:format(webp)/nginx/o/2024/07/09/16211043t1h44e9.jpg)
Ameerika psühholoogi ja kultusliku suhteeksperdi John Gottmani käsiraamat «Hästi toimiva abielu 7 põhimõtet» aitab paaridel keskenduda teineteisele ja pöörata tähelepanu väikestele igapäevastele hetkedele, mis kokku liidetuna moodustavadki iga suhte tuuma ja hinge.
Dr Gottmani välja töötatud hästi toimiva abielu seitse põhimõtet on otsekohesed, sügava mõjuga ning õpetavad partneritele uusi ja sageli jahmatavaid strateegiaid abielu edukaks toimimiseks. Ühte raamatusse kokku kogutud praktilised küsimustikud ja harjutused, käitumisjuhised ja oskused aitavad jõuda harmoonilise pikaajalise paarisuhteni ja seda ka hoida.
John Gottman (s 1942) lähenes abielu uurimisele revolutsiooniliselt. Ta analüüsis abielupaaride harjumusi ja lõi teaduslikule uurimistööle tuginedes meetodi, et muuta just neid käitumismustreid, mis paarisuhteid sagedamini lõhuvad.
Raamatus olevaid teste ja kontrollküsimusi ongi mõttekas lahendada koos kaaslasega. See praktiline raamat on justkui mahukas töövihik paaridele, mis aitab (taas)avastada paarisuhte potentsiaali ja tõsta seda veelgi kõrgemale tasandile.
Avaldame raamatust katkendi.
***
/nginx/o/2024/07/09/16211041t1hbe44.jpg)
Mehed ja naised on tõepoolest erinevad
Heteroseksuaalses abielus on 85 protsendil juhtudest kivistujaks mees. Põhjus pole selles, et mehed ei täida oma osa abielus piisavalt hästi. Asi on meie evolutsioonilises pärandis. Antropoloogilised uurimistulemused on näidanud, et meie eellaste elus valitsesid väga jäigad soorollid, mis aitasid neil karmis keskkonnas ellu jääda. Naised tegelesid eelkõige laste eest hoolitsemisega, mehed aga käisid koos jahil ja kaitsesid kogukonda.
Enamik imetavaid emasid võib teile kinnitada, et tekkiva rinnapiima hulka mõjutab see, kui lõõgastunud te olete, viimane aga on omakorda seotud oksütotsiini-nimelise hormooni tootmisega ajus. Seega on looduslik valik soosinud naisi, kes suutsid pärast pingelist olukorda kiiresti rahuneda. Naise võime tasakaalukaks jääda tuli kasuks tema laste ellujäämisvõimalustele, sest tagas neile optimaalse koguse toitu. Ent meestele andsid looduslikus valikus eelise vastupidised omadused. Iidsetele küttidele oli valvsuse säilitamine elus püsimiseks hädavajalik oskus. Seepärast olid paremad šansid ellu jääda ja järglasi saada neil meestel, kelle keha suutis kiiresti adrenaliini toota ning kes ei rahunenud kergesti maha.
Tänini reageerib meeste kardiovaskulaarne süsteem sündmustele tugevamini kui naistel ja taastub koormuse järel aeglasemalt. Kui mees ja naine kuulevad järsku väga valju lühikest heli, näiteks plahvatust, hakkab mehe süda väga tõenäoliselt lööma naise omast kiiremini ja see löögisagedus püsib kauem. Seda on näidanud Robert Levensoni ja tema üliõpilase Loren McCarteri uuringud. Sama on täheldatud vererõhu kohta – mehel tõuseb see kõrgemale ja püsib kauem sellel tasemel. Alabama ülikooli psühholoog Dolf Zillmann on kindlaks teinud, et kui meessoost katsealuseid kohelda meelega karmilt ja paluda neil seejärel kakskümmend minutit rahuneda, kerkib nende vererõhk kõrgeks ja jääb püsima, kuni nad saavad omalt poolt samaga vastata. Ent kui samamoodi kohelda naisi, suudavad nood kahekümne minuti jooksul maha rahuneda. (Huvitav on märkida, et naise vererõhk tõuseb sageli uuesti, kui teda survestatakse kätte maksma!) Kuna abielutülid, mis käivitavad valvsuse, on mehele füüsiliselt pingelisemad, pole üllatav, et mehed üritavad neid suurema tõenäosusega vältida kui naised.
Bioloogiline fakt: abielutüli avaldab meestele tugevamat mõju kui nende naistele.
Keha füsioloogiliste reaktsioonide soolised erinevused mõjutavad ka meeste ja naiste mõtteid sel ajal, kui neil esineb abielustress. Katsete käigus palusime me paaridel vaadata videolindilt omavahelist vaidlust ja seejärel rääkida meile, mida nad mõtlesid ajal, kui meie andurid tuvastasid neil uppumistunde. Vastused viitavad sellele, et mehed kalduvad rohkem negatiivsetele mõtetele, mis neid vihasena hoiavad, naised aga pigem leevendavatele mõtetele, mis aitavad neil rahuneda ja lepitust otsida. Mehed tunnevad enamasti, et olukord on ebaõiglane ja nörritav («Ma teen kõik tagasi», «Ma ei pea sellega leppima»), mis viib tavaliselt põlguse või sõjakuseni, või siis peavad end naise raevu või pretensiooni süütuks ohvriks («Miks ta alati mind süüdistab?»), mis seab teda kaitsepositsiooni.
Muidugi ei kehti need reeglid iga mehe ja naise kohta ning väide, et abielutüli avaldab meestele tugevamat mõju kui nende naistele, näib olevat teatud määral vastuoluline. Ent nelikümmend kaks aastat kestnud uuringud on mulle näidanud, et enamiku heteroseksuaalsete paaride puhul peavad pingeolukorras tekkivate füsioloogiliste ja psühholoogiliste reaktsioonide soolised erinevused paika. Nende erinevuste tõttu kulgevad konfliktid enamikus abieludes (sealhulgas tervetes ja õnnelikes) ühetaolise skeemi järgi, kus naine, kes on loomu poolest parem stressi maandaja, tõstatab tundlikke küsimusi. Mees, kes ei suuda stressiga sama hästi toime tulla, püüab teemat vältida. Ta võib asuda kaitsepositsioonile ja kivistuda, muutuda isegi sõjakaks või põlglikuks, püüdes naist vaikima sundida.
See, kui abielu järgib sellist levinud skeemi, ei ennusta paarile veel kindlat lahutust. Tegelikult võib nii mõnestki stabiilsest abielust leida kõikide ratsanike ja vahel koguni uputuse näiteid. Ent kui neli ratsanikku seavad end püsivalt sisse ja kumbki partner hakkab pidevalt tundma, et on uppumas, siis tähendab see, et suhe on tõsises ohus. Sagedane uppumistunne viib peaaegu vältimatult emotsionaalse kaugenemiseni, see aga tekitab omakorda üksildustunde. Ilma abi saamata läheb paar lõpuks lahku või püsib koos surnud abielus, kus samas kodus elatakse rööbiti kumbki oma elu. Nad võivad ka koos tegutseda – mängida lastega, korraldada õhtusööke, käia perepuhkusel. Kuid emotsionaalselt ei tunne nad enam teineteisega sidet. Nad on alla andnud.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)