Eesti keeles ilmus ühe põnevama noorema põlvkonna autori romaan

Alice Zeniter. Foto: Hreinn Gudlaugsson/Wikimedia Commons

Loomingu Raamatukogus ilmus Alice Zeniteri «Kes neid jõuaks lahuta», mis on keeruliste valikute ette sunnitud põlvkonna manifest ja prantsuse uuema kirjanduse ühe võimsaima naishääle teine romaan. Raamatu tõlkis eesti keelde Maria Esko.

Autori enda sõnul said romaani kirjutamiseks ajendiks 2007. aasta sündmused, kui presidendiks valiti Nicolas Sarkozy, Prantsusmaa tegi hoogsa pöörde paremale ja karmistas oma immigratsioonipoliitikat.

Tundliku sotsiaalse närvi ja suurepärase huumorimeelega Zeniter jutustab ühe tüdruku kasvamise loo üheksakümnendate ja nullindate Prantsusmaal, kus ikka ja jälle kipub pead tõstma ka rassism, millega peategelane ja tema sõbrad omal moel võitlusse asuvad.

Loe raamatust katkendit!

***

Alice Zeniter, «Kes neid jõuaks lahuta». Foto: Raamat

See kõik tuleb mulle korraga meelde, kui jõuan linnaosavalitsuse trepi ette ja see list justkui ilmub mu pähe, plingib, põleb mu pea sees ja ajab peaaegu oksele ja ma mõtlen, kas ma ikka teen õigesti. Vaatan Madi oma vasakul käel, kes naeratab närviliselt, ja ma mõtlen, äkki see on lollus, ja see närib mind nii hullult, et hakkan mõtlema, et võib-olla peaks kõik mu põlvkonna hädad lihtsalt hääbuma koos meiega, järsku me ei peaks teistega läbi käima, ei peaks mitte üksteist aitama, vaid peaks igaüks valima endale väikese punkri, sinna sulguma ja ootama, kuni hääbub kas maailm või meie põlvkond, sest kõik on liiga lappes, seest, väljast, igalt poolt.

Aga Mad on siin, mu vasakul käel, ja kuigi mu küüned tungivad aina sügavamale tema käsivarde läbi spetsiaalselt selle sündmuse jaoks ostetud ülikonna kanga, ülikond ise on rotikas, aga tema on selles ilus ja rahulik ja tema ei mõtle miks me juba kõigele tuld otsa ei pane, ta viipab meie taga kõndivale Arabeskile ja ma hingan sügavamalt sisse.

Ja ma korrutan endamisi jah jah jah, ma ütlen jah ma tahan seda. Mitte nagu printsess, mitte selles mõttes, et sellest saab mu elu ilusaim päev, et me supleme tüllivoogudes, millele on tikitud peenesooneliste kroonlehtedega kunstlilled, et on mitmekorruseline pulmatort, tipus väike plastikust pruutpaar – muide mäletad, kuidas te Madiga selle üle naersite, ta ütles, et ta raudselt ei leiakski kuskilt väikest musta peiu ja valge pruudiga paarikest, või kui, siis ehk apartheidijärgsete teavitusorganisatsioonide laovarudest – mitte selles mõttes, et mu ema nutab rõõmust, et meid ootab ees pulmareis, et terve pere on pildi peal koos, isegi pulmatoosti pole, on ainult jah jah jah, ma tahan seda.

Selja tagant kuulen, et Arabesk palub Jérémie’l oma kotti hoida ja võtab välja väikse ühekordse seebika, millega ta minu ja Madi naeru turtsudes sihikule võtab. Samal ajal, kui ta ütleb: Üks veel, üks veel, vaatan ma üle väikese objektiivi inimesi, kes ootavad avenüü keskel eraldusribal bussi number 38. Seal on madrasesse mähkunud paks naine, üks peaaegu täisnurkselt küürus vanamees ja kaks väikest mustanahalist tüdrukut, väga-väga erkroosade salkudega patsid peas. Nemad omakorda vaatavad mind ja ma näen ära, et nad on mu riietuses pettunud.

Arabesk oli mulle teatanud, et see on «lihtsalt masendav, Alice»... Tema tahtis enne pulmi proovida kõiki kaltsukate pruutneitsikleite, ta proovis selga peadpööritavas koguses toorsiidi ja pitsi, korsaažiroose ja lõhikseelikuid, väikeste turteltuvidega ehitud peavõrusid.

Arabesk käitus rohkem pruudi moodi kui mina, tema jaoks oli puhas lust kataloogidest asju välja lõigata, näha mu nägu pulmakraamipoe müüja ees, kui ma ütlesin: Ei, lihtsat, midagi lihtsat, mingile kudrutavale, punasilmse konnaprossiga naisele.

