal oli teine aeg, lastel ei hoitud nii palju silma peal kui praegu, loeti ainult sõnad peale, et ma mingil juhul üksinda sügavasse vette ei läheks. Ega ma seda tahtnudki teha, mängisin rohkem ranna ääres, ehitasin liivalosse, kaevasin sinna ümber jõgesid ja kraave. Mulle nii meeldis mere müha ja lained. Vahel lihtsalt seisin jalgupidi vees ja nautisin seda, kuidas lained mu jalgade peale loksuvad ... see oli tore aeg. Kui vanaema suri, müüdi maja maha ja pärast seda olen väga harva mõne veekogu lähedale sattunud. Suvel saab muidugi vahel lastega rannas käidud, aga see on kolme lapsega ikka suurem ettevõtmine, eriti arvestades, et meil pole autot.»

«Minule meeldib ka meri, kuigi olen terve oma elu ainult sisemaal elanud,» rääkis mees mõtlikult. «Olen mõelnud osta suvilat, mis oleks ka mere ääres, nagu see siin. Oleks koht, kus suvel puhata ... Loodetavasti küll rahulikum. Üks, mis on päris kindel: mina oma suvilas mingit laagrit küll ei korraldaks!»

Miia naeris. «Mina ka mitte! See siin on küll korraldajatele nagu õudusunenägu.»

«Jah ...» Mees tõmbus tõsiseks. «Pagana Meribel. Ma arvan, et enamus meist olid rabanduse äärel, kui ta karjuma hakkas. Nägin, et sa käisid tema ja Kendraga enne sõitmas?»

«Jah, me käisime Konsumis. Ja sa ei kujuta ette, kui palju ma selle sõidu käigus nendest kahest teada sain! Ma isegi kuulsin Meribeli ja Ahto võlgadest ja sellest, miks need tekkisid.»

Ja Miia jutustas, võimalikult lühidalt ning kokkuvõtlikult kõigest, mida talle oli räägitud. Sealjuures tundis ta end pisut süüdlaslikult ja klatšimoorilikult – tegelikult ei olnud ju sugugi tema asi talle usaldatut edasi rääkida ja seda ta muidu kunagi ei teinud. Praegu aga oli olukord teine, ta ei rääkinud ju mitte tagarääkimissoovist, vaid selleks, et püüda Joeliga jõuda selgusele, kas ja kellel võis olla motiiv varastamiseks.

Joel kuulas ja noogutas mõtlikult. «Seega on ju mõlemal motiiv olemas. Ma saan muidugi aru, et Meribel on Ahto naine, aga see pulsikella näppamine võis ju ka olla neil meelega kattevarjuks tehtud, et keegi neid ei kahtlustaks?»

Nad seisatasid, sest Albert oli nõuks võtnud end pikali visata ja pehme liiva sees mõnusasti aeleda. «Jaa, selle peale ma ei mõelnud, nii võis see muidugi olla,» mõtiskles Miia. «Nende puhul ei imestaks ma väga millegi üle. Aga kas sa said ka midagi teada? Ütlesid enne, et sinu meelest midagi ei klappinud ei Rihardi ega Ahto juttudes.»

Albert ajas end püsti, raputas ja hakkas pika sammuga edasi astuma, niisiis liikusid ka Joel ja Miia taas mööda järvekallast edasi. «Ma ei ole kindel, kas see midagi tähendab, aga jah, olid mõned asjad, mis tõesti ei tundunud loogilised. Ma jätsin meelde, mida rääkis Rihard eile õhtul, kui kõik see juhtus, ja mida ta rääkis täna. Mäletad, nüüd oli ta palju rahulikum ja tema lugu oli ka pisut teistsugune. Eile ta rõhutas, et oli tulnud õhtul õue selleks, et raamatut lugeda. Täna polnud raamatust juttugi, ta ütles, et toas oli palav ja ta tahtis ennast natuke jahutada. See kõlab loogilisemalt, sest õhtul hakkas juba hämarduma, õues polnud lugemiseks valgust. Terrassi peal, jah, saab küll tule panna, aga ma ei tea, mulle jääks sellest väheks. See polegi võib-olla üldse tähtis, lihtsalt jäi kõrvu, et ta seekord raamatut ei maininud, vaid rääkis hoopis palavusest.»

