«See on tema. Sa ju tead mida ta tegi, eks ole? Tema on see, kes...»

Raamatuportaal
Copy
Foto: Shutterstock

Äsja ilmunud «Õpetaja» on üllatavate süžeepööretega psühholoogiline põnevik Freida McFaddenilt, New York Timesi ja USA Today menuraamatu «Koduabiline» autorilt.

Eve elab ilusat elu. Ta tõuseb igal hommikul, suudleb abikaasa Nate’i ja läheb kohalikku gümnaasiumisse matemaatikat õpetama. Kõik on nii, kuis peab. Ainult… Eelmisel aastal vapustas Casehami gümnaasiumit skandaal, mille keskmes oli õpetaja suhe ühe õpilasega, Addiega. Kuid Eve suhtub neisse inetutesse kuulujuttudesse kahtlusega.

Addiet ei saa usaldada. Ta valetab. Ta teeb inimestele haiget. Hävitab elusid. Vähemalt nii väidavad kõik. Kuid mitte keegi ei tunne tõelist Addiet. Mitte keegi ei tea saladustest, mis võiksid ta hävitada. Ja Addie on nende varjamise nimel kõigeks valmis. Pealegi ei ole tema sugugi ainus, kel on, mida varjata.

Loe raamatust katkendit!

***

Freida McFadden, «Õpetaja».
Freida McFadden, «Õpetaja». Foto: Raamat

ADDIE

Oleksin valmis tegema mida tahes, kui see tähendaks, et ma ei peaks sellest autost välja ronima.

Ma ajaksin ennast kiilaks. Ma loeksin «Sõda ja rahu». Pagan, ma paneksin end põlema, kui ma vaid ei peaks sellest uksest Casehami gümnaasiumisse sisenema. Ma võin seda lõputult korrutada. Ma ei taha kooli minna.

«Olemegi kohal!» ütleb ema reipa tooniga. Ja seejuures täiesti mõttetult, kuna ma ju näen isegi selgelt, et me oleme koolimaja ees peatunud. Ega ma hoolimata kõigest, mis eelmisel aastal juhtus, nüüd nii loll ka ei ole.

Ta sõidutas mu täna hommikul oma halli Mazdaga kooli, kuna teadis arvatavasti väga hästi, et kui ma oleksin kooli vändanud jalgrattaga, nagu ma seda viimased kaks aastat teinud olen, poleks ma mingi valemiga gümnaasiumisse välja jõudnud. Niisiis võttis ta kohalikust haiglast, kus ta õena töötab, vaba päeva ja mängib mulle lapsehoidjat, et ma esimesel koolipäeval ikka kindlasti kooli läheksin.

Silmitsen läbi küljeakna punastest tellistest neljakorruselist maja, mis on viimase kahe aasta jooksul mu elus nii suurt rolli mänginud. Hõõrun silmi: olen väsinud, sest pidin täna hommikul mingil täiesti jabural kellaajal ärkama, et ikka õigeks ajaks pärale jõuda. Mäletan, kui elevil ma olin Casehami gümnaasiumi esimese aasta esimesel päeval. Ja mulle meeldiski gümnaasiumis: ma polnud küll eriti populaarne ja mu hinded olid päris kindlasti täiesti keskmised, aga midagi hullu ka polnud.

Kuni korraga oli.

Ma veetsin kogu suve naabrite lapsi hoides ja ühtlasi tegin, mis suutsin, et ma ei peaks sügisel tagasi kooli minema. Paraku on Casehamis vaid üks riigigümnaasium ja erakoolidele ei hakka meie hammas peale. Oleksime võinud ju proovida mõnes teises linnas asuva kooliga, aga need on rattaga kohale sõitmiseks liiga kaugel ja ma ei ela koolibussi ringi peal. Ema selgitas mulle seda üha kahaneva kannatusega iga kord, kui teda meelt muutma lunisin.

«Võib-olla,» küsin lootusrikkalt, «võiksin ma koduõppele jääda?»

«Addie,» ohkab tema, «katsu nüüd olla.»

«Sa ei saa aru.» Surun seljakotti vastu rinda, kuid ei kiirusta turvavööd lahti tegema. «Kõik vihkavad mind.»

