Põhjus, miks tasub vanu teoseid uuesti ette võtta

Kaader Tallinnfilmi mängufilmist «Suvi», 1976. Neiu Ärnja osas Mare Garšnek, Tootsi osas Aare Laanemets, Teele osas Riina Hein, Kiire osas Margus Lepa ja Kuslapi osas Kalle Eomois. Foto: Eesti Rahvusarhiiv / Tallinnfilmi fotolabor / EFA.203.0.213021 (AIS)

Soovitan klassikat! Mõnusas audioformaadis kuulamiseks või õhulise fondiga uustrükis lugemiseks, mina kombineerisin neid kahte.

Arvatavasti olen «Suve» raamatuna üks kord enne lugenud ja huvitav oli kogeda, kuidas mulle järsku tuli meelde see aegruum, kuidas ja kus ma seda kunagi teismelisena tegin. Juba seepärast tasub vanu teoseid uuesti ette võtta, need on nagu mälusillad kusagile omaenda unustatud aegadesse.

See Lutsu huumor! Raamatu esimene lõik annab võtme kätte. Ülesoole on saabunud kiri, mis kaua teel olnud ja palju kannatama pidanud, «otsekui oleks ta tulles mõne jaamavahe jalgsi pidanud kõmpima».

Oskar Luts «Suvi». Foto: Raamat

Hoogne tekst, täis dialoogi, keel-põses õrna huumorit, siin-seal mõned mõistatuslikuks jäävad kohad. Kõige suurem mõistatus on muidugi see, et miks Toots ikkagi Venemaalt ära tuli. Läks siis tülli kellegagi, nagu ema kahtlustas? Mis salapärase tütarlapse fotot alguses mainitakse? Ja kas Tootsil päriselt ka mingi ishias oli või polnud üldse midagi häda? Kas Tootsile meeldis Teele juba varem? Teatud vihje tekstis on. Kiirel olid muidugi juba aastaid plaanid paigas, aga siis läks tal kiireks, kui Toots platsi ilmus. Apteeker, va joodik, kes teisigi rõõmsalt täis jootis (peaasi, et aitas!).

Ja üks äraunustatud hea stseen, juba seepärast tasuks raamat ette võtta: Ülesoode pere koer ja maailma vaatamine läbi tema pilgu. Ma tean, et raamatule on vahel ette heidetud hüplikku süžeed, aga minu meelest tuleks sel puhul vaadata uuesti alapealkirja. Lubatud on pildikesi ja just neid meile antaksegi.

Tootsi-Kiire rivaliteet ja Teele kosimise lugu on muidugi kõigile teada pildikeste rida ja oma tuntud headuses seda kuulsust väärt. «Suve» filmist on aga täielikult välja jäänud Tartu-liinid. Ainult lause «Mida ma pean tegema, et teilt laenu saada, et üleüldse laenu saada?!» on sees. Tegelikult toimub Tartus päris palju. Näiteks Arno Tali liin, tema armumine salapärasesse Virvesse, aga veel enam väike Lesta, kellest on saanud kirjanik ja kes otsib endale kirjastajat. Mulle kui kirjanikule ja kirjastajale oli neid peatükke lugeda ühest küljest huvitav ja teisalt natuke depressiivne: oi jah, mitte midagi pole paremaks läinud. Ilmselt kunagi nõukaajal oli olukord soodsam, aga nüüd on ju samamoodi, et kõige odavam oleks kirjutada lihtsalt iseenda rõõmuks ja raamatut kirjastades võib olla õnnelik, kui ots otsaga kokku tuled ja endale jäävad heal juhul näpud. Luts oli ise ka pidevas rahahädas, sai tagasilükkamiste ja isekirjastamise vitsu tunda, nii et võib öelda, et Lesta loo on ta kirjutanud valusalt autobiograafilist ainest kasutades.

Omamoodi postmodernistliku (kui nii võiks öelda, igatahes oma ajast eest oleva) tembu teeb Luts aga raamatu lõpus, kus tekib tegelane nimega Luts, selgub, et lausa Tootsi-Kiire ja teiste tegelaste koolivend Paunverest, kes on kirjutanud mälestuste raamatu «Kevade». Sellest kuuldes loodab Kiir Tootsi paika panna, aga selgub, et Teele ainult loeb ja lõkerdab. «Suve» 2. osa lõppebki nii. «Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud...»

Kas Teelest-Tootsist tõesti paar saab, seda jäi omal ajal lugeja pikisilmi ootama, kuniks ilmus raamat «Tootsi pulm», see on «Suve» filmi lõpuossa pandud.

PS. Meenus ka üks muust stiilist pigem välja kukkuv ja igavavõitu peatükk, millel samas kultuurilooline väärtus. Nimelt viib Lesta Tootsi Tartus linna peale kultuuriga tutvuma: Vanemuise aeda ja toomkirikus asuvasse ülikooli raamatukokku. Toots imestab, kui palju raamatuid on olemas! Ta on tegude inimene ja selles osas väga asjalik. Just Toots on see, kes korraldab koolikaaslaste seas korjanduse. Isegi Tõnissonilt saab raha kätte, ja annab Lestale võimaluse tema raamatu ilmutamiseks.