«Need kingad, need on ju põhimõtteliselt seks, eks ole?»

Louboutini kingad. Foto: Shutterstock

See arusaamatustest, segadustest ja uutest võimalustest jutustav lugu on rahvusvaheliste menukite «Mina enne sind» ja «Tähtede jagaja» autori Jojo Moyesi uus romaan. Moyesile omasest huumorist ja südamlikkusest pakatav «Kellegi teise kingades» jutustab sellest, kuidas üks pisike asi võib ühtäkki kõike muuta.

Nisha Cantor elab ülijõukate maailmakodanike elu kuni hetkeni, mil ta abikaasa teatab lahutusest ja jätab ta kõigest ilma. Nisha on kindlalt otsustanud oma glamuurse eluviisi juurde naasta. Aga see pole kerge, sest ta on ilma jäänud isegi oma kingadest.

Seda sellepärast, et oma elu madalpunkti jõudnud Sam Kemp võttis spordiklubist kogemata kaasa Nisha koti. Kuid Samil pole aega kadunud spordikoti pärast muretseda – ta on hõivatud iseenda ja oma pere vee peal hoidmisega. Nisha kõrge kontsaga Christian Louboutini kingi jalga proovides valdab teda ootamatu enesekindlus, mis viib ta arusaamisele, et midagi peab muutuma – ja see miski on tema ise.

***

Jojo Moyes, «Kellegi teise kingades». Foto: Raamat

«Pole hullu, kullake. Kolm on veel jäänud,» lausub Ted leebelt.

Nad sõitsid järgmisele kohtumisele vaikides. Viimased kakskümmend kaubikus veedetud minutit on Sam istunud rõhuva meelehärmi pilves, süütunne imbumas igasse rakku, kuhu kunagi oli talletunud see, mis tema enesekindlusest veel alles oli. Mida temast tolles firmas küll arvati? Ta tundis endal ikka veel nende meeste umbusklikke pilke, vaevu varjatud muigeid, kui ta tagasi kaubiku juurde komberdas. Joel oli teda õlale patsutanud ja öelnud, et Frampton on tropp ja kõik teavad, et ta nagunii hilineb alati maksmisega ja et nii on tegelikult paremgi, aga isegi teda kuulates nägi Sam vaimusilmas Simoni huult põlastavalt kaardumas, kui pidi ülemusele ütlema, et jäi väärtuslikust lepingust ilma.

Kuus sisse, kolm hoia kinni, seitse välja.

Joel peatub parklas ja keerab süüte välja. Nad istuvad hetke, kuulavad, kuidas mootor tiksub, ja vaatavad üles klaasfassaadiga hoone poole. Sami süda on vajunud kuskile kaubiku põrandale.

«Kas oleks tõesti väga paha, kui ma läheksin kohtumisele plätudes?» küsib ta lõpuks.

«Jah,» vastavad Ted ja Joel nagu ühest suust.

«Aga…»

«Tüdruk.» Joel nõjatub ettepoole rooli najale ja pöörab pea tema poole. «Neid kingi kandes pead stiili välja mängima.»

«Mis mõttes?»

«Noh, seal nägid sa välja nii… nagu oleks sul piinlik. Sul on praegugi selline nägu, nagu oleks sul piinlik. Pead tegema näo, nagu oleksid need kingad sinu.»

«Need pole minu.»

«Sa pead välja nägema enesekindel. Nagu oleksid need jalga tõmmanud, tead küll, mõeldes kõigist neist tulusatest lepingutest, millele oled täna juba alla kirjutanud.»

Ted surub oma täidlased huuled kokku ja noogutab. Ta müksab Sami lihava käsivarrega. «Tal on õigus. Lase käia, kullake. Pea püsti, rind ette, lai naeratus näole. Sa suudad seda.»

Sam sirutab käe koti järele. «Simonile sa nii ei ütleks.»

Ted kehitab õlgu. «Ütleksin küll, kui ta neid kingi kannaks.»

**

«Niisiis, kõige madalam pakkumine, mille saame sellele projektile teha, on… nelikümmend kaks tuhat. Aga kui te muudaksite leheküljenumbreid ja vahetaksite tiitellehe ühevärvilise vastu, võiksime hinnast kaheksasada maha võtta.»

