PÕGENEMINE PRANTSUSMAALE Hetk, mil armastatud kihlatust saab endine kihlatu

Raamatuportaal
Copy
Foto: Shutterstock

Menukirjaniku Fiona Valpy uutest algustest kõneleva eraldiseisvate romaanide sarja «Põgenemine Prantsusmaale» teine raamat «Unistuste aeg» pajatab loo reedetud Sarast, kellel on aega üks suvi, et teiste pulmaunistused ellu viia. Ent kas tal õnnestub kätte võidelda ka enda igikestev õnn?

Sara ja Gavin on Bordeaux’ viinapuuväljade keskel kõrgel kuldse jõe kohal avanud pulmapaiga, kus muinasjutud saavad tõeks. Aga kui Sara leiab Gavini ühe pulmakülalise embuses, variseb nende endi õnn pihuks ja põrmuks.

Kuna lossi on jah-sõnaks broneerinud veel viis õnnest pakatavat paari, mõistab Sara, et tal tuleb esimese otsustava aasta ürituste korraldamine ainuüksi enda kanda võtta. Selleks et suvi laabuks viperusteta, otsib Sara tuge kohalikelt abilistelt ning püüab unustada murtud südame ja hirmu, et varsti peab ta asjad kokku pakkima ja laostunult tagasi Londonisse kolima.

Kui Sara tee ristub veinimüüja ja asjaarmastajast diskori Thomas Cortini omaga, lähevad temagi oskused käiku ja tekib lootus, et suvi ei pruugigi lõppeda täieliku katastroofiga.

Loe raamatust katkendit!

***

Fiona Valpy, «Unistuste aeg».
Fiona Valpy, «Unistuste aeg». Foto: Raamat

Kord ennemuistsel ajal, mitte väga ammu, mitte väga kaugel, troonis mäe otsas viinapuude vahel, kõrgel kuldse jõe kohal vana château.

Pool esimesest pulmahooajast Château Bellevue de Coulliaci lossis oli selja taga ja Sarale tundus, et ta hakkab juba pisitasa uude ettevõtmisse sisse elama. Talle tegi rõõmu võimalus osaleda nõiduslikkuses ja anda omapoolne panus unelmate pulmade korraldamisel sügava oru kohal kõrguvas kivilossis, mis asus Dordogne’i departemangus.

Sara uus elu koos Gaviniga siin Prantsusmaal – oma tulevikule aluse panemine, unistuste ellu viimine – oleks pidanud olema piltpostkaardilikult täiuslik.

Miks tundis ta siis vaiksematel hetkedel aina rohkem, nagu poleks tal õhku, mida hingata?

Oli kuum suveöö ja Sara vajus kergendusohkega voodile ning lükkas valutavad jalad jahedatele linadele. Ta oli endiselt ärritunud Gavini peale, kes oli teda sel õhtul järjekordselt alandanud. Seda paistis üha sagedamini ette tulevat ja Sara tabas end alatasa huulde hammustamas, keelele kippuvaid sõnu alla neelamas, nii et välja ütlemata sõnad kogunesid suure ja kõva tombuna rinda.

Tegemist oli järjekordse väikese torkega, kui Sara oli parasjagu toitlustajatega pulma jaoks vajalikke ettevalmistusi kooskõlastanud. Õelate sõnadega, kuidas Sara on kohutav kontrollifriik, kuidas igal peol on keegi, kes kogu lõbu ära rikub, ja et tavaliselt on see isik Sara. See oli Sarale haiget teinud ja Gavin teadis seda. Kuidagimoodi õnnestus tal alati jätta mulje, et Sara oli igavalt vastutustundlik, samas kui tema oli peo hing.

