«Mu abikaasa on erakordselt nägus mees. Mina seevastu olen täiesti tavaline ja ilmetu»

Foto: Shutterstock

Värskelt ilmunud «Õpetaja» on üllatavate süžeepööretega psühholoogiline põnevik Freida McFaddenilt, New York Timesi ja USA Today menuraamatu «Koduabiline» autorilt.

Eve elab ilusat elu. Ta tõuseb igal hommikul, suudleb abikaasa Nate’i ja läheb kohalikku gümnaasiumisse matemaatikat õpetama. Kõik on nii, kuis peab. Ainult…

Eelmisel aastal vapustas Casehami gümnaasiumit skandaal, mille keskmes oli õpetaja suhe ühe õpilasega, Addiega. Kuid Eve suhtub neisse inetutesse kuulujuttudesse kahtlusega.

Addiet ei saa usaldada. Ta valetab. Ta teeb inimestele haiget. Hävitab elusid. Vähemalt nii väidavad kõik.

Kuid mitte keegi ei tunne tõelist Addiet. Mitte keegi ei tea saladustest, mis võiksid ta hävitada. Ja Addie on nende varjamise nimel kõigeks valmis.

Pealegi ei ole tema sugugi ainus, kel on, mida varjata.

Loe raamatust katkendit!

***

Freida McFadden, «Õpetaja». Foto: Raamat

KOLM KUUD VAREM | EVE

Inimesed räägivad mulle kogu aeg, et mul on väga vedanud.

Nad räägivad mulle, et mul on ilus kodu ja rahuldustpakkuv karjäär, ning mulle tehakse pidevalt mu kingade eest komplimente. Aga mind ei ole lihtne lollitada. Kui inimesed mulle räägivad, et mul on vedanud, ei räägi nad mu kodust või karjäärist ega isegi kingadest. Nad räägivad mu abikaasast. Nad räägivad Nate’ist.

Nate ümiseb hambaid pestes omaette. Mul kulus tema kõrval hambaid pestes umbes aastajagu hommikuid, kuni viimaks taipasin, et ta ümiseb alati sama laulu, Elvis Presley «All Shook Up». Kui ma temalt selle kohta küsisin, hakkas ta naerma ja rääkis, et ta ema sõnul kestab see laul täpselt kaks minutit ja just nii kaua tuleb hambaid harjata.

Ma olen seda laulu iga oma ihurakuga vihkama hakanud.

Seesama kuradima laul igal viimsel kui hommikul kõigi meie kaheksa abieluaasta jooksul. Küllap võiksin probleemi lahendada, pestes hambaid teisel ajal, kuid me teeme seda alati koos. Arvestades, et me lahkume samal ajal ja läheme samasse kohta, proovime hommikuti vannituba võimalikult tõhusalt kasutada.

Nate sülitab hambapasta kraanikaussi ja loputab seejärel suud. Mina olen hammastega juba valmis saanud, kuid passin edasi vannitoas. Ta haarab suuvee järele ja kuristab söövitava sinise vedelikuga.

«Ma ei saa aru, kuidas sa seda kraami talud,» tähendan. «Minu meelest on suuveel happe mekk.»

Ta sülgab veel kord kraanikaussi ja muheleb. Tal on ideaalsed hambad. Sirged ja valged, kuid mitte nii valged, et pilk tuleks kõrvale pöörata. «See on värskendav. Tead küll, puhtus ennekõike.»

«See on õudne.» Ma judistan end. «Ainult ära tule mind pärast selle jubedusega kuristamist suudlema.»

Nate naerab ja eks see olegi naljakas, sest ta ei suudle mind peaaegu kunagi. Pealiskaudne mutsatus põsele, kui me hommikul kumbki oma teed läheme, järgmine õhtul teineteist tervitades ja siis üks enne magamaheitmist. Kolm suudlust päevas. Meie seksielu on sama täpselt paigas: iga kuu esimesel laupäeval. Kunagi toimus see igal laupäeval, siis üle kahe nädala ja nüüd, viimased paar aastat, oleme järginud praegust mustrit. Tunnen kiusatust see korduva sündmusena meie jagatud iPhone’i kalendrisse sisestada.

Võtan pihku fööni, et viimanegi niiskus juustest minema puhuda, sellal kui Nate libistab sõrmedega läbi enda lühikeste salkude ja sirutab käe žileti järele, et nägu raseerida. Meid peeglis silmitsedes on raske eitada labast tõsiasja, et Nate on meist kahest kaugelt paeluvama välimusega. Isegi mingit võistlusmomenti ei teki.

Mu abikaasa on erakordselt nägus mees. Kui keegi peaks kunagi ta elust filmi väntama, pöörduksid nad tema rolli näitlejat valides Hollywoodi kõige seksikamate staaride poole. Lühikesed, kuid tihedad tumepruunid juuksed, selgepiirilised näojooned, jumalik viltune naeratus, ja pärast seda, kui ta ostis komplekti erinevaid hantleid, mida ta meie keldrikorrusel kasutab, hakkab ta rindkere lihaseliseks muutuma.

