«Inimeste neile kuuluvast maast niimoodi eemal hoidmine on kuritahtlik. See on sama hea kui mõrv!»

Foto: Shutterstock

Eesti keeles on ilmunud Lucy Foley järjekordne menuromaan «Pööriööpidu». 

On Mõisa-nimelise hotelli avamisõhtu ja peo korraldamisel ei ole millegagi kokku hoitud. Basseinivesi sillerdab, Rannamajadesse ja Metsaonnidesse on külaliste tarbeks sätitud kotikesed tervendavate kristallidega, klaasidesse kallatakse heldel käel Mõisamuula kokteili (greipfruut, ingver, viin ja törts kanepiõli). Kõik on riietatud linasesse.

Ja ometi pulbitseb iidne mets sealsamas, Mõisa laitmatult korras territooriumi ümber, saladustest. Vaenulikult meelestatud kohalikule kogukonnale tundub, et Mõis tungib metsa ja püüab randa üle võtta, ning juba on aset leidnud mõned kohalike ja töötajate vahelised kokkupõrked. Suust suhu levivad sosinal edasi antud kuulujutud vanast paganlikust muistendist – see ju peab olema muistend? –, mis räägib Öölindudest, kättemaksjatest, keda on võimalik välja kutsuda seadusele vilistajate korrale kutsumiseks. Ehkki väidetavalt on Mõisas kõike tehtud seadustes näpuga järge ajades.

Hotelli avamise nädalavahetusel saab kohalik politsei väljakutse. Toimunud on põleng. Leitud surnukeha. Külalistega on midagi viltu. Millised sündmused on Mõisas viimase 36 tunni jooksul aset leidnud? Ja kes – või mis – on need põhjustanud?

Loe raamatust katkendit!

***

Lucy Foley, «Pööroööpidu». Foto: Raamat

JUUNI 2025, AVAMISÕHTU

BELLA

On Mõisa, «Dorseti ranniku uue kalliskivi» avamisõhtu. Maja ees on kõik viimase peal: võimsad ookeanivaated, kaljuservani ulatuvad smaragdrohelised muruplatsid, Owen Dacre’i projekteeritud äärteta bassein. Kuid teisel küljel, maa pool, avaneb teistsugune maailm. Peahoone taga kasvab tihe ürgne padrik, kuhu külalised pääsevad mööda metsaonnide vahel looklevaid kruusatatud teeradu. Üks neist onnidest on minu päralt.

Sulgen ukse. Kulgen läbi lillaka videvikuvalguse sinnapoole, kust kostab muusikat ja naeru. Tervitusjooke pakutakse päris metsa servas. Astun šikiks kujundatud metsalagendikule. Okstel ripuvad sajad laternad. Esineb päris harfimängija. Maapinnale on boheemlasliku muretusega heidetud antiikseid vaipu ja hiiglaslikke istepatju. Laskun ühele neist ja lonksan Metsavaimu kokteili: «sorts kohalikku kasebitterit segatuna rosmariinilisandiga džinniga».

Teised külalised lamasklevad siin ja seal, jutuhimulised ja elevil ees ootavast päikeselisest nädalavahetusest mere ääres, kus neilt oodatakse üksnes söömist, joomist, ujumist ja prassimist. Paljud näivad omavahel tuttavad olevad: nad kiljuvad ringi lonkides iga kord, kui vanade semudega kokku trehvavad; mõned neist vedelevad vaipadel ja kutsuvad tuttavaid endaga ühinema. Õhkkond on lõõgastunud, ehkki vürtsitatud kerge seltskondliku konkurentsi hõnguga.

Keegi ei vaja pakutavaid imepehmeid villaseid pleede, sest ehkki päike vajub looja, on piisavalt soe, et piirduda vaid ühekihilise linase riietusega (linast on siin kõvasti). Saabuva kuumalaine esimene lahvatus.