Varasematel juhtudel, kui Gavin oli teda teiste ees alandanud, oli Sara püüdnud sellest mehega nelja silma all rääkida. Aga Gavin ei pööranud ta sõnadele vähimatki tähelepanu, vaid soovitas Saral mitte nii väiklane olla – et see käis klientidele esitatava kaheinimeseetenduse juurde; et Sara peaks end kokku võtma ja tugevam olema ning õppima naljaga kaasa minema.

Vana Prantsuse lossi taastamise ja oma ettevõtte arendamisega kaasnev pinge oli mõlemale mõju avaldanud. Loomulikult olid nad ulatusliku remondiga arvestanud: uue katusega küünile, uute elektrijuhtmete vedamisega, tohutute krohvi- ja värvikogustega ning tunde kestva ränga tööga. Ent nad polnud täiel määral adunud, kui meeletuid summasid ajaloolise hoone taastamine võib neelata, ning liiatigi veel välismaal, kus eeskirjad ja ehituspiirangud olid pehmelt öeldes tohutult keerulised ja karmid. Remondiperiood oli olnud stressirohke, kuigi tööde edenemisega kaasnenud hea tunde tõttu oli see olnud vaeva väärt.

Ja kogu selle aja oli neid kummitanud hooaja esimese pulma kuupäev, mis oli juba kalendrisse märgitud, tähtajana kivisse raiutud, tekitas kabuhirmu ja seisis müürina ees. See oleks Sara täielikult hirmust halvanud, kui poleks olnud teadmist, et nad on selles olukorras kahekesi koos, toetavad teineteist ning aitavad teineteisel üle saada sel esimesel külmal ja rõskel talvel ette tulnud üksikutest rusuvatest päevadest, kus ehitustolm oli ummistanud kõik poorid ning käed olid harjumatust tööst villis ja lõhenenud.

Ent selle peale mõeldes tõstis Sara käe alateadlikult kaelale, justkui püüaks leevendada lämmatavat paanikat, mis oleks nagu endale sinna pesa teinud.

Põhjus polnud ainuüksi leitsakulises kuumuses ja külaliste saabumise, pulmade korraldamise, piduliste ärasõitude ja seejärel kohe järgmise ürituse ettevalmistuste armutus tsüklis. Kui ta korrakski mõtlemiseks aja maha võttis, sai temas võimu õudne näriv tunne, et ta oli teinud meeletu vea. Võib-olla isegi kõige suurema vea oma elus – vähemalt siiamaani. Sest Sara oli Prantsusmaale kolides põletanud kõik sillad: ta oli müünud maha oma tillukese Londoni korteri ja öelnud hüvasti oma kiirelt laienevale aiakujundusfirmale ning võtnud otsusekindlalt sihikule võrgutavalt mõjuva päikesepaistelise tuleviku Prantsusmaal, abielu Gaviniga, kodu, lapsed …

Kui Gavin oli laskunud ühele põlvele ja teinud mitte üksnes abieluettepaneku, vaid ka ettepaneku Prantsusmaale kolida, oli Sara riskinud – hüpanud, pea ees, tundmatusse – ja nüüd tekitas see temas üha suuremat ärevust. Gavin oli viimase kahe aasta jooksul väga palju muutunud.

Alles siis, kui esimene pulmahooaeg oli alanud, oli Sara märganud, et Gavinil oleks nagu olnud vajadus oma ego tema arvelt turgutada, ta leidis sadu pisiasju, mis Sara oli tema arvates valesti teinud, ta suhtus kriitiliselt Sara pingutustesse ja tühistas Sara otsuseid. Sara oli tundnud, kuidas tema isiksust vaevu hoomatavalt ja halastamatult põrmustati. Gavin oleks nagu juhtimise üle võtnud, nende partnerlus oli läinud aegamisi üle diktaatorluseks, sest Gavin oli hakanud langetama ühepoolseid otsuseid, Sara ettepanekuid eirama, Sara plaane nullima.

