Sinijärv soovitab: imetabane fotostik, vaat et veel paremad tekstid

Viiu Härm. Foto: Peeter Langovits

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Viiu Härma uut raamatut «Ilmatuga».

Mul on vist vältevaheldusega tera nirusti. Esmalt vaatasin pealkirja ja mõtlin, et mida see «tuga küll tähendada võiks. Siis mõistsin, et hääldasin mõttes mööda. Järelikult tuleb sõnale tähendus leida, hea sõna ei või raisku minna. Ja Viiu Härmi raamat saaks veel ühe tähendusvarjundi. Varjundid ja värelusi jagub siin niikuinii küll ja veel.

Viiu Härm, «Ilmatuga». Foto: Raamat

See on just täpselt säherdune teos, mäherduse pärast tuleb vähemasti Kultuurkapitali kirjandusauhindades taastada vabaauhind. Ei suuda žanreerida. Imetabane fotostik, vaat et veel paremad tekstid. Aga kuhu neid sõnamisi liigitada? Luuleraamat see pole. Proosaraamat samuti mitte. Mõttepäevik on kuidagi mandunud formaat. Laastustik? Miniatuuria? Ükski ei sobi, ta on tervik just säändsel kujul. Poeesiat on siin rohkem kui suures osas luule kategooriasse liigitatavas materjalis. Mõtlust ja mõtestatust kompaktsel kombel enam kui enamikus esseedes.

Ma pole kümmekond aastat enam sotsiaalmeedias kolanud, aga noid Viiu Härmi tekste ja pilte on armas abikaas mulle aegajalt näha ja lugeda toonud. Nüüd on üks tervik koos ja ikka väga veenev valik. Pilt ja sõna. Kui üldse viriseda, siis sõnad oleksin keeranud natuke suuremaks, praegu pidin lugemiseks monokli võtma. Samas – oma silma viga. Aga ikkagi. Jube hea ja inimlik ja loomulik raamat.

Sõna «tuga» tähenduse leidmiseks tehtud veerandtunnise sisesõnause käigus iseendaga tuli parimaks vasteks «kaasnev tugi». «Ilmatuga» on ju sõna «ilmatu» kaasaütlevas käändes. Saan öelda, et Sina oled minu tuga, meie sõna meie tuga, oh Sa ole minutuga, teeme sõnul sõnatuga. Ja nii edasi. Hea keel on meil. Ja head kirjanikud.