«Ja Ahto?»

«Ahto puhul panin midagi huvitavamat tähele. Ütle, kas sina märkasid, et tal täna hommikul üldse see kurikuulus kell käe peal oli?»

«Ei, ausalt öeldes ei pannud küll tähele, samas ma ei uurinud Ahtot eriliselt.»

«Minul on selliste asjade peale päris hea mälu ja mulle tundus, et tal polnud kella käe peal. Ma ei saanud selles täiesti kindel olla, aga siis avastasin kindla tõendi. Kas sa saad palun korraks Alberti rihma hoida?»

«Muidugi, heameelega.» Miia võttis kassi rihmast kinni, ilma et kiisu seda tähelegi oleks pannud, too silkas endiselt mööda liiva pika koeraliku sammuga. Täitsa tore oli niimoodi lemmikloomaga jalutada, talle meenus koer, prantsuse buldog Mati, kes tal kunagi lapsepõlves oli olnud.

Joel aga otsis teksaste taskust välja oma telefoni. «Mulle meeldib üritustel pilte teha,» ütles ta. «Ma ei pane neid kuskile üles, teen iseendale mälestuseks. Olen siin ka mõned pildid teinud, lihtsalt olustikust, toidust, loodusest ... ja eks mõned inimesed on ka peale jäänud. Vaata seda.» Ta keris sõrmega ekraani, kuni leidis otsitud foto. Miia kummardus lähemale ja tundis, et mees lõhnab mingi meeldiva, värske meesteparfüümi järele. See selleks, ta sundis end keskenduma pildile, mida näidati. Joel oli pildistanud joogatunni algust, kui kõik parajasti mattide peal kummargil poose sisse võtsid. Miia nägi iseennast rätsepaasendis, silmad kinni ja pea päikese poole pööratud – ta oli päris kenasti pildi peale jäänud. Kuid see polnud see, mida Joel tahtis talle näidata. «Vaata Ahtot,» käskis ta, ja Miia siis vaatas. Jah. Seal see mees oli, Meribeli kõrval lamamistoolis, valge ja karvane kõht õieli. «Vaata ta kätt,» ütles Ahto. «Zuumi sisse!»

Miia tegigi nii ja sai kohe aru, mida mees oli mõelnud. Ahto mõlemad käed olid pildil välja sirutatuna hästi näha ja paistis ka see, et kella tal kummagi randme ümber küll ei olnud. «Muidugi on olemas võimalus, et ta pani kella käe peale pärast joogatund lõppu,» ütles Joel. «Aga kui tõenäoline see on? Minu arust jätab see vähemalt kahtlase mulje.»

«Nagu oleks meelega tehtud,» lausus Miia.

Mees nõustus. «Aga miks peaks keegi midagi sellist tegema? Kas selleks, et kahtlust enda pealt mujale juhtida?»

«Sellisel juhul on Ahto aga väga hea näitleja,» nentis Miia. «See, kuidas ta möirgas ja Katrinit süüdistas – need emotsioonid nägid paganama ehtsad välja.»

«Jah. Jah, seda küll. Ta tundus tõesti päriselt vihane ja endast väljas, aga ... eks nad võisid ju Meribeliga olla seda harjutanud.»

Joeli telefon andis piiksatusega märku sõnumi saabumisest. Mees heitis sellele pilgu, kortsutas kulmu ja libistas telefoni taskusse tagasi. Miia ei teadnud, kas kommenteerida või mitte, lõpuks märkis siiski ettevaatlikult: «Su tüdruk kindlasti igatseb su järele.»

«Ta saadab mulle sõnumeid jah,» ütles mees ohates. «Aga ... mul ei ole väga tuju neile vastata, vähemalt mitte praegu.»

Nii, mida see nüüd pidi tähendama? «Ee ... mis mõttes, miks siis?»

