Kuidas sündis vastuolulise pealkirjaga raamatusari, mida õpetajad lasevad nüüd lastel lugeda

Kirjanik Epp Petrone. Foto: Madis Veltman

Mult on lugejatega kohtumisel palju küsitud, kuidas siis ikkagi täpselt tekkis see plaan, niisugune eristuva tugeva nimega raamatusari tekitada.

Tagantjärgi analüüsides näen ma mõningaid hetki, kus pealtnäha juhuslikult-intuitiivselt tabasin ära olulise asja.

Epp Petrone, «Minu Ameerika». Foto: Raamat

Oli näiteks kord selle sajandi alguses üks õhtupoolik hämarduvas New Yorgi lähistel Port Jeffersonis, meie toonase korteri akna peal kõõludes, kus vaatasin merepiiri ja tundsin alt hispaania restoranist tulevaid lõhnu. Olin mõni aeg tagasi otsustanud, et kirjutan oma USA eluperioodist raamatu, polnud küll veel korralikult peatükkigi selle jaoks kirjutanud, aga juba mitu nädalat mängisin mõttes pealkirjadega. Sildistasin selle otsingu käigus nii iseennast kui ka Ameerikat, ja tol hetkel tabas mind äratundmine: mitte mingeid silte pole vaja, las see olla «Minu Ameerika». See on just see minu perspektiiv, mismoodi mina siin täna asju kogen ja kirjeldan.

Niimoodi sõnastatud raamatunimes oli väge ja omamoodi vastuolu: ühest küljest võis seda tõlgendada väga tagasihoidlikult (see on ju vaid minu vaatenurk, ärge pange pahaks), teisalt aga võis väita, et see on just ääretult pretensioonikas (Ameerika kuulub minule!) Olin selle lihtsa ja julge pealkirjaleiuga nii rahul, et hakkasingi raamatu jaoks märkmeid tegema, peagi hakkasin blogi pidama, tulevase raamatu plaan tagataskus, ja nii see läks...

Epp Petrone, «Minu Ameerika 2». Foto: Raamat

See raamat, sarja esimene, on eklektiline. Siin on koos nii meedias ilmunud lookesed kui mu toonane netipäevik. Sama eklektiline on «Minu Ameerika 2», alles 3. osa on spetsiaalselt sarja jaoks kirjutatud.

Ma ei tea, kas keegi on märganud, aga ütlen nüüd ära, mille järgi ma omal ajal jagasin osa lugusid «Minu Ameerika 1» ja teised «Minu Ameerika 2» portsu. Aastaaegade järgi! Esimeses osas on kevad ja suvi, teises osas sügis ja talv.

Arvan, et tabasin toona nende kirjutistega ajastu vaimu. Ja arvan, et see kirjutamine aitas mul Ameerikast elu ja tervisega tagasi tulla. Sellesama ameerikaliku vaimuga ma ju selle raamatu ka kirjutasin ja sarja käima lükkasin. Ameerikas on nii head kui halba ja ma loodan, et suutsin selle lugejateni tuua.

Vahepeal on möödunud ligi kakskümmend aastat sellest hetkest, kui ma seal akna peal istusin ja see pealkiri minu juurde tuli. Olen loendamatu arv kordi jutustanud raamatukogudele ja koolidele neid jutte, kuidas teised kirjastused ei uskunud, et selline «segane žanr» trükkimist vääriks: polnud see ei memuaarid, ei reisikiri, ei esseistika, ei kolumnid... See oli «üksikult üldisele» loo jutustamine. Võtsin näiteks pisikese tüdruku bikiinid ja jõudsin Ameerika tabudeni, võtsin lastesaate tegelase ja jõudsin ameeriklaste kasvatusprobleemideni. Olen jutustanud, kuidas tabasin ära, et vaba aja saabudes läks palju eestlasi lendu ja tekkis potentsiaal kirjutada selliseid «Minu» lugusid kust iganes planeedi otsast, enamvähem igale poole oli sattunud kirjutada tahtvaid eestlasi. Koju maha oli jäänud (reeglina vanem põlvkond, aga ka nooremad kasvajad) ootajaid, kes soovisid neid lugusid lugeda.

Kui ma seal akna peal istusin ja soovisin oma lugu jutustada, siis ei osanud ma muidugi ettegi kujutada, et see raamat(usari) saab koolides kohustuslikuks kirjanduseks. Mulle tegelikult ei meeldi see fraas, «kohustuslik kirjandus», ja selle sarjaga ongi nii, et õpetajad, kes on selle omale õppekavasse valinud, annavad võimaluse ka õpilastel valida: praeguseks on sarja ilmunud ligi kakssada erinevat maad ja linna, üle ilma ja ka Eestis.

Olen väga tänulik, et tabasin ära midagi, mis eesti lugejaile vajalikuks ja harivaks osutus.