Sam kirjeldab parajasti trükivõimalusi, kui täheldab, et tegevjuht ei kuulagi teda. Hetkeks läbib teda taas piinlikkusesööst ning ta kogeleb järgmised sõnad: «Nii et… nii et kuidas need numbrid tunduvad?»

Mees ei lausu midagi. Ta masseerib laubal üht punkti ja toob kuuldavale mittemidagiütleva mmm-i, täpselt nagu Samil endal kombeks oli, kui Cat oli veel väike ja ta lapse lõputut vadinat üksnes poole kõrvaga kuulas.

Oh issand, ma jään temast ka ilma. Sam tõstab pilgu märkmetelt ja taipab, et tegevjuht vahib ainiti tema jalga. Kohkumusest läheb Samil peaaegu meelest, mida ta öelda tahtis. Siis aga vaatab ta tähelepanelikumalt ja märkab mehe klaasistunud pilku: hoopis tegevjuhi tähelepanu on hajunud. «Ja muidugi saame täita tellimuse kaheksa päevaga, nagu juba arutasime,» ütleb ta.

«Hästi!» hüüatab mees, nagu oleks keset unistamist maa peale toodud. «Jah. Hästi.»

Ta vahib ikka veel ainiti Sami jalga. Naine jälgib teda ja kallutab siis jalga pisut vasakule ja sirutab pahkluust välja. Mees jõllitab seda lummatult. Sam vaatab vilksti üle laua ning näeb, kuidas Joel ja Ted pilgu vahetavad.

«Kas need tingimused oleksid teile vastuvõetavad?»

Tegevjuht paneb sõrmeotsad kokku ja vaatab talle põgusalt silma. Sam naeratab innustavalt.

«Ee… jah. Kõlab hästi.» Mees ei suuda end taltsutada. Ta pilk libiseb Sami näolt allapoole, tagasi kingale.

Sam võtab portfellist lepingu. Ta kallutab jalga ja laseb kannarihmal aeglaselt alla libiseda. «Niisiis, kas lepime tingimustes kokku?»

«Muidugi,» vastab mees. Ta võtab pastaka ja kirjutab dokumendile alla, ilma et seda vaatakski.

**

«Mitte sõnagi,» ütleb Sam Tedile, pilk otse ette suunatud, kui nad läbi fuajee välja sammuvad.

«Ma ei ütlegi midagi. Kui sa hangid meile niimoodi veel ühe tehingu, võid minu poolest ka plätusid kanda.»

Järgmisel kohtumisel teeb Sam kõik, et ta jalad oleksid kogu aeg nähtaval. Kuigi John Edgmont ei jõllita ainitisel pilgul, näeb Sam, kuidas pelgalt nende kingade olemasolu sunnib meest tema olemust ümber hindama. Veidral kombel paneb see ka Sami enda oma olemust ümber hindama. Ta astub mehe kabinetti, pea püsti. Ta lummab. Ta jääb tingimustele kindlaks. Sõlmib järjekordse tehingu.

«Sa oled hoos, Sam,» nendib Joel, kui nad jälle kaubikusse ronivad.

Nad võivad teha ehtsa lõunapausi – midagi, mida nad pole söandanud teha sestsaadik, kui ohjad Simoni kätte usaldati – ja istuvad välja kohviku ette. Päike hakkab paistma. Joel räägib neile oma möödunud nädala kohtingust, kus naine küsis temalt, mida ta arvab ühe ajakirjast välja lõigatud pulmakleidipildi kohta – «Ta ütles: «Ma niisama, ma näitan seda ainult neile, kes mulle päriselt meeldivad.» –, mispeale Tedil purskab kohv ninasõõrmetest välja ja Sam naerab, kuni ta küljed valutavad, ning tõdeb, et tal pole õrna aimugi, millal ta viimati millegi üle naeris.

**

Nisha sammub jõusaali ees jahedal kõnniteel edasi-tagasi, hommikumantel pluusi peal, plätud jalas. Ta on saatnud Peterile üheksa sõnumit, aga mees ei võta vastu. See pole hea märk. Üldse mitte hea märk.

«Peter? Peter? Kus sa oled? Ma käskisin sul kell kolmveerand kaksteist maja ees olla! Mul on vaja, et sa oleksid siin otsekohe!»

