«See on nii ebaõiglane, mina olen temast küll ainult ilusaid pilte üles pannud. Ta tahab mind kahjustada!»

Foto: Shutterstock

Christoffer Holsti värskelt ilmunud romaan «Hinnaline saak» on esimene osa uuest muhekrimkade sarjast, kus on nii mõnusat elunautimist kui ka süngeid saladusi maalilises miljöös.

Karjäär on täitnud kogu Louise Collinsi elu; kui aga ootamatult lõpeb ta töö ajakirja juures, mille ta kunagi lõi, otsustab ta liituda oma pururikka isa hotelliimpeeriumiga, mis parajasti on end laiendamas väikestesse turismikohtadesse üle Rootsi. Louise’i aastakümneid noorem õde Lina ei ole elanud sama glamuurset elu. Ta on nende isa kõrvalehüppe vili ega ole kunagi perekonda vastu võetud. Küll aga on ta lõpuks sõbrunenud oma õe Louise’iga. Neid ühendab huvi kõige vastu, mis on salapärane ja seletamatu.

Kui sureb kingsepp, kelle töökoda on Lina delikatessipoe kõrval Stockholmi südalinnas, selgub, et vana mees pidas ka eradetektiivi ametit. Ja uudishimulik Lina ei suuda vastu panna ning uurib veidi naabrist jäänud kliendikaustu. Samal ajal saabub Louise Vätterni järve äärde Vadstenasse uut hotelli avama, kuid linna täidab ärevus, sest hiljaaegu on öiselt maanteelt jäljetult kadunud noor tüdruk Frida. See uudis teeb murelikuks ka Louise’i ja Lina, kes ei pea paljuks oma vana matkaautoga kohale sõita.

Loe raamatust üht põnevat peatükki!

***

LINA

Christoffer Holst, «Hinnaline saak». Foto: Raamat

Juunipäike piilub sisse Södermalmil asuva neljatoalise üürikorteri aknast. Lina jääb veidikeseks voodisse lamama, kissitab silmi ja paneb need siis uuesti kinni. Naudib seda, et ei pea veel tõusma. Või peab? Ta haarab telefoni. Pool üheksa. Ei, ta võib vabalt veel veidi aega vedeleda. On kolmapäev ja kolmapäeviti on abiks Axel, noor kutt, kes delikatessipoes veidi lisa teenib, nii et Lina saab pikemalt magada samal hommikul, kui tütar Majal ei ole ennelõunal tunde.

Ettevaatlikult põtkib Lina sooja teki endalt maha. Ta vaatab teist voodipoolt, mis on tühi. Calle mängib kolmapäeviti tennist, ta alustas pool aastat tagasi ja on täielikult selle kütkesse jäänud. Lina meelest täiesti ootamatult. Kui talle oleks kümme aastat tagasi öeldud, et tema boheemlaslik reklaamimehest kaasa on neljakümneselt hull tennise järele ja teeb teinegi kord mõne golfitiiru, poleks ta seda sekundiks ka uskuma jäänud. Linnuvaatlus – võib-olla. Aga tennis? Ei.

Aga nüüd mängib ta ühe matši igal kolmapäeva varahommikul.

Kuigi, kui Lina päris aus on, siis ta naudib seda, et korter on natuke aega täielikult tema päralt.

Ta lebab voodis ja vaatab toas ringi. Mõtleks, et nüüd elavad nad siin. Et neil tõepoolest õnnestus see koht kätte saada. Nad pidid Callega üle kolme aasta korterivahetuslehel aktiivsed olema. Mitte et neile poleks meeldinud Alviki kolmetoalises, kus oli suur rõdu vaatega lahele, aga nii tema kui Calle igatsesid linna. Ja Lina tahtis töökohale lähemale. Nüüd ta ongi – umbes kaheksakümne meetri kaugusel, kui täpne olla.

Kui nad esimest korda siia sisse astusid – pärast võtmete saamist paarilt, kellega olid korterid vahetanud –, hakkas Lina nutma. Mitte hüsteerilisel Dr Phili kombel, see ei ole Lina stiil, aga ta silmad tõmbusid tõesti märjaks.

Ta on terve elu Södermalmi armastanud. Suurlinna rütmi ja inimesi ja erinevate ajastute segunenud mõjusid. Sellepärast ta avaski poe keset Hornsgatanit. Aga ta poleks elu sees uskunud, et tal avaneb võimalus siin elada.

Nüüd vaatab ta ringi ja silmitseb magamistoa seintel rippuvaid pilte. Need on värviliste linnakaartide, sidrunite, maitseainete, tapeedimustrite plakatid – kõik mingis imelises segases korratuses. Lina naeratab. See on tema magamistuba. Tema ja Calle. Äkki peaks kohvimasina tööle panema? Lugema voodis Dagens Nyheterit päeva esimest tassi juues.