«Mitte keegi ei vihka sind. Keegi isegi ei mäleta midagi.»

Toon kuuldavale korsatuse. Kas ema on üldse kunagi mõne gümnaasiumiõpilasega kohtunud?

«Ma räägin tõsiselt.» Ema seiskab mootori, ehkki me passime tsoonis, kus seda teha ei tohi, ja ilmselt pistab keegi iga hetk pröökama, et me edasi liiguksime. «Teismelised huvituvad ainult iseendast. Mitte keegi ei mäleta seda, mis juhtus eelmisel aastal. See ei lähe mitte kellelegi korda.»

Ta eksib. Ta eksib täiega ja igas mõttes.

Ongi nii, keegi annab juba signaali. Esialgu korra, siis mitu korda jutti ja siis tundub, nagu oleks keegi end kogemata signaalinupule istuma unustanud ega kavatse sealt niipea tõusta.

«Ma võin kuskil mujal peatuda,» pakub ema autot taas käivitades abivalmilt.

Mis mõte sellel oleks? Kui me uuesti peatume, hakkab ta jälle oma ergutuskõnega pihta. Mul ei ole mingit ergutuskõnet tarvis. Mul on tarvis uut kooli. Ja kui ma seda ei saa, siis on kogu see värk suhteliselt mõttetu.

«Vahet pole,» pobisen.

Ema hõikab mind, kui ma autost välja sööstan, kuid ma ei peatu, et ringi pöörata. Ema on täiesti kasutu. Ta ütleb kõiki õigeid asju, aga lõpuks pole ikkagi tema see, kes peab selles olukorras olema. Tema ei pea taluma möödunud aasta sündmuste järelkajasid. Minu teo tagajärgesid.

Niipea kui ma Mazdast välja saan, tunnen peaaegu füüsiliselt, kuidas kõik mind jõllitavad. Gümnaasiumis on piisavalt tüdrukuid, kes valivad oma riided endale tähelepanu tõmbamiseks, aga mina pole iialgi nende sekka kuulunud. Olen alati tahtnud massi sulanduda. Täna kannan ilmetuid sirge säärega teksaseid ja halli T-särki, mille peale tõmmatud kapuutsiga dressikas on hallimgi veel. Casehami gümnaasiumis kehtib reegel, et püksitagumiku peal ei tohi mingit kirja olla (ja see reegel ajab ikka paljusid tüdrukuid marru), aga minu puhul pole mitte üksnes mu tagumine pool igasugu sillerdavatest sõnadest vaba, ma olen teadlikult vältinud igasugu sõnumeid. Pole ühtki elementi, mis võiks mulle tähelepanu tõmmata.

Ja ometi vahib viimane kui üks inimene just mind.

Ainus hea asi on see, et ema oli sunnitud minema sõitma ja ei pea nägema neid jõllis pilke ja sosinaid, mis mind saadavad, kui ma, kott õlal, välisukse poole rühin. Ma teadsin sajaga ette, et nii juhtub. Mitte keegi ei mäleta seda, mis juhtus eelmisel aastal. Jajah, muidugi. Mis planeedil mu ema küll elab?

Ma juba tean, mida nad räägivad, niisiis ei peatu ma, et seda kuulata. Hoian võimalikult kiiresti kõndides pead maas ja selga kühmus. Väldin igasugust silmsidet. Kuid sellegipoolest kuulen ma nende sosinaid.

See on tema. See on Addie Severson. Sa ju tead mida ta tegi, eks ole? Tema on see, kes...

Oeh, see on liiga õudne. Ma lihtsalt ei suuda.

Ja siis on see peaaegu tehtud. Ma jõuan ilma vahejuhtumiteta peaaegu koolimajani. Välisukse kooruv punane värv on juba nägemisulatuses ja keegi pole mulle otse näkku midagi kohutavat öelnud. Ja siis näen ma teda.