Viimasel korral, kui ta helistab, teatab metalse kõlaga automaathääl, et number asub väljaspool teeninduspiirkonda. Nisha vaatab kella, vannub valjusti, pistab käe taskusse ja tõmbab välja oma toa uksekaardi. Ta vahib seda hetkeks ja marsib siis tagasi jõusaali.

Kott ta kapi ees lösutab ikka veel pingil. Muidugi lösutab. Kes seda tahakski? Ta sobrab kotis, krimpsutab nägu mõtte peale, et puudutab riideid, mis pole tema omad. Ta tõmbab välja kilekotti pakitud niiske trikoo, võpatab, kukutab selle pingile. Siis pistab ta käe ettevaatlikult küljetaskutesse ja toob lagedale kolm niisket kümnenaelast ning tõstab need üles. Ta ei mäleta, millal ta viimati päris raha käes hoidis. Raha on kõige räpasem asi üldse, hullem kui vetsuharjad, juhul kui see loetud artikkel ikka tõele vastab. Ta judistab end ja paneb rahatähed taskusse. Ta sikutab trikookuivati kohalt automaadist ühe kilekoti ja keerab selle käe ümber. Siis võtab ta spordikoti sangapidi kätte ja sammub läbi fuajee.

«Proua, te ei tohi hommikumantlit…»

«Jajah, aga teate, siin riigis on jube külm ja teie kaotasite mu riided ära.» Nisha tõmbab hommikumantli tihedamalt ümber, seob vöö sõlme ja kõnnib välja.

Inimesed võivad lakkamatult hädaldada, kui palju on Uber neile maksma läinud, aga tuleb välja, et tervelt kuus juhti eiravad hommikumantlis naist, kes püüab taksot võtta, enne kui üks neist peatub. Mees kerib akna alla ja avab suu, et öelda midagi selle kohta, mis Nishal seljas on, aga naine tõstab käe. «Bentley hotelli,» ütleb ta. «Ja olge lihtsalt vait. Tänan teid.»

Taksosõit maksab £9.80, kuigi võttis vaevu viis minutit. Nisha sammub hotelli, tegemata välja uksehoidja pilgust, ja otse läbi vestibüüli lifti juurde, eirates ümbritsevaid külastajaid, kes pea tema poole pööravad. Liftis on juba üks keskealine paar, mees pintsakus ja pükstes, naine halvasti istuvas kleidis, mis toob nähtavale lötakad kaenlaalused rasvarullid – ilmselt on paar pärit kuskilt kolkast ja tulnud siia, et endale «midagi toredat lubada» –, kui Nisha käe sirutab ega lase uksel sulguda. Ta astub sisse, seisab nende ette ja pöördub näoga ukse poole. Midagi ei juhtu. Ta heidab pilgu selja taha.

«Ülemine korrus,» ütleb ta.

Kui nad teda seepeale vahivad, viipab ta käega nende poole. Ja veel korra.

«Ülemine korrus. Nupp,» ütleb ta ja lisab lõpuks «palun» ning naine sirutab arglikult käe, et nupule vajutada. Lift liigub surinal ülespoole ja Nisha tunneb, kuidas pinge tal kõhus kriibib. Kuule nüüd, Nisha, ütleb ta endale. Sa suudad selle joonde ajada. Ja siis peatub lift nõksatades ja uksepooled libisevad lahti.

Nisha tahab astuda välja ülemise korruse sviiti, aga põrkub hoopiski vastu laia rinda. Tema teel seisavad ees kolm meest. Ta tõmbub umbusklikult tahapoole. Ari, kes seisab keskel, ulatab talle A5-suuruses ümbriku.

«Mida…» alustab Nisha ja tahab mehest mööda trügida, aga see astub küljele, tõkestades tal tee.

«Mul on korraldus teid mitte sisse lasta.»

«Ära ole naeruväärne, Ari,» vastab Nisha ja rehmab tema pihta käega. «Mul on oma riideid vaja.»

Mehe näol on ilme, mida Nisha pole kunagi varem näinud. «Härra Cantor ütleb, et te ei tohi siseneda.»

Nisha püüab naeratada. «Rumalus. Mul on oma asju vaja. Vaata mind.»

Ari käitub täiesti võõrana. Miski tema ilmes ei näita, et ta Nishat tunneks või oleks teda viisteist aastat kaitsnud. See siin on mees, kellega Nisha on varemalt nalja visanud. Issakene, Nishal on koguni meeles olnud vahetevahel tema närvidele käiva naise kohta küsida.