Mina seevastu olen täiesti tavaline ja ilmetu. Mul on sellega leppimiseks olnud aega kolmkümmend aastat ja mul pole sellest sooja ega külma, et minu porikarva pruunides silmades ei sära iialgi mängulist sädet, mis vaatab vastu Nate’i omadest; kartulikoorekarva juuksed on alati pead ligi ja ludus ja mitte ükski mu näo elementidest ei paista selle mõõtmetega kuidagi kokku klappivat. Ma olen liiga kõhn: puha ohtlikult teravad nurgad ja mitte mingeid mainimisväärt kumerusi. Kui keegi peaks kaaluma minu elust filmi tegemist ... Nojah, pole mõtet sellest isegi rääkida, sest selline asi oleks ilmvõimatu. Minusugustest naistest filme ei tehta.

Kui inimesed ütlevad, et mul on vedanud, peavad nad tegelikult silmas seda, et Nate annab mulle mitmes mõttes silmad ette. Samas olen mina pisut noorem, nii et milleski olen ma siiski temast üle.

Lahkun vannitoast, et end riidesse panna, ja Nate järgneb mulle, et sama teha. Valin kurguni kinni nööbitava karge valge pluusi ja selle juurde tumepruuni seeliku, kuna Uus-Inglismaal jagub seeliku kandmise ilma vaid kolmeks kuuks; kui veab, siis neljaks. Pärast sukkpükste jalga panemist libistan varvaste otsa mustad tikk-kontsaga Jimmy Choo kingad. Märkan alles siis, kui kingad mul juba jalas on, et Nate silmitseb mind, pruun lips lõdvalt ümber kaela rippumas.

«Eve,» ütleb ta.

Ma tean juba, mida ta öelda kavatseb, ja loodan, et ta siiski ei tee seda. «Mh?»

«Kas need on uued kingad?»

«Need?» Ma ei tõsta pilku. «Ei. Need on mitu aastat vanad. Tegelikult ma vist kandsin neid möödunud aastal esimesel koolipäeval.»

«Ah nii. No selge.»

Ta ei usu mind, kuid heidab pilgu oma kingadele – pruunist nahast ja tõepoolest mitme aasta vanuste mokassiinide paarile – ega poeta enam sõnagi. Ta ei hakka närvi minnes kunagi karjuma. Varem luges ta mulle aeg-ajalt moraali asjade pärast, mida ma poleks pidanud tegema, ent viimasel ajal ei tee ta enam sedagi. Mu abikaasa on imetlusväärselt tasakaalukas. Ilmselt on mul ka selles osas vedanud.

Nate heidab varrukanööpe kinni pannes pilgu käekellale. «Oled sa valmis? Või tahad enne hommikust süüa?»

Nii Nate kui mina töötame Casehami gümnaasiumis ja täna on esimene koolipäev. Mina õpetan matemaatikat ja tema inglise keelt ja kirjandust. Ta on arvatavasti kooli kõige populaarsem õpetaja, eriti nüüd, mil Art Tuttle on läinud. Mu sõber ja töökaaslane Shelby rääkis mulle, et Nate troonis esikohal abiturienditüdrukute koostatud kooli viie kõige seksikama õpetaja pingereas. Ta tegi kõigile teistele pika puuga ära.

Me sõidame harva hommikuti ühe autoga tööle. Tundub paraja raiskamisena minna samast kohast samasse kohta kahe erineva autoga, aga tema jääb alati minust kauemaks kooli ja mina ei taha seal passida. Aga kuna täna on esimene koolipäev, sõidame me koos.

«Läksime,» ütlen. «Ma võtan koolis kohvi.»

Nate noogutab. Ta ei söö kunagi hommikust – tema sõnul tekitab see talle kõhuhädasid.

Mu Jimmy Choode kontsad klõbisevad rahuldustpakkuvalt, kui ma meie kahekordse maja eesuksest välja astun. Maja on väike – me peame jõudma selle eest kahe õpetajapalgaga maksta –, kuid see on uus ja väga mitmes mõttes mu unistuste maja. Meil on kolm magamistuba ja Nate räägib kahe vaba toa lähitulevikus lastega täitmisest, ehkki ma ei saa aru, kuidas me oma praeguse seksigraafikuga selle eesmärgini jõudma peaksime. Lõpetasin rasestumisvastaste tablettide võtmise aasta eest, selleks et näha, mis juhtuma hakkab, ja siiani on vastus «mitte midagi ei juhtu».

Nate võtab oma Honda Accordi juhiistmel istet. Alati, kui me kuskile koos läheme, kasutame tema autot ja tema on alati roolis. See on osa meie sisseharjunud elurütmist. Kolm musi päevas, seks kord kuus ja Nate on alati roolis.

Mul on tohutult vedanud. Mul on ilus kodu, rahuldustpakkuv töö ning heasüdamlik ja meeldivate kommetega ja kirjeldamatult nägus abikaasa. Ja kui Nate pöörab auto teele ja hakkab kooli poole sõitma, suudan ma mõelda vaid sellest, kuidas ma loodan, et mõni veok sööstab stopp-märgi alt läbi, põrutab Hondale otsa ja me mõlemad saame silmapilkselt surma.