Endaga täiesti aus olles pidi ta muidugi tunnistama, et allaheitlikkus oli osaliselt ta enda süü. Talle tundus, et kui tema rääkis, ei kuulanud mitte keegi. Nii et lihtsam oli teha lossis asju Gavini tahtmist mööda ning suunata oma loovenergia aeda ja vältida hoolikalt vargsi ligi hiilivaid kahtlusi, et nende suhte alustalad polnud kaugeltki kindlad.

Võib-olla oligi hea, et enamasti uppus ta töösse, mis aitas paanikat ja kahtlusi vaos hoida. Tal tuli säästa energiat piduliste jaoks, hoolitseda selle eest, et iga pulm oleks täiuslik.

Igal üritusel oli vaid sellele omane iseloom, mis peegeldas iga ainulaadse osalejate seltskonna isiksusi, ja Sara tundis siirast rõõmu, kui nägi, kuidas iga paar pani peole oma pitseri, mille tulemusena sai tõeks just nende muinasjutt.

Tänase pulma organiseerimine oli olnud eriti keeruline. Pruudi ema, proua Nolan, oli olnud Pabistaja, kes lihtsalt ei saanud lasta Saral ja Gavinil oma tööd teha, oli iga natukese aja tagant Sara kõrvale ilmunud, et lisada tütre juba niigi pikka erisoovide nimekirja järjekordsed nõudmised.

«Väga vabandan, aga on teil roosat paela? Sest Brittany tahab, et Bitsy saadaks Melanie altari ette ja meil on kaasas ainult kollane jalutusrihm. Ja kollane ei sobi pruutneitsite kleitidega kokku. Ei, mitte see heleroosa, ma mõtlen erkroosat … Oh, nojah, kui teil midagi muud ei ole, tuleb sellega leppida. Ainult et Brittanyle see ei meeldi.» Lõpuks õnnestus Saral leida kingipaberite sahtlist erkroosa pael ja Brittany jaoks oli päike selle konkreetse musta pilve tagant jälle välja ilmunud.

Kabelis oli olnud närviline hetk, kui peapruutneitsi Melanie oli Brittany käekotisuuruse chihuahua ersatsteemantidega ehitud kaelarihma külge kinnitatud roosa paela kogemata käest lahti lasknud, mille peale Bitsy-nimeline koerake oli plehku pannud ja uksest peaaegu välja jõudnud. Õnneks oli Gavini kiire reaktsioon olukorra päästnud ja pomisenud: «Lastest ja loomadest tuleb eemale hoida,» oli ta tagastanud Bitsy Melanie ootavate käte vahele, kelle rinnad ähvardasid kleidi seest välja pudeneda.

Proua Nolan polnud mitte üksnes Pabistaja, vaid ka Lobiseja. Sara kõrvad lõid ikka veel pilli lakkamatust latramisest, mis oli teda suurema osa päevast saatnud. «Loomulikult tahtsime me Colchesteri, aga Brittany ütles: «Ei, ema, see on minu suurpäev, see peab toimuma tõeliselt stiilses kohas.» Ja kuna tal on juba kord selline nimi, siis pidi see ju Prantsusmaa olema. Sest vaata, me panime talle nime paiga järgi, kus ma rasestusin.»

«Kui kena,» vastas Sara viisakalt, kuulates nõusid masinasse pannes ta juttu ainult poole kõrvaga. «Te panite talle nime regiooni järgi.»

Proua Nolan vahtis talle tühjal pilgul otsa.

«Ei, kullake – praamiliini järgi. Mesinädalate esimene öö, sõitsime Portsmouthist Santanderisse ja sealt edasi kaheks nädalaks Costa Blancasse. Tol ajal polnud eriti palju odavlende ja loomulikult oli see enne seda, kui Dereki firma sai jalad alla, mille tõttu polnud vaba raha. Meie väike printsess ei tea, kuivõrd tal on vedanud, tema sõidab pulmareisile Bangkoki ja Jumal teab veel kuhu.»