See tema on Kenzie Montgomery. Väidetavalt kõige populaarsem tüdruk meie klassis. Täiesti vaieldamatult kõige ilusam tüdruk klassis. Klassivanem, kisakooritüdrukute juht – te teate seda tüüpi küll. Ta istub koolimaja trepiastmel, seljas seelik, mille puhul ma olen peaaegu sada protsenti kindel, et see rikub reeglit, mille kohaselt seeliku või lühikeste pükste alumine serv ei tohi ulatuda vabalt külgedel rippuvate käte sõrmeotstest kõrgemale. Teisi tüdrukuid on selliste rikkumiste eest koju saadetud, kuid Kenziega seda ei juhtu. Selles võite kindel olla.

Ta istub seal koos oma väikese sõprade kambaga. Teda ümbritsevad tüdrukud on kõige populaarsemad lapsed koolis, täpselt nagu temagi. Ja neile on lisandunud veel üks, keda eelmisel aastal ta kõrval ei olnud, ja see on Hudson Jankowski. Uus staarsöötja.

Kenzie ja ta sõbrad panevad pääsu kooli peaaegu kinni, kuid mööda saamiseks on siiski jäetud pisut ruumi. Kuid just siis, kui ma üritan Kenzie ja trepikäsipuu vahelisest kolmekümne sentimeetri laiusest praost läbi pugeda, kohtub ta pilk minu omaga ja ta viskab oma seljakoti mulle ette.

Aih.

Ta on mulle meelega jätnud umbes kümnesentimeetrise pilu, kust ma pean proovima end läbi pigistada. Ma võiksin minna teiselt poolt ringiga, aga see tähendaks tagasi alla minemist trepist, kust ma just üles tulin, ja teise trepi jalge alla võtmist, mis tundub väheke tobe, arvestades, et ma olen juba peaaegu üleval. Ja seal ees ei ole ju inimene. On kõigest mingi nõme seljakott. Niisiis üritan ma sellal, kui Kenzie oma sõpradega räägib, ta nahkkantidega seljakotist mööda imbuda.

«No mida!»

Kenzie hääl peatab mu poolelt sammult. Ta vaatab mulle oma pikkade tumedate ripsmetega ümbritsetud suurte siniste silmadega otsa. Ma kohtusin Kenziega esimest korda põhikoolis; meil olid ühised ajalootunnid ja ma mõtlesin, et ta on kõige täiuslikuma välimusega inimolend, keda ma iial päris elus näinud olen. Muidugi olen ma varemgi ilusaid tüdrukuid näinud, kuid Kenzie on klass omaette. Ta on pikk, sireda figuuri ja pikkade siidiste kuldblondide juustega. Iga viimne kui joon temas on sada korda kutsuvam kui kõik minu omad kokku. Kenzie on elav tõend selle kohta, et elu ei ole õiglane.

«Vabandust,» pobisen. «Ma üritasin ainult mööda pääseda.»

Kenzie pikad ripsmed plaksuvad. «Äkki saaks nii, et sa ei astu mu seljakoti peale?»

Kenzie sõbrad jälgivad meie suhtlemist ja itsitavad. Kenzie võiks mu läbi laskmiseks seljakotti nihutada või selle üldse trepilt ära võtta. Kuid ta ei kavatse seda teha ja see on nende jaoks miskitmoodi nii meganaljakas. Mu pilk kohtub sekundiks Hudsoni omaga ja ta langetab kiiresti silmad oma räpastele tossudele. Ta on seda teinud viimased kuus kuud. Mind vältinud. Teinud näo, nagu polekski ta algkooli ajast saati olnud mu parim sõber kogu universumis.

Fantaseerin hetkeks universumist, milles ma Kenzie Montgomery sugusele tüdrukule vastu hakkaksin, astuksin ta lollaka seljakoti peale, mille küljes tilpneb pisike roosa karvane pallike, ja sülgaksin ta suunas lause: «Ja mis sa nüüd teha kavatsed?»

Mitte keegi ei hakka kunagi Kenziele vastu. Mina võiksin seda teha. Mul pole ju enam niikuinii midagi kaotada.

Aga selle asemel pobisen midagi vabanduseks ja lähen uuesti trepist alla, et teistkaudu kooli pääseda. Ma taandusin Kenzie ees nagu kõik teisedki. Sest ehkki olukord on niigi hull, ei saa eitada võimalust, et see võib muutuda veelgi hullemaks.

Märksõnad

Tagasi üles