«Mul on väga kahju.»

Mees kummardub, asetab ümbriku Nisha selja taha liftipõrandale, taganeb siis sammu ja vajutab liftinuppu, et Nisha uuesti alla saata. Nishal on tunne, nagu vajuks maailm ta ümber kaldu, ja ta mõtleb põgusalt, kas võib juhtuda, et ta minestab.

«Ari! Ari! Sa ei tohi nii teha. Ari! See on hullumeelsus! Mida ma siis tegema peaksin?»

Liftiuksed hakkavad sulguma. Ta näeb, kuidas mees ringi pöörab ja enda kõrval seisva mehega pilgu vahetab. Seda näoilmet pole ta endale kunagi varem Nisha nähes lubanud, ilmet, millega Nisha on kogu elu tuttav olnud: naised.

«Anna mulle kas või mu käekottki… issand halasta!» karjub naine, kui uksed ta nina ees sulguvad.

**

«Lihtsalt uskumatu, kuidas sa seal kümnesse panid, tüdruk,» ütleb Joel ja laksab rõhu mõttes käega vastu rooli. «Absoluutselt kümnesse. See, mismoodi sa sinna sisse kõndisid, nagu mõni boss kohe. Edgmont oli valmis alla kirjutama veel enne, kui sa istetki võtsid.»

«Ta ei saanud pilku su jalgadelt,» ütleb Ted, rüüpab purgist kokat ja krooksatab seejärel vaikselt. «Ei kuulnud sõnakestki sellest, mida ma partiipõhise tootmise kohta rääkisin.»

«Üks sõna sinult ja ta oleks oma proua ka sulle maha müünud.» Joel raputab pead. «Oma esmasündinu. Ükskõik mille.»

«Tead, ma oleksin võinud vanduda, et sa ütlesid, et me teeme selle töö ära kaheksakümne kahe eest,» sõnab Ted.

«Ütlesingi,» kinnitab Sam. «Aga nähes, kuidas asjad sujuvad, tundsin ma ootamatult tahtmist hind üheksakümne peale pressida.»

«Ja tema lihtsalt noogutas kaasa!» hüüatab Joel. «Ta lihtsalt noogutas kaasa! Ei vaadanud väikest kirjagi. Oota ainult, kuni Simon seda näeb!»

«Brenda on kuude kaupa uue Peugeot’ ostmisest jahvatanud. Kui selle viimase kala ka kinni püüame, teen sissemakse ära.» Ted rüüpab purgist viimase lonksu ja surub purgi oma lihavas peos lössi.

«Sam teeb selle asja ära. Ta on en fuego, mees.»

«Misasja?»

«Tuld täis.»

«Seda on ta tõesti. Kes meil järgmiseks on?» Ted heidab pilgu mappi. «Ahah. Üks uus. Keegi… ee… härra Price. See on suur tehing, kullake. Toob kõvasti raha sisse. See ongi mu proua uus 205.»

Sam kohendab meiki. Ta torutab peegli ees huuli ja jääb siis hetkeks mõttesse. Ta sirutab käe spordikotti ja tõmbab ettevaatlikult välja Chaneli jaki. Ta hoiab seda käes, imetleb kreemikasvalget villast kangast, veatut siidvoodrit, hingab sisse mingi kalli lõhnaõli ähmast hõngu. Siis, vabastanud end korraks turvavööst, libistab ta jaki endale selga. Jakk on pisut kitsas, aga selle raskus ja puudutus on oivalised. Kes oleks arvanud, et kallid riided tunduvad seljas tõepoolest teistsugused? Sam liigutab peeglit, et näha, kuidas jakk ta õlgadele liibub, kuidas kraeserv ta kaela raamib.

«Liiga palju?» küsib ta meeste poole pöördudes.

Joel heidab talle pilgu. «Ei mingit liiga paljut. Pagan, see on nagu sinu jaoks loodud. Sa näed hea välja, Sam.»

«See mees ei saa arugi, mis teda tabas,» ütleb Ted. «Tee jälle seda asja, kus sa lased rihmal kannalt alla libiseda. Kui sa seda teed, kaotab ta igasuguse keskendumisvõime.»

