Kuidas end taas elusana tunda?

Raamatuportaal
Copy
Foto: Shutterstock

Catherine Price kirjutab oma raamatus «Lõbu vägi», et kui ta hakkas mõtlema tõelisest lõbust ja sellest, kuidas seda ellu juurde tuua, oli esimeseks väljakutseks selgeks teha, mida see tegelikult tähendab.

Catherine Price oli veendunud selles, et lõbu» on parim sõna, millega kirjeldada seda võimsat seisundit, millega oli kokku puutunud kitarrikursusel, kuid ta pani tähele, et kasutame seda sõna palju ka muus kontekstis. Mida lõbu siis endast kujutab?

Me kasutame sõna «lõbu» ka nende kogemuste kirjeldamiseks, mida peame nauditavaks

Price toob välja, et näiteks kasutame seda sageli selliste tegevuste kirjeldamiseks, mis pole meie arust tööga seotud - asjad, mida teeme enda väitel «lõbu pärast». Aga sellisel juhul kategoriseerime neid pigem selle põhjal, mida need pole (töö), kui neile omastest tunnustest või neist tekkivast emotsionaalsest kogemusest lähtuvalt. Lisaks kuuluvad tema sõnul «lõbu pärast» tehtud asjade hulka nii aktiivne tegevus, nagu sõpradega koos veedetud aeg, kui ka passiivne tegevus, nagu teleka vaatamine, kuigi nende kummagi tekitatud energiatase võib olla radikaalselt erinev.

Catherine Price, «Lõbu vägi».
Catherine Price, «Lõbu vägi». Foto: Raamat

«Me kasutame sõna «lõbu» ka nende kogemuste kirjeldamiseks, mida peame nauditavaks (või mis vähemalt peaksid nauditavad olema). Neil puhkudel võime seda kasutada tegusõnana, näiteks «ma lõbutsesin sel piknikul tublisti», või omadussõnana, näiteks «eelmine nädalavahetus oli lõbus». Sageli me ei mõtle eriti oma sõnakasutuse peale. Olen ennastki kuulnud ütlemas, et «see oli lõbus», kõikvõimalike asjade kohta alates ülivahvast õhtust sõprade seltsis ja lõpetades üsna keskpärase õhtusöögipeoga, mis ei tundunud tegelikult kuigi lõbus,» lausub ta ja lisab, et pidades silmas seda laia tunnete ja kogemuste vahemikku, mida saaks lõbuna kirjeldada, võib see väide, et lõbu on elumuutev jõud, näida väikese liialdusena. «Kuid see pole lõbu süü, pigem oleme seda sõna ise odavdanud hoolimatu ülekasutamisega (isegi kui me seda sihilikult pole teinud). Ma sain aru, et kui me tahame päriselt aduda ja kasutada lõbu tõelist väge, siis peame selle sõna kasutamist palju täpsemaks muutma,» nendib ta.

Lõbu defineerimine on üllatavalt keeruline

Price leiab, et lõbu defineerimine on tegelikult üllatavalt keeruline. Ta selgitab, et Oxfordi inglise keele sõnastik määratleb lõbu «naudingu, lusti või heameeletundena», kuid sõna «lõbu» võib viidata ka asjadele, mida ei peaks tõsiselt võtma (nt «tegin seda vaid lõbu pärast”). «Inglise keeles võib make fun tähendada ka lõbutsemist kellegi arvel, tema narrimist või pilkamist (sõna fun ise tuleneb keskinglise sõnast fon, mis tähendab «kedagi lollitama või lolliks ajama».) Aga on selge, et kellegi lollitamine ei kuulu meie definitsiooni alla lõbust - me räägime kogemustest, mis tunduvad lõbusad kõigi asjasse puutuvate inimeste jaoks. Lisaks leiame veel sõna funny («naljakas»), mis viitab kõigele, mis meid lõbustab või tundub ootamatu või veider.»

Kui otsida internetist sõnadega «kuidas lõbutseda», leiab Price'i sõnul üha uusi tõendeid sellest, kui laiatähenduslikult ja hoolimatult me seda sõna kasutame. CNNi ideede nimestik pakub näiteks «kalkuniprae tegemist», «rohkem magamist» ja «lahkunud lähedastele mälestusaltari valmistamist» ning ka ühe kliimadokfilmi vaatamist. Sarnane nimekiri ajakirjas Real Simple soovitab lõbutsemiseks «rõngassaiu valmistada», «kõigile esimeseks koolipäevaks vahva väljanägemisega vihikuid ja muid koolitarbeid osta» ning – Price vannub, et ta ei mõelnud seda välja - «kaunistada laud tehiskõrvitsatega».

Lõbu tagajärgi on uuritud üsna vähe

Price tõdeb, et võib ju arvata, et selle sõna kasutamise sagedus - ja kogu see kontekstiline taust, kus seda rakendame - on akadeemikute jaoks nagu palderjan kassile, sest neile meeldib vaielda selliste abstraktsete ja uduste mõistete üle nagu «õnn» või «rõõm». Ent tegelikult (vahest seetõttu, et sõna ähmasus ise muudab selle kuidagi tühiseks teemaks) on nad seda suuresti ignoreerinud. «Kõik tuntumad akadeemilised uuringud, mis seonduvad mõneti lõbuga, ei uuri üldse seda, vaid hoopis mängu. Ja ka mängimist uurivad teadlased pole olnud huvitatud lõbu täpsemast defineerimisest,» pajatab ta ja lisab, et kindla definitsiooni puudumine - millele lisandub eeldus, et lõbu pole sedavõrd tõsine teema, et see üldse tähelepanu vääriks - võiks ilmselt seletada seda, miks nii vähesed on üritanud konkreetsemalt uurida lõbu psühholoogilist ja füüsilist mõju.

«2016. aastast pärit artiklis lõbu üldisest kontseptsioonist - üks neist vähestest, mis mul leida õnnestus - kirjutavad autorid, et «üsna vähe on uuritud lõbu tagajärgi». Nad märgivad, et «kui registreid uurida, siis me ei leia sõna «fun» ühestki emotsioone või sotsiaalpsühholoogiat puudutavast õpikust või käsiraamatust, millega me oleme kokku puutunud». Teine selline artikkel tõdeb sama. «Lõbu kohta leidub väga vähesel määral psühholoogiakirjandust,» mainivad autorid, lisades, et «vahetevahel on psühholoogid märkinud, et teatud mõisteid ei kohta psühholoogiauuringutes kunagi». Ka «lõbu» kuulub nende hulka,» räägib Price.

Tagasi üles