Kõige selle keskel istub Mõisa omanik, ta on nagu metsahaldjas, nagu Titania oma metsatroonil. Francesca Meadows. Särav oma kahvaturoosas õlgu paljastavas uhutud siidist muinasjutulises rüüs, juuksed seljal lahtiselt voogamas, nägu küünlavalguses hõõgumas. «Unistuse tipp», nii väitis ta artiklis. «Olen nii elevil võimalusest seda paika kõigi teistega jagada». Või vähemalt kõigi teistega, kes seda endale lubada saavad. Aga miks hakata tähte närima?

Vaatan enda ümber ringi. Küllap tundub kõik üsna idülliline, kui oled mõne paari või suurema rühma liige, tulnud siia selleks, et linnast pageda ja nädalavahetust veeta. Võib-olla olen ainult mina see, kes end läbinisti rauge ja seltsivana ei tunne.

Ootan, et alkohol mõjuma hakkaks; mu pilk aina vilksab puude vahel tumenevate varjude ja laternatest valgustatud rohmaka okstest varikatuse suunas, siis mu enda riietuse suunas: jah, linane, kuid kortsudega, mis reedavad, et riided on värskelt pakendist võetud. Kuid ennekõike peatuvad mu silmad ikka ja jälle – ma ei saa sinna midagi parata – Francesca Meadowsi näol. Ta on läbinisti zen. Nii kuradima endaga rahul.

Korraga kostab sügavamalt metsast mingit lärmi. Naise pilk pöördub järsult sinnapoole. Külalised jäävad vait ja kiikavad pimedusse. Harfimängija lakkab mängimast.

Ootamatult saabub lagendikule rühm uustulnukaid. Nemad pole linasesse riietatud. Lohaka välimusega kamp matkasaabastes. Peamiselt naised, näha on rõngaid ja tätoveeringuid, välja kasvanud ja värvimata jäetud juukseid. Francesca Medows ei liiguta, ta naeratus ei kao. Kuid tulijate suunas astub kohe üks töötajatest – väikest kasvu blond kõrgete kontsade ja valge pluusiga naine, ilmselt hotelli juhataja –, nagu oleks hääletu korraldus ta liikuma pannud. Ta suhtleb nendega diskreetse sosinaga. Kuid kamba juht ei kavatse sellega leppida.

«Mind ei koti see kohe üldse,» ütleb ta. «Selles kohas on juba sajandeid olnud läbipääsuõigus, ammu enne selle maja ehitamist. Sissetungijad olete teie. Kohalikud inimesed on alati nende puude vahel kõndinud ... kasutanud siinset puitu, loomi ja taimi. Siin saavad kokku ainulaadsed jõujooned. Inimeste neile kuuluvast maast niimoodi eemal hoidmine on kuritahtlik. See on sama hea kui mõrv.»

Ta vaatab otse üle temaga suhtlema tulnud naise pea Francesca Meadowsi poole ja hüüab: «Muide, ma räägin teiega! Mind ei huvita, et te kohaliku volikogu kinni maksite, nagu te ilmselgelt tegite. Mis meisse puutub, siis on need metsad palju rohkem meie omad, kui need saavad kunagi teie omad olla. Niisiis, te lasete meil siit läbi mina, või me korraldame tõelise stseeni. Kuidas jääb?»

Juhataja taganeb ebakindlust tundes sammukese. Tema ja omanik vahetavad kiirpilgu. Francesca Meadowsi kuldne pea jõnksatab peaaegu märkamatult. Siis pomiseb juhataja midagi väiksele rühmale. Mida ta ka ei öelnud, see paistab toimivat, kuna hetkelise mõttepausi järel jätkavad nad oma teekonda. Otse üle lagendiku, ise tülgastusega ringi vaadates. Olesklevad külalised ajavad end nende tigedatest pilkudest ajendatuna õige pisut rohkem sirgu, kohendavad oma kortsunud rõivaid. Üks sissetungijaist müksab jalaga ümber kellegi kokteiliklaasi ja rühm lahkub puruneva klaasi klirina saatel.

Harfimängija jätkab esinemist, baarmen võtab kätte kokteilišeikeri.

Aga mina tunnen seda. Õhkkonnas on midagi muutunud.