Sam silmitseb oma peegelpilti ja on endaga üsna rahul. See on võõras tunne ja see hakkab talle meeldima. Ta näeb välja nagu keegi, keda ta äragi ei tunne. Siis äkitselt ta peatub ja pöördub teiste poole, naeratus järsku tuhmumas. «Kas ma… vean sõsarkonda alt?»

«Mida?»

«Kui sa kampade kaupa ülikondades mehi läbirääkimistel üle trumpad?» küsib Ted.

«Noh, teate küll, sellega, et kasutan seksi relvana. Need kingad, need on ju põhimõtteliselt seks, eks ole?»

«Mu õde ütleb, et tal on päevade valud, et liiga pikale venivatele koosolekutele lõpp teha. Ütleb, et mehed kaovad ummisjalu.»

«Mu naine näitas ükskord klubi turvale oma rinnahoidjat, et sisse pääseda,» lausub Ted. «Olin tegelikult päris uhke.»

Joel kehitab õlgu. «Minu arusaamist mööda kasutab igaüks käepärast olevaid relvi.»

«Tühja sest sõsarkonnast,» ütleb Ted. «Mõtle mu uue auto peale.»

Nad on kohal. Sam astub kaubikust välja, üks jalg korraga. Ta seisab veidi sirgema seljaga. Ta on nendes kingades nüüd enesekindlam, on omandanud aeglasema kõnnaku, et jalad ei tudiseks. Ta kontrollib küljepeeglist oma soengut. Seejärel heidab pilgu jalgadele.

«Kas ma näen hea välja?»

Kaks meest säravad talle vastu. Ted pilgutab silma. «Nagu boss. Härra Price’il pole mingit võimalust.»

**

Sam naudib kontsade reibast klõbinat marmorpõrandal, kui nad vastuvõtulaua juurde sammuvad. Ta näeb, kuidas tüdruk tema jakki ja kingi silmitseb, ning paneb tähele, kuidas ta pea viltu kallutab, just nagu läheksid Sami tahtmised talle natuke rohkem korda. Kujutle vaid, kui sa oleksid selline naine, kes kannab neid kingi iga päev, mõtleb Sam. Kujutle vaid, kui sa elaksid sellist elu, kus pead kõndima ainult lühikesi vahemaid üle marmorpõrandate. Kujutle vaid, kui sa peaks muretsema ainult selle pärast, et su pediküür su kallite kingadega kokku sobiks.

«Tere,» ütleb ta ja paneb äraolevalt tähele, et tema hääles on uudne toon, enesekindlus ja muretus, mida temas hommikul veel ei olnud. «Grayside’i Trükiteenused härra Price’i juurde. Tänan teid.» Ta ongi see naine. Ta saab hiilgavalt hakkama.

Administraator laseb pilgul üle ekraani käia. Ta tipib klaviatuuril, libistab vilunult kolm nimekaarti läbipaistvatesse kiletaskutesse ja ulatab need. «Palun oodake seal, ma helistan kohe üles.»

«Suur tänu teile.»

Suur tänu teile. Nagu oleks ta mõni kõrgesti sündinu või midagi. Sam istub ettevaatlikult fuajeediivanile, jalad pahkluudest koos, ning kontrollib siis kiiresti huulepulka ja silub juukseid. Ta saab selle tehingu, ta tunneb seda. Ted ja Joel vahetavad ta selja taga naeratuse.

Ta kuuleb marmoril samme. Pea tõstnud, näeb ta väikest kasvu pruuninahalist viiekümnendates naist diivanile lähenemas. Naise mustad juuksed on kenasse lõuani soengusse lõigatud ja ta kannab silmatorkamatut kauni lõikega tumesinist kostüümi, kreemikasvalget siidist T-särki ja madala tallaga kingi. Sam tõstab pilgu ja kiikab selja taha. Naine sirutab käe.

«Tere – Grayside’i Trükiteenused? Mina olen Miriam Price. Kas läheksime üles?»

Kulub sekund, enne kui Sam oma viga taipab. Ta kiikab selja taha Tedi ja Joeli poole, kelle nägudel on tardunud ilme. Siis tõusevad nad järsku naeratuste ja läbisegi teretuste saatel püsti. Ja järgnevad Miriam Price’ile läbi fuajee liftide juurde.