Sellisel juhul tuleb loota, et ka tema esimest last ei eostata mesi­nädalate esimesel ööl, mõtles Sara, kui läks õue, et kohtuda floristiga ja vaadata üle, kas kabelisse tehtud lilleseaded vastavad proua Nolani väga täpsetele nõudmistele.

Erinevalt oma lobisemishimulisest naisest rääkis härra Nolan väga vähe. Ta oli ajanud autovedude valdkonnas kokku suure varanduse, mida ta naine ja tütar nüüd usinasti läbi lõid. Härra Nolan oli veetnud hommikupooliku seedripuu varjus päevitustoolis, nägu varjutamas meeleheide talle määratud ülesandest pidada tütrele pulmakõne, kui tema ise oleks parema meelega teiste vanade semudega kohalikus baaris õlut joonud. Kuid ta oli end raskes olukorras kokku võtnud ja esitanud väga sooja ja vaimuka kõne ning viidanud ainult ühel korral karmile saatusele – mille juurde käis ka lukus ruum ja püss –, mis langeb Garyle osaks, kui ta ei hoolitse Brittany eest nii, nagu neiu on harjunud.

Sara sirutas valutavad jalad välja ning liigutas jalalabasid, et kangeks jäänud pahkluudele pisut leevendust pakkuda. Kuumus oli kohutav. Iga viimne kui rakk ta kehas tuikas väsimusest. Ta sirutas käe, et järgmiseks hommikuks – või õigemini juba samaks hommikuks, sest kell näitas juba üks nelikümmend seitse – äratus panna. Ta oli olnud järjest jalgadel – ta luges sõrmede peal tunnid kokku – üle kaheksateistkümne tunni ning peab viie tunni pärast uuesti tõusma. Aga nüüd, kus pulm ise on möödas, tuleb järgmine päev kergem; kõigest pühapäevane brunch, millest suurema osa toovad toitlustajad, ja kui pruut ja peigmees on pulmareisile saadetud ja neile järele lehvitatud, hakkavad külalised järgemööda ära sõitma. Brittany ja Gary, kelle rendiauto on kaetud habemeajamisvahuga ning ehitud konservipurkide ja täis puhutud kondoomidega, sõidavad lossi eest suure kolinaga minema ning võtavad suuna Bordeaux’ lennuväljale ja nädalaks Taimaa randadele.

Sara liigutas uuesti jalgu, nihutas end lina peal jahedamale kohale. Kolmekümnekraadises kuumuses töötamine võttis läbi. Kui Sara ja Gavin üle-eelmisel aastal siia kolisid, et muuta loss täiuslikuks pulmapeo paigaks, olid nad otsinud päikest, nautinud uudset tunnet, kuidas kuumus paitab nahka. Nad olid olnud tohutus elevuses: kes oleks osanud arvata, et nad saavad endale seda kaunist kohta lubada? Ent kraapinud kokku iga viimse kui penni sääste, Gavini pärandi ja Sara korteri müügist saadud raha ning tinginud hinna üle, oli see neil õnnestunud ja nüüd oli Château Bellevue de Coulliac imekombel nende oma. Järgmise aasta sügisel, millele eelneb loodetavasti teine edukas pulmahooaeg, peavad nad omaenda Prantsuse lossis, mis asub maailma parimate viinamarjaistanduste keskel, omaenda muinas­jutulise pulma.

Sara oleks pidanud teiste sel suvel tulemas ja minemas nähtud pruutide kombel rõõmsast ootusest pulbitsema – mitte aga tundma hirmu ja seletamatut masendust. Rääkimata igatsusest füüsilise armastuse järele, mis oli end piinava valuga ta rinda istutanud. Loomulikult polnud see üllatav, et Gavinil polnud selliste asjade jaoks enam aega ega energiat; Gavin rassis kõvasti ja tegi väga pikki päevi. Sara püüdis meenutada, millal nad olid viimati niimoodi koos olnud, millal ta oli viimati tundnud, kuidas mehe värske õhu käes töötamisest tugevaks ja päikesest tumepruuniks põlenud käsi­varred olid teda hoidnud…

Kui esimene edukas hooaeg on läbi saanud, on võib-olla jälle kõik vanaviisi.

