Reegleid eirav raamat, kus tegelastega toimub kogu aeg midagi üllatavat ja jaburat

Urmas Vadi romaani «Kuu teine pool» esitlus Tartu kirjandusmajas. Foto: Margus Ansu

Mulle meeldib Urmas Vadi raamatu «Kuu teine pool» vormivõte.

Üles on ehitatud mastaapne lugu (arvan, et tegevus toimub umbes 50 aasta jooksul, sest minategelane on alguses laps ja lõpuks üsna vana mees), aga see lugu on üles ehitatud novellidena, või jutustustena (on vist nii, et kui pole tugevat puänti, siis on pigem jutustus, aga puändikas lõpp väärib novelli tiitlit. Siin kaante vahel on mõlemaid.) Selle vormivõttega saab vahepeal mõne tegelase/liini ära unustada ja siis tagasi tuua.

Urmas Vadi, «Kuu teine pool». Foto: Raamatukaas

Mulle meeldib ka see julgus, kuidas Vadi eirab siin kaante vahel nn klassikalist POV- (point of view) reeglit. Tavaliselt on ju nii, et kui lugu jutustab minategelane, siis ei näe ta kaugemale oma horisondist, oma kogemustest, näiteks ei saa ta hakata detailselt kirjeldama midagi oma klassikaaslase ja tolle isa kodustseenidest, lausa emma-kumma pähe pugedes ja ta mõtteid lugedes, kuigi teda ennast seal stseenis üldse ei ole. Aga siin raamatus on selline reegel, et vaat saab küll! Jutustaja on küll minategelane ja kohati on ta täiesti tavaline minategelane, kes jutustab omaenese lugu (see on ühe nõrgemaiseloomulise meesterahva lugu, tal on äpuvõitu isa ja ülikorraldav-liigarmastav ema ja hull(ult)-metsik-võitleja vanem õde). Aga siis satub minajutustaja hoogu ja jutustab näiteks stseenidest, mismoodi ta õde teeb remonti ja kakleb töömeestega. Ai, see hull õde oli mu lemmik ja eriti see majaehitamise lugu, tuletas mulle vägagi mind ennast meelde. Või jutustab loo, kuidas ta onu läks koera metsa viima, sest ta oli koera peale armukade... ja mis siis edasi sai. Mitte mingi nipiga ei saa peategelane seda tegelikult ju näha — see on klassikaline eksimus õpikute POV-reegli vastu (olen inglisekeelseid kirjutamisõpikuid natuke lugenud). Selliste stseenide kirjeldamiseks peaks jutustaja olema nn kõikenägev neutraalsus, mitte aga lihast ja verest minategelane. Aga teate, mis. Vahet pole, mis on kusagil õpikute reeglites! Autor loob oma maailma ja oma reeglid ja kannab selle algusest lõpuni välja. Kõige olulisem on loo jutustamise lummus.

See lummus on siin väga olemas. Üks, milles võib kindel olla: kõik on pidevas muutuses. Kogu aeg ootad, et mis nüüd edasi saab. Pidevalt juhtuvad äpardused (õudne lugu sellest, kuidas laenatud originaalkasseti peale sai kogemata salvestatud; või kuidas rahareformi eelnädalal tuli mida iganes osta, sobisid ka vett mittepidavad kuumaveekotid), ja inimesed pidevalt muutusid, sest olud muutusid. Onu, kes oli enne hull, sai pärast uue maailma saabumist järsku geniaalseks arvutiguruks. Eriti kõvast kutist, kellele meeldis kodus ringi kõndida palja vembaga, et klassivend näeks, kui suur tal seesamune on, temast sai hiljem... liputaja. Jne. Kõige suuremaid kukerpalle tegi õde Kerli, minu lemmiktegelane.

Kõik see tundus usutav, isegi kahenaisepidaja või vaikimisaasta. Kui muidu on Vadit lugedes ikka olnud kusagil need kohad, kus tahaks öelda «oot, stopp, kustmaalt see asi metsa läks... mina muudkui uskusin!», siis siin seda ei ole. Ehk vaid peategelase ema psühhoos oli korraks selline hetk, aga see lahenes väga kiiresti. Meenub Vadi «Neverlandist» teine psühhoosijuhtum, mis oli mängitud-kirjutatud selliseks, et lugeja sai petta. Uskus ja uskus, kuni pidi küsima «kusmaalt see asi metsa läks».

Raamat on õhema telliskivi paksune, aga läks mul väga kiirelt, sest tegevustik on tõesti seebiooperilaadne, tegelastega toimub kogu aeg midagi üllatavat ja jaburat. Vaid päris alguselugu oli rahulik, ma jõudsin juba kahelda, et kas ma ikka loen selle praegu kiirel kevadkuul läbi, aga siis hakkasid raamatusündmused peale ja polnud enam mahti mõelda poolelijätmisele.