Raamatublogija: uus «Nõiduri» raamat on üllatavalt humoorikas

Henry Caville Netflixi sarjas «The Witcher». Foto: Katalin Vermes/Netflix via AP/Scanpix

Andrzej Sapkowski «Tuleproov» on kolmas romaan «Nõiduri» saagas, mis kõneleb nõidur Geraltist ja üllatuslaps Cirist. Eelnevatest seiklustest pajatavad sarja avaosa «Haldjate veri» ja selle järg «Põlguse aeg». Olen lugenud ka üht kahest lühilugude kogumikust - «Viimane soov», kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Sõda, Brokilon - Jaruga. Nõidur Geralt sai raskelt vigastada ning kosub mõnda aega drüaadide juures Brokiloni metsas. Niipea kui tervis lubab, asub ta Nilfgardi poole astuma eesmärgiga leida ja päästa Ciri. Ohtlikul teekonnal sigineb mehele igasuguseid seltsilisi, alates ustavast laulikust Tulikast kuni hiljuti vaenlase leeri kuulunud rüütlini. Igal pool möllab sõda ning omamoodi vennaskonnal ei õnnestu kõiki lahinguid vältida.

Andrzej Sapkowski, «Tuleproov». Foto: Raamat

Lugesin eelmist osa pea neli aastat tagasi, mistõttu detailid olid ammu meelest läinud. Meenus, kuidas olin kimpus poliitiliste intriigide ja tegelaste hulgaga, aga selles raamatus neid hädasid polnud. Segane on ainult esimene peatükk, kus kohtume uue kangelanna, vibuga osava näitsiku Milvaga. Edasi läks lepase reega, fookuses Geralt, kes rühib läbi mitme kuningriigi kindla sihiga Ciri leida. Üksnes rännakule romaan siiski ei keskendu, mõned kõrvalepõiked muudesse maanurkadesse tulevad ka ette. Erinevalt nõidurist teab lugeja, kus on Ciri ja millega tegeleb. Lisaks saab osaleda võlurite uue salajase nõukogu istungitel.

«Tuleproov» ei tõsta esile paiku, kust teekond läbi viib, vaid kirjut reisiseltskonda. Nõiduri ümber koguneb äge tegelastepagas: ei tea kust ilmub välja vana hea Tulikas, juba mainitud Milva, vahva päkapikkude bande, kel seltsiks kive jagav härjapõlvlane ning mu uus lemmik, ürdilehaga Regis. Retkel tuleb ette erinevaid katsumusi, tuleproove, kus vaja jõudu ja nutti. Koletiste nottimiseks aega pole, sest mõõgaga vehkivate inimestega jagub küllalt tegemist.

Kõige rohkem rabas «Tuleproov» mind sellega, kui palju jagus juhtumistesse huumorit. Ma ei mäleta, et varasemad raamatud niimoodi itsitama oleks ajanud. Näiteks rüütliks löömine loo lõpus, geniaalne! Loodan, et järgmist raamatut ei pea sama kaua ootama.