Sara masseeris tööst karedatesse kätesse kreemi, kuid hoidus tegemast kreemiseks kihlasõrmust, mis oli ta kuumusest paistes sõrmes pisut väike, ning sirutas käe, et öölamp ära kustutada. Gavini voodipoolel mõtles ta tule seniks põlema jätta, kuni mees ükskord tuleb.

Nad olid kolinud pulmade hooajaks lossi taha, müüriga ümbritsetud köögiviljaaia kõrvale jäävasse väikesesse lihtsasse kivimajja, kus oli üks tilluke magamistuba ja kööginurgaga elutuba. Praegu kujutas müüriga ümbritsetud aed raskeks kivistunud savimulla tõttu umbrohudžunglit, kus ei kasvanud midagi muud kasulikku peale vana samblaga kaetud pirnipuu ühes nurgas ja mõned maitsetaimed, mis Sara oli vanasse kivikünasse istutanud. Ent saabuval talvel oli Saral plaanis rajada korralik potager, kus järgmiseks hooajaks kasvavad kenades peenrakastides värsked aiasaadused.

Ta oli leidnud pööningut koristades teekasti, mis oli täis vanu dokumente. Nahkkaantega märkmiku nurgad narmendasid pisut, aga selle lehekülgedel olid aiaplaanid ja taimede loetelud. Saral oli võtnud aega, et käekirjast aru saada – kohati oli tekst veeplekiline või kirjutatud pliiatsiga ja praeguseks kulunud –, kuid tal oli tunne, et tegemist on tõelise aedniku päevikuga, mida oli rohkem kui saja aasta eest lossiaia rajamisel kasutatud.

Paiguti oli aia vana struktuur veel aimatav, aga aastatepikkune hooletusse jätmine oli matnud teerajad ja lillepeenrad kõrve­nõgestega ning katnud aplate põldmurakaväätide vaibaga. Lõpuks olid nad kaevanud kogu maa kopaga läbi, et Sara saaks alustada puhtalt lehelt, ent ta oli otsustanud võimaluse korral järgida esialgset plaani, mille tõttu märkmikust leitud joonised olid kui taeva kingitus. Aed hakkas vaikselt ilmet võtma, elegantne kujundus tõmbas pilgu lossi territooriumile ja taamal paistvale jõeorule.

Gavin oli suure mõnuga kopa roolis istunud, kaevanud umbrohust läbi ja jätnud endast maha palja maapinna. Aga sellega oli tema aiandushuvi ka piirdunud. Sarale meenus hommik, kui Gavin oli talle öelnud, et ülejäänu on nüüd Sara klaarida, mille peale mees oli läinud tuppa meile kirjutama. See oli üks esimesi kordi, kui Saral olid tekkinud teatavad kõhklused.

Voodil lebades ja und oodates, seltsiks vaid peas keerlevad mõtted, tundus, nagu pressiks kuumus talle igast küljest peale. Lämmatavas öises õhus võis kergelt tajuda äravoolu vastikut haisu, mis andis märku, et majakese tillukese vannitoa kraanikauss oli järjekordselt ummistunud. Nende prioriteet oli olnud külaliste toad õigeks ajaks korda teha: nende endi suveelamine pidi ootama, mille tõttu oli majakeses kõik üsna primitiivne. Ummistunud toruga tuleb järgmisel päeval jälle tegeleda – veel üks töö juba niigi pikas tööde nimekirjas.