**

Kulub kümme minutit, enne kui on selge, et Miriam Price on päris kõva pähkel, ja veel tund, et aimu saada, kui kõva see pähkel õigupoolest on. Kui nad tema nõudmistega lepivad, kahaneb nende enda kasum peaaegu olematuks. Miriam on väikest kasvu, rahulik, kõigutamatu. Sam tunneb lootust hajumas ning Joel ja Ted vajuvad oma toolidel kühmu.

«Kui te tahate neljateistpäevast tähtaega, ei saa ma pakkuda rohkem kui kuus kuuskümmend,» ütleb Miriam jälle. «Mida lähemale jõuab tähtaeg, seda kõrgemaks kerkivad transpordikulud.»

«Ma ennist selgitasin, miks on kuus kuuskümmend meie jaoks väga keeruline. Kui te soovite kõrgläikelist lakki, kulub rohkem aega, sest peame kasutama eraldi trükimasinat.»

«See, kas teil on kõik vajalikud masinad olemas, ei tohiks olla minu mure.»

«See polegi mure, kõigest logistikaküsimus.»

Miriam Price naeratab iga kord, kui oma kaevikusse tõmbub. Ta naeratus on kerge, mitte ebasõbralik, aga siiski selline, mis ütleb, et nendel läbirääkimistel on ohjad täielikult tema käes. «Ja nagu ma ütlesin, minu logistika eeldab lühema aja puhul kulukamat transporti. Teate, kui see töö kujutab teie jaoks probleemi, siis tahaksin teada seda pigem praegu, kuni meil on veel aega teisi pakkujaid leida.»

«Mitte probleemi. Ma lihtsalt selgitan, et nii mahuka tellimuse trükiprotsess nõuab rohkem aega.»

«Ja mina lihtsalt selgitan, miks see peaks hinnas peegelduma.»

See tundub võimatu. Nad on nagu peaga vastu seina jooksnud. Sam higistab Chaneli jaki sees ja tunneb kerget ärevust, et jätab ilusale heledale voodrile plekid.

«Mul on vaja oma meeskonnaga natuke aru pidada,» ütleb ta laua äärest tõustes.

«Kiiret ei ole,» sõnab Miriam tooli seljatoele naaldudes. Ta naeratab.

**

Ted on sigareti läitnud ja suitsetab seda lühikeste ahmivate pahvakutena. Sam paneb käed vaheliti, laseb lahti ja paneb need uuesti vaheliti, vahtides Renault’ kaubikut, mis korduvalt ja mõttetult liiga väikesesse tühimikku tagurdab.

«Kui ma nii väikese kasumiga tagasi lähen, sõidab Simonil katus ära,» lausub ta.

Ted litsub sigaretikoni kannaga laiaks. «Kui sa lähed tagasi ilma lepinguta, sõidab Simonil katus ära,» märgib ta.

«See on võimatu.» Sam tammub ühelt jalalt teisele. «Huuh. Need kingad teevad mulle otsa peale.»

Nad seisavad viivu vaikides. Keegi ei paista teadvat, mida öelda. Keegi ei taha kummagi tagajärje eest vastutust kanda. Renault keerab lõpuks süüte välja ja nad vaatavad, kuidas juht avastab, et tal pole ruumi juhipoolset ust avada. Viimaks sõnab Sam: «Mul on tõesti vaja vetsu minna. Saan teiega seal sees uuesti kokku.»

**

Daamide poolel istub Sam kabiinis ja võtab telefoni välja. Ta saadab sõnumi.

Tere, kallis! Kuidas su päev on läinud? Kas sa oled juba väljas käinud?

Ta ootab ja hetke pärast saabub vastus.

Veel mitte. Veits väsinud. X

Sam kujutleb T-särgis ja dressipükstes abikaasat, kes end vaevu diivanilt üles kergitab, et telefoni võtta. Mõnikord – Samile on väga vastumeelt seda tunnistada – on see, kui meest kodus pole, peaaegu kergendus, just nagu oleks keegi ühtäkki kardinad eest tõmmanud ja valguse majja lasknud.

Ta pühib, tõmbab vett, kohendab riideid ja tunneb end korraga süüdi ja tobedalt, et neid kingi ja jakki kasutas. Kas inimest on võimalik kellegi teise riiete kandmise eest kohtusse anda? Ta peseb käsi ja silmitseb oma peegelpilti. Kogu ennistine enesekindlus paistab olevat temast välja nõrgunud. Ta näeb neljakümne viie aastast naist, seda kurbust, ärevust ja unetust, mis on talle möödunud aasta jooksul näkku sööbinud. Kuule nüüd, vanatüdruk, ütleb ta endale hetke pärast. Pea vastu. Ta mõtiskleb, millal ta hakkas end vanatüdrukuks nimetama.