«Tead, seda on keeruline öelda, miks just. Mulle tundub juba ammu, et oleme teineteisest lahku kasvamas. Üks põhjuseid, miks ma siia tulin, oligi tegelikult ka see, et endas ning minu ja tema suhtes selgusele jõuda.»

Miia ei teadnud, mida öelda. «Ehk peaksite omavahel rääkima neist asjadest,» pakkus ta kohmetult välja.

Joel noogutas. «Oleme rääkinud,» ütles ta. «Aga on asju, mida see ei muuda.»

«Nagu näiteks?»

«Nagu näiteks seda, et meil ei ole ühiseid huvisid. Stella ei loe. Ei kuula muusikat. Filmidest vaatab ainult romantilisi komöödiaid. Ei taha midagi õppida. Tal pole unistusi, ta tahab lihtsalt muretult kuidagi kulgeda läbi elu. Ma vaatan siin Meribeli ja mulle tuleb meelde Stella.»

«Oi, aga ...» Miia ei osanud endiselt midagi kosta. Ta poleks arvanud, et Joel võiks olla koos kellegagi, kes on temast nii erinev.

«Olin noorem ja natuke ... keerulises olukorras, kui tutvusime, meie suhe on kestnud juba kaks aastat,» jätkas mees, täpsustamata, mida ta keerulise olukorra all silmas pidas. «Alguses rabas Stella mind oma välimusega – tavaline lugu vist. Ta on tõesti väga kaunis neiu. Jutukas, väga hea suhtleja veel pealegi. Ometi hakkas pikapeale häirima, et meid nagu ei seo eriti miski. Ka tema ise ei tundu olevat minuga õnnelik ja ega ta saakski olla – ta sooviks arvatavasti juba pereelu, aga mina ei saa seda talle pakkuda.»

«Ei saa või ei soovi?»

«Ütleks siis jah pigem, et ei soovi. Ma olen vaba hing, juba meie tutvuse alguses selgitasin talle, et ma ei soovi end kellegagi püsivalt siduda. Eelistan elada üksi ja arvestada ainult endaga. Meil oligi pikka aega selline vaba suhe, Stellale tundus see ka sobivat. Aga nüüd ... mulle tundub, et ta sooviks sellest enamat, aga mina pole oma arvamust muutnud.»

«Siis ... on ju kahju küll.»

«Jah. Ma olen tema vastu alati aus olnud ja olen lootnud, et ta mõistab mind. Ma pole pereinimese tüüpi. Minuga ta sel moel õnnelikuks ei saa – ja olen järjest enam mõistnud, et ta pole minu jaoks õige inimene.»

«Kui sa nii kindlalt ütled, et pole pereinimese tüüpi, kas siis saab üldse olla kedagi, kes on see õige?» Küsimus tuli Miia huultelt nagu iseenesest ja ta punastas selle peale kohe. Aga Joel ei näinud küsimuses midagi eriskummalist. Ta vajus hoopis natukeseks mõttesse ja vastas siis: «Ma ei tea. Võib-olla on sul õigus ja ei olegi, ilmselt olekski minusugusel parem mitte lootagi mingit «õiget» inimest. Ma ju tunnen iseennast ja tean, et kõige «õigem» on siiski vaba olla. Samas ei oska ma öelda. Ehk on keegi, kes paneb mind ennast muutma. Keegi, kellega kooselu ei tunduks nagu puuris olemine.»

«Ehk on,» ütles Miia vaikselt ja tundis nukrust. Tal oli mõneti hea meel, et mees polegi sellises õnnelikus suhtes nagu oli tundunud, kuid ega samas ka temal ju mingit lootust ei olnud. Mees ei soovinud perekonda nagunii. Aga polnudki ju mõtet selliseid fantaasiaid endale lubada, seega tuli rõõmu tunda vähemasti sellest, et Joelist on saanud tore sõber.

Nad olid juba otsa suvila poole keeranud, kui telefon helises. Seekord oli see aga Miia oma ja helistajaks tema vanim tütar Mirtel. Miskipärast tundis Miia kohe, et see kõne ei tõota midagi head.