Arabesk pakkus välja: Aga boubou? Kas sa ei tahaks abielluda boubou’s? See näitaks su armastust Madi kultuuri vastu, ja otse loomulikult venitab ta kõiki täishäälikuid sõnas «armastus», jälgides mu näoilmet, ja ma ütlen: Jaa täpselt ja siis ma võiks veel varvastega hirssi tampida, ja konnanaine küsib: Kuidas palun? Ja ma vastan läbi hammaste: Pole sinu mure. Aga Arabesk ütleb oma kõige võluvama silmakirjaliku naeratusega: Tema tulevane ABIKAASA on MALILANE. Ma tean väga hästi, et ta ütleb seda lootuses, et teine näost ära vajub või kartma lööb ja et Arabesk saaks tema haleda rassismi etendust nautida, aga müüja ütleb lihtsalt: Ah nii, hästi, aga muide, see mudel meeldib kõigile, nii et kui te just boubou’d ei taha, siis ma soovitaks teil selle juurde jääda, see sobib teile väga hästi, eriti taljest, ilusti rõhutab seda ju, mis te arvate?

Mina arvan, et ma abiellun oma täispuuvillases H&M-i kleidis, et ma olen seda algusest peale teadnud, ja mul läheb meel kurvaks, kui vaatan seda müüjat, kes nähtavasti tõesti usub oma töösse, oma vallatust karjatüdrukust inspireeritud kleidimudelisse, minu tulevasse õnne ja kogu plämasse armastusest ja vastastikusest abistamisest ja pühendumuse ilust, mida linnaosavanem meile kohe-kohe leelotama hakkab. Niisiis keskendun ma konnale ja hoian suu kinni, kuniks Arabesk oma pettumust mäletseb.

Arabesk on tõesti selle abielu tunnistaja, mitte ainult tseremoonial, mis meid kohe ukse taga ootab – ja sa üritad frontooni vaadates mitte selle peale mõelda sest sa tead et muidu keerad otsa ringi nii hirmus on –, aga ka Varasemate aastate, meid tänasesse päeva toonud Suure Rassismiloo ja kogu juurdlusprotsessi, kõigi küsimustike tunnistaja. Arabeskile võiks esitada süüdistuse valetunnistuse andmises, ta on ju vandunud, et ma armastan Madi, et Mad armastab mind, vandunud, et pole midagi romantilisemat kui see abielu kahe lapsepõlvesõbra vahel, kes lõpuks ometi avastavad, et nad on teineteise jaoks loodud, ja nüüd on ta trepijalamil, lükkab mind edasi, ja muudkui naerab ja naerab.

Sa mõtled, et eks see ongi naljakas. Jaa, see, et sul on käevangus kutt, kellega koos sai loodud su esimene kunstiteos – «Tähistaevas», guašš, sarvekese makaronid –, läbitud esimene kostüümivõistlus, suitsetatud esimene sigaret, esimene joint, pandud kokku esimene lühikese elueaga bänd, isegi valimas käidud – esimene kord olid eurovalimised ja Mad oli kõrvalkabiinis, tegi valimissedelitega üki-kaki-kommi-nommi –, see tüüp, kellele sa seletasid naisekeha toimimist, joonistades salfaka peale skeeme enne tema esimest ööd tüdruksõbraga, tüüp, kes kandis su rinnahoidjat risti üle õla, et su peikasid närvi ajada, tüüp, kes väitis, et sa ei oska kutte sebida, neid hoida, ja et see on peaaegu patoloogiline, sinu parim sõber, lemmiksõber, verevend, sinu bro, kes nüüd lambist seisab siin oma hallis peenetriibulises ülikonnas, saab kohe-kohe su abikaasaks, ja mille pärast, ikka selle kuulsa Suure Rassismiloo pärast, mille genealoogiat tema, Arabesk ja sina olete nii palju joonistanud, ja kuna sulle on kodakondsusega antud õigused, edasikandmisõigus, õigus teha temast abielusõrmusega Prantsuse kodanik.

Mis siis, et nüüd lõpuks mööda astmeid üles ronides, neid loendades, on mul hirm ja süda taob peaaegu vastu hambaid, ma ju tean, et ma ei saa seda mitte teha, sel lihtsal põhjusel, et Mad ja mina oleme kolmeaastasest peale jaganud peaaegu kõike, ja see poiss, kes on pakkunud mulle poolt oma tekki meie esimesel suusaekskursioonil, kui ma enda oma maha unustasin, väärib ka tükki mu kodakondsusest, kui ta seda tahab.

Sa täpselt ei teagi, kui te parajasti fuajeesse astute ja sind haarab jahedus, mis kuivatab hirmulõhnalise higi su nahal, kui sa kuuled, kuidas Mad küsib, kus on banketisaal, sa ei tea enam, kuidas te olete jõudnud pulmadeni, pulmaööta pulmapäevani. Sest sa küll mäletad päeva, mil Mad sulle ettepaneku tegi ja see oli nii veider et... – aga küsimus on pigem selles, kuidas oli tema jõudnud kindla teadmiseni, et sa ütled jah jah jah, ma tahan seda, nii heas kui halvas ja kuni surm meid lahutab?

Kui näed parajasti saali teises otsas abilinnapead, kes naeratab ja teid laia viipega edasi kutsub, kui parajasti kuuled, kuidas su esireas istuvad õed põrandaplaatidel toolijalgadega krigistavad, mõtled sa, et tegelikult on täiega kahju, et sa ei tea enam täpselt, mida kuradit sa seal 10. linnaosa valitsuses teed. Sest mõne minuti pärast esitatakse sulle küsimus ja sa ei tohi kõhelda.