Disko oli küünis, kus Gavin oli diskoriks olnud, umbes poole tunni eest vaikinud, nii et loodetavasti tuleb ta varsti voodisse. Kui ta just ei istu maha karastunumate pulmakülalistega ega võta käsile järgmist viskipudelit. Nüüdseks oli seda juba paaril korral ette tulnud. Kui Sara oli ta käest küsinud, kas see on ikka arukas tegu – sest nad pidid ju järgmisel päeval jälle varakult tõusma ja tööle asuma –, oli Gavin vaid naernud ja öelnud, et külalistega aja veetmine on äri oluline osa, hea reklaam, käib tööga kaasas. Sara oli hommikul aegsasti üles tõusnud, et katta võimalikele varajastele ärkajatele hommikusöögilaud, ning jätnud Gavini veel tunniks-paariks magama.

Sara ohkas silmi kinni pannes kergendusest, ta lasi väsimusel kaelast ja õlgadest välja immitseda ning peas keerlevad mõtted hakkasid vähehaaval rahunema.

Ent siis ohkas ta uuesti, sedapuhku ärritunult, sest keegi koputas majakese uksele.

Hinganud sügavalt sisse, vinnas ta väsinud jalad üle voodiserva ja tõmbas hommikumantli selga.

«Gav? Sara? Mina olen, Brittany.»

Avanud ukse, leidis Sara lävel pruudi, kes kandis nappi musta pitsiga ääristatud virsikukarva satäänist pulmaöö negližeed. «Anna andeks, et sind nii hilja tülitan, aga ma nägin, et tuli veel põleb. Bitsyl oli vaja pissile minna ja ma tõin ta hetkeks õue, aga nüüd põgenes ta ära. Ma ei saa aru, mis talle sisse läks, kodus ei tee ta sellist asja mitte kunagi. Kas Gavin võiks tulla appi teda otsima?»

«Gavin pole veel tagasi, küllap tõmbab küünis otsi kokku. Tule, aitan sul otsida. Ära muretse, ma ei usu, et ta kuskile kaugele läks.» Sara võttis sahtlist taskulambi ja sidus hommikumantli (tema oma oli valge ja puuvillane, ei midagi nii eksootilist nagu Brittanyl) vöö tugevamalt kinni.

Nad astusid ettevaatlikult teerada mööda ja läksid üle muru; Sara näitas taskulambiga puude ja põõsaste alla.

«Bitsy! Itsiy-Bitsy, tule siia!» hüüdis Brittany.

«Kuss, hüüa vaiksemalt.» Sara pani sõrme suule. «Suurem osa rahvast ilmselt magab juba.»

Nad hiilisid kikivarvul edasi ja kuulsid siis äkitselt basseini poolt vaikset haukumist.

«See on tema!» Brittany ärevus asendus rõõmuga.

«Tule, aga ikkagi vaikselt, sest me ju ei taha, et ta jälle ära jookseks.»

Nad hiilisid üle kruusaga kaetud teeraja ning Sara tegi basseini ümbritseva kaitsetara värava haagist lahti.

Ent kui ta taskulambiga üle plaatidega kaetud ala valgust näitas, kangestus ta õudusest ja jäi nii äkitselt seisma, et Brittany põrkas talle tagant selga. Sest ühel lamamistoolil lebas erakordselt intiimses asendis paar, kes oli ägeda ähkimise ja puhkimise saatel orgasmini jõudmas. Taskulambi vihk valgustas šampanja­pudelit, mis oli külili maas, peapruutneitsi erkroosat kortsus siidkleiti ja seejärel Bitsy võltsbriljantidega ehitud kaelarihma sädelust. Tilluke koerake hoidis käppadega kinni Melanie peal lamava mehe labajalast ja selles jalas oli selgelt äratuntav sinist, roosat ja lavendli­lillat värvi Sebago king. Ja kuna mees ise nimetas neid oma diskokingadeks, oli Saral selge, et king kuulub Gavinile, tema enda kihlatule, kellest oli nüüd sealsamas saanud ta endine kihlatu.

Märksõnad

Tagasi üles