«EMA, MA TAHAN SURRA!»

Või siis mitte. Lina ajab ennast voodis istukile ja sekund hiljem seisab ta seitsmeteistaastane tütar ukseavas.

«Tere hommikust, Maja,» ütleb Lina.

«Ema ... Polly on laupäevase klipi üles pannud. Kuidas mina laulan! Ja ma näen välja nagu mingi pagana põrsas!»

«Kallis, sa ei näe välja nagu põrsas.»

Maja tuleb tuppa, telefon on ta parema käe küljes kinni nagu pidevalt vibreeriv kasvaja. Ta juuksed on sassis ja tal on valge öösärk seljas. Tere, patriarhaat – kas tantsime! seisab sellel. Ta näitab ekraani Linale, kes proovib midagi mõigata ta silme ees mängivast udusest teismeliste peost. Keset kogu lärmi seisab ... ütleme «kerges seltskondlikus joobes» ... Maja ja üürgab ühte Madonna lugu.

«Oh, mulle õudselt meeldib Madonna,» ütleb Lina rõõmsalt.

«Muidugi meeldib, sa oled saja-aastane.»

«Aitäh. Muide, sa näed selle video peal tõesti välja nagu põrsas.»

Tütar laksab talle käe pihta ja Lina hakkab naerma.

«Kas sa olid purjus?»

«Mida? Ei ...»

«Kui sa kaine peaga niimoodi laulad, on meil tõsiseid probleeme.»

Maja virutab telefoni madratsile ja toob kuuldavale valju oige.

«Tähendab, Pollyst on nii tüüpiline selliseid asju postitada, ta tahab, et ma paistaksin mingi neetud luuserina! See on nii ebaõiglane, mina olen temast küll ainult ilusaid pilte üles pannud. Ta tahab mind kahjustada. Ma ei räägi temaga enam kunagi.»

«Saan aru. Midagi sellist ajas ka Jeesuse ja Juuda lahku.»

Maja jõllitab arusaamatuses Linale otsa. Vale publik.

«See oli nali,» selgitab ta tütrele.

«Ma ei räägi temaga enam kunagi.»

«Kas te ei pidanud nädalavahetusel brunch’ile minema?»

«Ma ei räägi temaga enne nädalavahetuse brunch’i.»

Lina embab oma teismelist tütart. Ütleb, et kõik saab korda ja et ta ei näinud sugugi nii kohutav välja seal videol, mis nagunii uute sotsiaalmeediareeglite kohaselt mõne tunni pärast kustutatakse. Pahandamine selle pärast, et ta paistis olevat palju rohkem purjus, kui lubatud on, peab veidi ootama, mõtleb Lina. Eriti praegu, kui tüdruk on nii endast väljas.

Siis mõtleb ta, kui suureks ta tütar on kasvanud. Kui Lina oli seitseteist, saadi kokku ja vaadati õudusfilme, tänapäeva kesklinna seitsmeteistaastased käivad brunch’il. Kui avokaadopüreed mängus ei ole, ei saagi seda sotsialiseerumiseks nimetada. Mõnikord mõtleb Lina, et Maja võiks sama hästi olla Louise’i tütar, sarnasused on nii rabavad. Mõlemad armastavad erksavärvilisi riideid ja jagavad armastust toidu vastu, kui nüüd nimetada kahte asja. Aga vähemalt saab ta olla uhke selle üle, et Maja töötab nädalavahetustel ühes kohvikus ettekandjana. Nii et avokaadovõileibade eest maksab ta ise.

Maja ronib voodist välja ja raputab pead.

«Nüüd heidan selle peast ja liigun edasi,» ütleb ta ja läheb magamistoast välja. «Ma olen tugev, iseseisev naine.»

Lina naeratab ja pööritab endamisi silmi. Eelkõige oled sa väga tagasihoidlik, hakkab ta vastu hõikama, ent saab viimasel hetkel sõna sabast kinni. Vale publik, nagu öeldud. Ja siis tõuseb ta voodist, et teha endale tass kohvi.

*

Lina astub delikatessipoodi aadressil Hornsgatan 39A.

Ta teretab Axelit ja paneb käima esitusloendi vanade džässilugudega neljakümnendatest. Hetkel on kliente üsna hõredalt, aga pärastlõunal tunglevad linnakodanikud tema pisikeses poes, et osta õhtuks midagi head. Brillat savarin’i juustu, grissini’sid, mingit sinki ja võib-olla veidi rohelisi oliive.

Lina armastab oma kliente.

