UUS LASTERAAMAT ⟩ Lola ja Lohe veedavad palava päeva rannas ning õpivad, kuidas liigse kuumusega toime tulla
/nginx/o/2022/05/05/14528898t1h3183.png)
3. juuli 2024, 11:25
:format(webp)/nginx/o/2024/07/03/16196324t1h3fcc.png)
Lastekirjaniku Markus Saksatamme ja kunstniku Urmas Nemvaltsi uue lasteraamatu «Lola ja Lohe Päästesalk» peategelased on krutskeid täis Lohe ja pisike Lola, kes õpivad tundma maailma ja selles varitsevaid ohte: kuidas üle tee minna, mida teha, kui keegi jääb haigeks või saab päikesepiste või otsustab puhtast rumalusest mõne osmiku põlema panna. Tüdruk ja lohemadu saavad teada, kuidas ohte ennetada ja kuidas ohu puhul käituda.
Palavate ilmadega armastame me kõik rannas käia. Kuidas aga käituda, et kuumus liiga ei teeks? Katkendist saadki teada, kuidas rannas käituda ja mida teha siis, kui päike on hirrrrrmus palav.
***
PALAV PÄEV RANNAS
/nginx/o/2024/07/03/16196328t1h3267.jpg)
Lained loksusid laisalt. Oli palav ja tuulevaikne ilm.
«Täna on kuum nagu saunas,» nentis Lola. Lohe noogutas loiult, oli näha, et temalegi ei olnud liigsed kuumakraadid meele järele. Uimased ja rammetud paistsid ka teised suvitajad. Eriti aga üks suur ja kõhukas onu.
«Ei tea, miks see paks onu liikumatult lamab?» pomises Lola murelikult.
«Küllap on talveunes,» rehmas Lohe käpaga.
«Ega ta karu ole, et talveunne jääb,» itsitas Lola. «Pealegi on praegu suvi. Suvekuumus aga on salakaval.»
«Mismoodi see salakaval on?» küsis Lohe kahtlustava pilguga
ümbrust silmitsedes. Ta kargas jalule ning laksutas hoiatavalt lõugu.
Lola puhkes naerma. See, et Lohe üritas palavust hammustada, tegi talle omajagu nalja.
Siiski manas ta ette tõsise näo ja seletas: «Liigne kuumus muudab inimese uimaseks. Tal hakkab paha ja ta võib isegi teadvuse kaotada. Vaata, kui punane see onu seal on, nagu keedetud vähk.»
«Mina võin aidata,» kibeles Lohe. «Hiilin ta juurde ja puhun haigele kohale peale.»
«Sina oled lohe ja oskad vaid tuld pursata,» torkas Lola ja lõi korra isegi kannaga vastu maad. «Kas sa tahad vaese onu ära grillida või?»
Lohe lõi silmad häbelikult maha.
Õnneks ei olnud kõnealusel onklil siiski suuremat häda. Ta tõusis, võttis pudelist sõõmu vett ning sumas ähkides ja puhkides merre. Lola aga otsustas Lohet veel pisut harida: «Palava ilmaga kanna alati mütsi ja joo ohtralt vedelikku, näiteks mineraalvett, sest selles on kasulikke aineid. Kui näed, et keegi on üle kuumenenud, siis aita ta vilusse.»
«Mida veel teha annab?» päris Lohe.
«Kui inimene on teadvuseta, helista numbril 112.» «Aga ühe tähtsa asja sa unustasid,» nurises Lohe. «Millise siis?»
«Et kui sul on tuttav lohe, siis tuleb ta kindlasti appi kutsuda,» seletas Lohe solvunult. «Ja kuumuse vastu võtame parem kohe abinõud tarvitusele.» Seda öelnud, tormas Lohe justkui tulejutt rannakioski poole. Kui ta naasis, oli tal kaasas tervelt viisteist jäätist. Kuumarabanduse ennetamiseks, nagu ta teatas.
«Loheke on ikka totu küll,» mõtles Lola jäätist limpsides, «aga hirmus armas on ta ka.»
Muuseas, tüdruk sõi ära kaks jäätist ja Lohe kõik ülejäänud. Jäätist söövat Lohet oli põnev vaadata – ta nimelt neelas vahvlitopsi tervelt alla, mispeale kostis tema tulikuumast kurgust valju sisinat. Hääl oli täpselt selline, nagu oleks keegi kerisele vett visatud.
Pärastlõunal, kui sõbrad hakkasid end koju sättima ja Lola rapsis parajasti päevituslina liivast puhtaks, astus nende juurde range näoga rannavaht ja küsis: «Miks te rikute ranna heakorraeeskirja?»
«Kas lina ei tohi liivast puhtaks kloppida?» küsis Lohe ehmunult.
«Asi on hoopis selles, et lemmikloomad ei ole rannas lubatud. Nagu ei ole nad lubatud ka rahvakogunemistel, kalmistutel, poodides, spordi- ja mänguväljakutel, avalikel üritustel ja üldse vastavalt tähistatud kohtades,» vuristas rannavaht ühe hingetõmbega.
«Meie Lohe ei olegi loom,» asus Lola sõpra kaitsma. «Ta oskab isegi rääkida.»
Aga rannavahti see ei veennud.
«Papagoid oskavad ka rääkida,» ütles ta. «Loomadest on rannas lubatud vaid vastavalt märgistatud vetelpäästekoerad.»
Koduteel oli nii Lohel kui ka tüdrukul meel üsna mõru. Lohe peatus aeg-ajalt ning heitis igatseva pilgu tagasi ranna ja mere poole.
«Mina ei tohigi enam sinna minna,» ohkas ta. Ka Lola ohkas. Ja siis ohkasid nad mõlemad korraga. Ja siis ohkas jälle Lohe. Korraga tekkis aga Lola näole võidukas ilme.
«Ära heida meelt, Lohe,» vadistas plika. «Tead, onu Sillu ütleks selle peale nii: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.»
«Kes see onu Sillu veel on?» küsis Lohe kõnelejat altkulmu põrnitsedes.
«Onu Silver on üks päästja, isa töökaaslane. Tead, tema ei karda ei vett ega tuld!»
«No midagi ta ikka kardab,» arvas Lohe umbuslikult. «Näiteks suurt karu.»
«Karu ta ei karda,» kinnitas Lola. «Kui eelmisel aastal üks karu metsast linna eksis, käisid päästjad teda tagasi viimas.»