Lauri Räpp soovitab: lugege seda võrratut raamatut!

Raamatu üks autoritest Anne-Mai Tevahi. Foto: Mati Määrits / Lõuna-Eesti Postimees

Üks hea raamat on selline, mida ei raatsi enne käest panna, kui see on läbi. Trükivärvilõhnaline «Tegemata tegemised» on enamat. Seda ei saa käest panna ka siis, kui see on läbi loetud. Tekib vastupandamatu soov minna raamatulehekülgedel tagasi. Rännata veel kord teismelise maailma, mida «Tegemata tegemiste» peakangelane lugejale avab. Lugeda veel kord mõnd naljakat ütlust. Leida üles see koht, mis pani mõtisklema lihtsa ja olulise üle, mis meil, täiskasvanutel ununema kipub.

Raamatus on ühe kolmeteistaastase Poisi üheksa tegemata tegemist, mis võiksid samahästi olla ka minu või sinu lood. Lood sellest, kuidas üks teismeline avastab sammhaaval täiskasvanute veidrat maailma. Need juhtumused elust enesest on kirja pandud soojuse ja empaatiaga ning keeles, mis ei aegu.

Poisi jutustajahääl tekitab tunde, et kõik ongi tema kirjutatud, ent suurepärase jutuvestmis- ja kirjutamisoskusega täiskasvanu tasemel. Autorid on ideaalselt tabanud ühe teismelise Poisi mõttemaailma. See on kuldaväärt oskus, mis kulub ära igale teismelise lapse vanemale. Olen veendunud, et sellisel moel pole võimalik neid lugusid kirja panna, kui iseendas on see Poiss või Tüdruk kaduma läinud. Anne-Mai ja Janno puhul on päevaselge, et neis on krutskid endiselt alles. Mu meelest peabki ühes õiges täisväärtuslikus täiskasvanus üks lapsemeelne Poiss või Plika alles olema.

Janno Puusepp, Anne-Mai Tevahi, «Tegemata tegemised». Foto: Raamat

«Tegemata tegemised» on raamat, kus on kirjas palju enam kui lehekülgi raamatukaante vahel. Siin on hulgaliselt äratundmisi mu enda lapsepõlvest, mis teeb rõõmu ja kinnitab ühtlasi, et lapsed on ikka samasugused nagu paarkümmend aastat tagasi. Noorus ei ole hukas. Tõesti pole. Kuigi tänaste teismeliste maailmas on pleiss ja mobla, on kõik need kolmeteistaastase noore põhimured ja rõõmud suuresti samad.

Pea igalt leheküljelt leiab midagi, mis sunnib hetkeks raamatu käest panema. Kord ajab mõni vahejuhtum või kalambuur pisarateni naerma. Kord paneb mõni koht mõtisklema, isegi elu ümber hindama. Ja siis, justkui möödaminnes on kusagile nende äratundmiste, naerude ja mõtisklemiste vahele poetatud lõik või lause, mis kannab endas seletamatut nukrust. Aga see nukrus ei ole kurb, vaid selline, mis tekitab soovi kallistada ja öelda midagi ilusat, et kõik saab korda, et hoolin, hoian ja armastan. Tingimusteta. See nähtamatus kirjas ridade vahele kirjutatud nukrus on ses pööraselt naljakas tekstis justkui pisarad, mida vihm varjab. Nagu teadmine, et emad saavad alati aru, kuidas asjad on. Nad kaotavad ühe kõige õigemal hetkel tehtud kallistusega Poisi (või Tüdruku) õlgadele laskunud raskuse. Ka siis, kui neil endil on kanda palju suurem koorem.

Need on filmilikud lood. Loed ja film hakkab silme ees jooksma koos häälte ja juurdekuuluvaga. Suurepärased illustratsioonid ärkavad ellu. Piltidest saab joonisfilm ja filmist päris elu.

Meil kõigil on oma nooruspõlves üks Sutt. Heatahtlik sõber, kes kogemata meid lollusi tegema paneb. Mul oli neid mitu. Üks neist lausa väljamõeldud sõber, kelle kaela iseenda leiutatud lollused ajada. Ja meil kõigil on üks täiskasvanud sõber, kellele oma muresid kurta siis, kui emale kohe ei julge, nagu siinses raamatus vanaisa. Ja kui tõesti pole, siis mõtleme nad välja. Ja meil kõigil on ka täiskasvanuelus hetki, mis tunduvad nii paganama rasked, aga mille lahendus on tegelikult palju lihtsam, kui arvame. See Poiss siin raamatus tuletab seda meile meelde.

Olge siis terved. Füüsiliselt... ja vaimselt, soovitab raamatu lõpus peategelane. Neid tema tegemata tegemisi lugedes hakkabki palju parem. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Maailm on tänu Poisile ja teda kasvamas vaadelnud Anne-Maile ja Jannole palju parem paik, sest siin on teadmine, et kõik saab lõpuks korda. Kui olla aus ja armastada. Ja mõnikord, pigem tihti kui harva, piisab vaid ühest õigel ajal jagatud kallistusest või heast sõnast.

Ometigi. Tegelikult ei tea ma endiselt, kuhu kaovad pesumasinast üksikud sokid ja ma pole oma silmaga näinud, kas maakera kuklapoolel pöörleb vesi vetsupotis vastupäeva ja kas inimesed käivad seal pea alaspidi. Rääkimata sellest, mis on tegelikult peidus Kuu tagumisel poolel.

Panengi kirja enda üheksa tegemata tegemist ja vastuseta küsimust, mis tuleb ära teha ja välja uurida.

Lugege seda võrratut raamatut ja tehke sama!

Lauri Räpp,

kunagine (ja kohati ka praegune) teismeline