Mõnus ajaviiteromaan, mis ei koonerda totrate olukordadega

Copy
Foto: Shutterstock

Beth O'Leary «Väljasõit» pressib kitsukesse Minisse kaks õde, ühe endise kallima ja tema tüütu parima sõbra ning lisaks Facebookist leitud suvalise kuti, keda piinavalt pikk autosõit viib ühte pulma. Ootasin muhedat lugu killukese romantikaga, nagu pakkus kirjaniku «Vahetus», kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

2019, Inglismaa-Šotimaa. Addie ja Deb alustavad enne kukke ja koitu pikka sõitu sõbranna Cherry pulma. Õed on väljasõiduks hästi valmistunud, varudes näksimist ja plaanides peatusi. Lahkelt on õed küüti pakkunud ka võhivõõrale Rodneyle. Dylan ning Marcus asusid samuti varavalges teele ja ühe õnnetu prügiauto taga teevad autod kõksu, misjärel ainult Debi Mini on võimeline edasi sõitma. Naistel pole südant mehi tee äärde jätta, kuigi Dylaniga ühes autos viibimine on viimane asi, mida Addie soovib. Nimelt läksid nad kaks aastat tagasi lahku ja haavad pole paranenud.

Beth O'Leary, «Väljasõit».
Beth O'Leary, «Väljasõit». Foto: Raamat

Imeilus kaas on täiesti eksitav. Esiteks sõidab seltskond kollase Mini mitte punasega. Teiseks ei ole raamatus sõnagi sellest imelisest Šotimaa loodusest, mis pildil ilutseb. Romaan keskendub üksnes sellele, mis toimub autos - milline Taylor Swifti lugu mängib kõlaritest, kes on roolis, kes kelle kõrval kitsal tagaistmel, milliseid suhtepuntraid parasjagu lahti harutatakse, mitu tundi jääb veel sihtkohtani. Sõit oleks seejuures võinud toimuda ükskõik millisel maanteel.

Raamatu kohta, millest pool kõneleb ühest autosõidust, juhtus nii mõndagi. «Väljasõit» sisaldab vist kõike, mis ühel väljasõidul ette võib tulla, alates auto katkiminekust kellegi maha unustamiseni, ummikutest ja teetöödest rääkimata. Romaan ei koonerda absoluutselt totrate olukordadega. Autoretkega paralleelselt jookseb Addie-Dylani suhte minevik. Ajahüpped kahe teema vahel ajasid mind leebelt öeldes hulluse äärele, kuna neid oli nii palju. Läinud aja näitamine oli oluline, et oleviku käärivast õhkkonnast sotti saada, aga kohati kiskus igavaks. Lisaks ei suutnud tegelased mulle naha alla pugeda, kuna kiindumus oli liiga esimese silmapilgu tüüpi. Mulle meeldib lugeda, kuidas armastusele uus võimalus antakse, aga ühte raamatusse on raske mahutada nii esimeste tunnete tärkamist, lahkuminekut kui ka teineteise taasleidmist. Venivast keskkohast läbi pressimine oli siiski seda väärt, kuna lõpus sai välku ja pauku, mida ma üldse ei oodanud.

Kokkuvõttes oli «Väljasõit» mõnus ajaviiteromaan, kus jagub muigama ajavat draamat. Vaataksin seda lugu romantilise komöödiana suurima heameelega teleekraanilt. Palun tehke film ilusa Šoti loodusega, aitäh!

Tagasi üles