Nad on alati nii rõõmsad ja tänulikud, et nende piirkonnas on selline pood. Lina on seda poodi pidanud nüüdseks viis aastat ja viimased kaks aastat on äritegevus näidanud raamatupidamisaasta lõpus kenasid rohelisi numbreid. Ta võttis ruumid üle ühelt juuksurilt ja alguses väljendasid kliendid peamiselt segadust selle üle, mis oli juhtunud juuksurisalongiga Kati Käärilõikus. Ent aastatega on Hornsgatani Delikatessidest saanud linnakodanike seas tõeliselt populaarne ostukoht.

Sellegipoolest meeldib Linale see hetk päevast kõige rohkem. Kui ta saab rahulikult ringi käia ja sättida riiulitele uusi kaupu. Kirjutada hinnasilte, kaunistada kinkekorve siidipaberiga ja kassat ette valmistada. Kuigi poes on üsna palju juuste ja lihatooteid nii Itaaliast kui Prantsusmaalt, on poe ainulaadne müügiargument olnud alati suur Rootsi toodete sortiment. Linal on tarnijaid kogu riigist. Ta müüb Saltå Kvarni jahu, Skåne talunike moose ja tšatnisid, Mjällomi kuivikleiba, Dalarna limonaade ja Hälsinglandi juuste.

Enne tööle asumist möödub ta laost ja avab ukse, mis viib siseõuele. Tõesti tore asi selle maja juures. Siseõuel on mitu kena puidust lauda, mille taga on majas ruume omavatel kombeks suviti lõunat süüa. Linal on isegi väike ürdiaed, kus ta maitsetaimi kasvatab. Hea küll, tegemist on üsna minimaalse kasvatuskastiga, aga tal on rohkesti tilli ja tüümiani, mida ta on saanud poes müüa.

Ta läheb välja päikese kätte, kaasas päeva teine tassitäis kohvi, et natuke istuda ja lihtsalt nautida. Istub ühe laua äärde pingile. Pilvitus suvetaevas triivivad kisades paar kalakajakat. Lina istub nii veidi aega ega märkagi naist, kes seisab veidi eemal ja teda jälgib. Kui ta lõpuks seda teeb, ta lausa võpatab.

«Issand! Andke andeks, te ehmatasite mind.»

Beežis tolmumantlis naine teeb tõrjuva žesti.

«Vabandust, ma ei tahtnud ehmatada. Ma ... ma lihtsalt mõtlesin ...»

Naine astub mõned sammud Lina poole. Ta peab olema kuuekümne ringis ja paistab olevat veidi närvis.

«Ma lihtsalt mõtlesin, kas teie olete Lina?»

Lina paneb kohvitassi lauale.

«Ee ... jah, olen küll. Kes teie olete?»

«Ma olen Börjega abielus.»

Lina peab veidi aega mõtlema. Siis saab ta aru.

«Tähendab, kõrvalpoe Börjega?»

«Just,» vastab naine ja noogutab.

«Ah soo! Tere!»

Lina tõuseb püsti ja astub Börje naise poole, valmis kätt suruma. Aga miski naise silmis sunnib teda peatuma, just ilusa tamme juures, mis troonib keset siseõue.

«Me ei ole vist varem kohtunud?» küsib Lina.

«Ei. Ei ole. Tegelikult mõtlesin teile mõne päeva pärast kõigepealt helistada. Kõike on natuke palju olnud. Aga nüüd, kui ma juba siin seisan ...»

Lina ei saa millestki aru, mis see on, millest Börje ise ei või rääkida? Tal on ju isegi Lina telefoninumber. Nad õppisid teineteist tundma kohe, kui Lina poe ostis. Börje on pidanud väikest kingsepatöökoda seitsmekümnendatest alates. Ja tõde on see, et tema pisike äri näeb välja täpselt selline nagu avamispäeval 1973. aasta mais. Nad on mõndagi omavahel jaganud, Lina ja reibas puhmaskulmude ja täpselt kolme ruudulise särgiga seitsmekümneaastane. Palju kohvipause siseõuel, palju jutuajamisi, kui on käinud teineteise ärides tere ütlemas. Neil on isegi üks ja sama audiitor. Kummaline, et ta pole kunagi mehe naist kohanud.

Hetk hiljem taipab Lina, et ta pole mitu päeva Börje ärisse sisse vaadanud. Mis siis, kui mees on seal kukkunud? Tal on vana kipakas redel, mida ta kasutab selleks, et võtta kõrgetelt riiulitelt alla nööbi- ja niidikarpe. Või siis, jumal hoia, saanud infarkti?

«Kas on midagi tõsist?» küsib Lina kramplikult.

«Lina ...»

Vanem naine laiutab käsi ja vaatab talle kurvalt otsa.

«Börje on surnud.»