Ühe kabiini uks avaneb ja tema selja taga astub välja Miriam Price. Nad noogutavad käsi pestes viisakalt teineteise peegelpildile ning Sam püüab ootamatut kohmetustunnet mitte reeta. Miriam Price silub näolt kujuteldavaid soengust lahti tulnud juuksekarvu ning Sam värvib uuesti huuli, peamiselt selleks, et oleks midagi teha. Ta püüab mõelda, mida öelda, midagi, mis veenaks Miriam Price’i nendega koostööd tegema, mingisuguseid võlusõnu, mis nagu muuseas paljastaksid, missugune suurepärane ja professionaalne ettevõte nad on, ning tillukest kasumit pisut suuremaks venitada. Miriam naeratab oma kerget rahulikku naeratust. Tema ilmselgelt ei püüa välja mõelda, mida öelda. Sam mõtiskleb, kas ta on end naistevetsus kunagi varem nii saamatuna tundnud.

Ja siis vaatab Miriam Price alla. «Oi jummel, mulle meeldivad teie kingad,» hüüatab ta.

Sam silmitseb Miriami eeskujul oma jalgu.

«Need on lihtsalt imekaunid.»

«Tegelikult need pole…» Sam saab sõnasabast kinni. «Nad on oivalised, kas pole?»

«Kas tohib vaadata?» Miriam osutab kingadele. Ta hoiab käes kinga, mille Sam jalast võttis, tõstab selle valguse kätte ja uurib iga nurga alt aupaklikkusega, millega tavaliselt koheldakse kunstiteost või head pudelit veini. «Louboutin, eks ole?»

«J-jah.»

«Kas mõni varasem mudel? Ta pole vähemalt viimase viie aasta jooksul midagi sellist valmistanud. Tõtt-öelda ma pole kindel, et oleksin üldse kunagi midagi sellist näinud.»

«Ee… ee jaa. Jah, on küll.»

Miriam veab sõrmega mööda kontsa alla. «Ta on tõeline meister. Teate, ükskord seisin ma neli tundi järjekorras vaid selleks, et osta paari tema kingi. Kõlab ju hullumeelselt?»

«Oh… sugugi mitte hullumeelselt,» vastab Sam. «Minu meelest küll mitte.»

Miriam kaalub kinga käes, piidleb seda veel hetke ja ulatab siis peaaegu vastumeelselt tagasi. «Korraliku kinga tunneb alati ära. Mu tütar ei usu mind, aga selle põhjal, mida inimene jalas kannab, saab tema kohta väga palju öelda. Mina alustan riietumist alati alt üles. Need vanad asjandused on Prada omad. Mul lihtsalt oli tunne, et mul on vaja täna kahe jalaga maa peal olla ja seega kannan ma madalaid kingi, aga ausalt, teie omi vaadates valdab mind kontsakadedus.»

«Mina räägin oma tütrele täpselt sedasama!» Sõnad tulevad üle Sami huulte veel enne, kui ta arugi saab, mida räägib.

«Minu oma kannab kogu aeg tossusid. Ma ei usu, et nad mõistaksid kingade totemistlikku väge.»

«Oh, minu oma samuti. Hiigelsuuri Dr Marten’si saapaid. Ja nad tõesti ei mõista,» nõustub Sam, kes pole kindel, kas ta mõistab sõna «totemistlik» tähendust.

«Teate mis, Sam? Kas ma tohin teile Sam öelda? Ma ei salli selliseid läbirääkimisi. Kas vestleme ehk järgmisel nädalal? Räägime asjad sirgeks kahekesi, ilma poisteta. Olen kindel, et jõuame kokkuleppeni, mis sobib meile mõlemale.»

«See oleks väga tore,» vastab Sam. Ta sikutab kinga tagasi jalga ja hingab sügavalt sisse. «Niisiis… kas ma võin öelda, et oleme põhimõttelise kokkuleppe saavutanud?»

«Oh, arvan küll.» Miriami naeratus on soe, vandeseltslaslik. «Ma pean küsima… kas see jakk on Chaneli oma?»