/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/07/09/16210729t1h68c6.jpg)
Romaanisarja «Väikese külaturu» neljas raamat «Romantiline puhkus» viib lugeja taas maalilisse Cornwalli ning räägib loo eneseavastamisest, kuuluvustundest ja sellest, kui tähtis on järgida oma südame häält.
SUVELUGEMINE ⟩ «Sa põrutasid endast poole nooremat naist, kes ilmus välja meie pulmapäeval…»
Kui seebikanäitleja Sabrina Swift altari ees maha jäetakse, soovib ta iga hinna eest avalikku skandaali vältida. Ta pakib asjad ning põgeneb Cornwalli, kus hakkab juhuse tahtel vanamoelisel ja omapärasel Ferry Lane’i turul kingipoodi pidama.
/nginx/o/2024/07/09/16210731t1h85f3.jpg)
Naine varjab kiivalt enda identiteeti ja muudab välimust, et teda ära ei tuntaks. Ta loob sõprussuhteid – ja leiab vaenlasi –, püüdes endale selles väljakujunenud kogukonnas kohta leida.
Kui kõlakad välituru sulgemisest levima hakkavad, pole Sabrina mitte ainult ootamatusse armukolmnurka kistud, vaid peab rinda pistma ka keerulise otsusega, mis võib muuta nii tema enda kui ka ülejäänud Hartmouthi elanike elu igaveseks.
Nicola May on Eesti viimaste aastate enimloetud tõlkekirjanikke. Sarjad «Väike nurgapood» ja «Väike külaturg» ning eraldiseisev romaan «Tööpesa» on kindlustanud talle koha ajaviitekirjanduse sõprade südametes.
Loe raamatust katkendit!
***
Sabrina Swift rebis raevukalt oma teemantidega kaetud satiinist loori peast ja viskas selle peene Soho Farmhouse’i majakese baldahhiinvoodile.
«Ja siin see kuradima muinasjutt lõpeb.»
«Kas sa pead nii pagana dramaatiline olema?»
«Dramaatiline! Sa põrutasid endast poole nooremat naist, kes ilmus välja meie pulmapäeval … muide, otse Pariisist, et jagada seda elumuutvat pommuudist mitte ainult minu, vaid ka kõikide pulmakülalistega. Nii et jah, Dominic, ma usun, et sellises olukorras pean.»
«See oli rumal viga, üheöösuhe.»
«Ainult üks kord. Siis on kõik hästi.» Sabrina naer kõlas jäiselt. «Saame nende tõotustega ühele poole, hõissa ja kappame koos päikeseloojangu poole, mis?»
«See tõesti ei tähendanud minu jaoks midagi.» Mehe nägu tõmbles.
«Noh, ilmselgelt tähendas see midagi all ootavale Väikesele Prantsuse Preilile.» Sabrina ilme, mis oli ühteaegu täis viha ja valu, moondus pisarate tulva all. «Ainuke hea asi selle jama juures on see, et ma ei jõudnud veel jah-sõna öelda.» Ta upitas oma Vuittoni reisikohvri voodile ja hakkas sinna suvaliselt käeulatuses olevaid asju loopima.
Dominici hääles oli tunda paanikat. «Palun, Sabrina. Ma armastan sind. Me saame sellest üle. Meie vahel on liiga palju mälestusi, et kõigest lihtsalt loobuda.»
«Noh, selle peale oleksid pidanud mõtlema enne, kui oma truudusetu riista pükstest välja tõmbasid.» Ta lajatas kohvrikaane kinni. «Ole hea ja tule eest. Ma lahkun.»
«Kas kohtume kodus?»
Sabrina raputas imestunult pead. «Sa oled uskumatu.»
«Aga kuhu sa minna kavatsed?»
Sabrina ohkas meeleheitlikult. «Ma pole veel kindel – aga ma tean, et pean järelemõtlemiseks kõigest ja kõigist eemale saama.»
Sabrina Swift tõmbas tervituspakilt «Vastabiellunute» sildi, viskas selle põrandale ja hõõrus seda halastamatult oma Louis Vuittoni saapakontsaga, nagu üritaks suitsu kustutada. Brünett vaatas valulikul ilmel lakke, kui vana Cornwalli majakese tuled metsikult vilkuma hakkasid. «Ärge mõelgegi kustuda. Mitte nüüd, kui väljas on pime. Palun, ei!»
Kätt üleval hoides ja telefoni õhus viibutades suundus ta vannituppa ning ronis ebakindlalt tualetipoti äärele. Käsi peaaegu vannitoa katuseakent puudutamas, andis tuttav kutsumistoon aimu peagi kuuldavast veelgi tuttavlikumast Essexi aktsendist, mis kuulus tema vanimale sõbrannale ja usaldusisikule, Delilah Dickinsonile. Sabrina tõi kuuldavale tohutu kergendusohke.
«Dee, jumal tänatud! Siinne levi on NII kohutav.»
Tema kergendust tundvale häälele vastas murest murtud hääl. «Rini, sa ju mõistad ometi, et praegu on kesköö?»
Aga Sabrina ei olnud helistanud selleks, et kuulata. «Ma ütlesin talle, et Scarleti luksushotell oleks parem valik, aga ei, ta pidi ikka Bear paganama Gryllsiks muutuma ja broneeringu ei-tea-kuhu tegema.»
«Kullake, oota hommikuni. Sul on pikk sõit seljataga. Ja arvestades neid pilte, mida sa mulle enne minekut näitasid, tundub see suurepärane koht olevat.» Dee oli sosistama hakanud. «Oota korra, ma ei taha Stu’d üles äratada.»
Samal ajal, kui Dee oma mugavast voodist välja puges ja trepimademele hiilis, jätkus Sabrina halastamatu sõnavaling. «Ma seisan ajaloo väikseimas vannitoas jalgupidi potiäärel ja üritan keset seda kuradima pärapõrgut taevani ulatuda, et levi oleks. Siin pole kohvimasinat. Ei ühtegi täispikkuses peeglit. Ja teler pole isegi nutifunktsioonidega.» Sabrina hingas teatraalselt välja. «Mind võidakse vägistada, röövida või, mis veelgi hullem, mõrvata, ja keegi isegi ei teaks.»
Dee haigutas. «Sellise jutustuse põhjal võiks arvata, et oled näitleja.»
«Väga naljakas.»
«Rini, mul on kahju sulle seda öelda, aga sina tegid lõpliku otsuse põgeneda Cornwalli sügavustesse nendeks … nendeks … mõrunädalateks. Ja olgem ausad, sellise tuju eest nagu sul, põgeneksid ka kõige sihikindlamad sissetungijad.»
«Mõrunädalad? Sa oled ikka selline ninatark!»
«Noh, sellega teen kehva teleri tasa.»
See suutis Sabrina naerma ajada.
«Proovi natuke magada, kullake,» rahustas Dee. «Olen kindel, et hommikul tunned ja mõtled teisiti.»
«Arvad nii?»
«Ma tean seda.»
«Ma armastan sind, Dee.»
«Mina sind ka, sõbrannake.»
«Kõik saab korda, eks?»
«Mõtled oma elu, mitte puuduvat täispikkuses peeglit?»
«Ma vihkan sind.» Sabrina üritas kätt raputades tuimusest vabaneda.
«Otsusta ära.» Dee naeris. «Ja kui sa hommikul veel elus oled, siis helista mulle.»