PSÜHHOLOOG TEAB ⟩ Kumb kogeb elu jooksul rohkem halbu sündmusi, kas optimist või pessimist?

Foto: Shutterstock

Ameerika psühholoogiaprofessori Martin E. P. Seligmani raamat «Õpitud optimism. Kuidas muuta oma meelt ja elu rõõmsamaks» esitab laiema teooria elu positiivse külje kohta ning annab praktilisi suuniseid õnneni jõudmiseks.

Seligman näitab oma raamatus, kuidas optimism ja pessimism mõjutavad meie tervist ja edu töös, koolis, spordis ja pereelus. Optimism võib aidata meid kaitsta depressiooni eest, parandada sooritusvõimet, suurendada füüsilist heaolu ning juhtida meid õnneni.

E. P. Seligman, «Õpitud optimism». Foto: Raamat

Dr Martin Seligman (s 1942), psühholoogiaprofessor ja Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni endine president, on juhtiv motivatsiooniekspert ja autoriteet õpitud abituse alal. Ta on loonud positiivse psühholoogia teadusharu, mida käsitletakse ka Eesti ülikoolides. «Õpitud optimismi» esimene väljaanne ilmus juba 1990. aastal. Nüüd on see märgiline teos saadaval ka eesti keeles. Tema raamatutest on eesti keeles varasemalt ilmunud «Ehe õnn» ja «Optimistlik laps».

Raamat sisaldab teste, mis aitavad määrata optimistlikkust ja ka depressioonitaset, ning praktilisi juhiseid ja harjutusi optimismi õppimiseks. Raamatut võib võtta kui teejuhti õnne ja positiivsema elu poole.

Loe raamatust katkendit!

***

Optimism ja hea tervis

Viimase viie aasta vältel on kogu maailma laborid järjekindlalt tootnud teaduslikke tõendeid selle kohta, et psühholoogilised tunnused, eriti just optimism, võivad viia hea terviseni. Need tõendid sobivad seletama – ja asendama – ka kõiki neid isiklikumat laadi lugusid, milles kirjeldatud seisundid, alates naermisest ja lõpetades elutahtega, näivad tulevat tervisele kasuks.

Õpitud abituse teooria vihjab tugevalt sellele, et optimism peaks tulema tervisele kasuks, tehes seda neljal viisil.

Esimene tuleneb Madelon Visintaineri avastustest: rottide õpitud abitus muutis nad kasvaja vohamisele vastuvõtlikumaks. Neid leide toetasid peagi uued avastused abitute rottide immuunsüsteemi kohta. Immuunsüsteem, keha rakutasandil ilmnev kaitse haiguste vastu, koosneb eri tüüpi rakkudest, mille tööks on kindlaks teha ja tappa selliseid võõrvallutajaid nagu viirused, bakterid ja vähirakud. Üht tüüpi rakud, T-rakud, tunnevad ära spetsiifilisi sissetungijaid, nagu leetrid, ning hakkavad siis hoogsalt paljunema, et sissetungijad saaksid tapetud. Teist tüüpi rakud, looduslikud tapjarakud (ka naturaalkillerid ehk NK-rakud), tapavad kõik võõra, mida nad kohtavad.

Rottide immuunsüsteemi uurijad avastasid, et kontrollimatu šoki kogemine nõrgendab immuunsüsteemi. Abituks muutunud rottide verest leitud T-rakud ei paljune enam sama kähku, kui puutuvad kokku spetsiifiliste sissetungijatega, keda peaksid hävitama. Abitute rottide põrnast võetud NK-rakud kaotavad võime tappa sissetungijaid.

Need leiud näitavad, et abitus ei mõjuta üksnes käitumist, vaid jõuab ka raku tasandile ja muudab immuunsüsteemi passiivsemaks. See tähendab, et üks põhjusi, miks Visintaineri abitud rotid kasvajatega ei võidelnud, võis seisneda selles, et abituse kogemus oli nende immuunsüsteemi nõrgendanud.

Kuidas võiks see seostuda seletusstiiliga? Seletusstiil on määrav tegur õpitud abituse taga. Optimistid suudavad abitusele vastu hakata. Nad ei satu ebaedust kuigi kergesti depressiooni. Nad ei anna kergesti alla. Kogu oma elu jooksul on optimistlikul isikul vähem õpitud abituse episoode kui pessimistlikul isikul. Mida vähem kogetakse õpitud abitust, seda paremas seisundis peaks olema immuunsüsteem. Nii et esimene viis, kuidas optimism võib mõjutada su tervist kogu eluea kestel, on abituse takistamine ja seega immuunsüsteemi paremas seisus hoidmine.

Teine viis, kuidas optimism peaks tekitama paremat tervist, puudutab tervislikest eluviisidest kinnipidamist ja meditsiiniliste nõuannete otsimist. Pessimistlik inimene usub, et haigus on midagi püsivat, valdavat ja isiklikku. «Ühestki mu teost pole kasu,» usub ta, «nii et miks üldse midagi teha?» Selline inimene on tõenäoliselt vähem valmis suitsetamist maha jätma, end gripi vastu vaktsineerima, dieeti pidama, trenni tegema, haiguse korral arsti poole pöörduma või üldse meditsiinilisi nõuandeid järgima.

Kolmas viis, kuidas optimism peaks tervisele mõju avaldama, seisneb elus kohatud halbade sündmuste koguarvus. Statistiliselt on ära näidatud, et mida enam halbu sündmusi inimene mingi ajaperioodi kestel kogeb, seda haigem ta on. Inimesi, kes ühe ja sama kuue kuu jooksul kolivad, kaotavad töö ja lahutavad, ähvardab suurem nakkushaiguste – ning isegi südamerabanduste ja vähirisk võrreldes nendega, kelle elu on sündmustevaene. Seetõttu ongi oluline käia suurte elumuutuste ajal sagedamini arstlikus kontrollis. Isegi kui su enesetunne on hea, on väga tähtis oma tervist silmas pidada, kui vahetad töökohta, lahkud suhtest või jääd pensionile või kui mõni su lähedane sureb.

Mis sa arvad, kumb kogeb elu jooksul rohkem halbu sündmusi, kas optimist või pessimist? Loomulikult pessimist. Sest ta on passiivsem ja vähem valmis võtma midagi ette halbade sündmuste vältimiseks või tegema midagi nende peatamiseks, kui need alguse saavad.

Viimane põhjus, miks optimistidel peaks olema parem tervis, puudutab toetuse saamist. Oskus armastada ja tõelisi sõprussuhteid kestmas hoida, näib olevat kehalise tervise seisukohalt oluline. Keskealisel inimesel, kel leidub vähemalt üks inimene, kellele keset ööd helistada, et talle oma hädadest kõnelda, on reeglina parem füüsiline tervis kui sõpradeta inimesel. Vallalistel on suurem depressioonirisk kui elukaaslasega inimestel. Isegi tavaline sotsiaalne kontakt kaitseb haiguste eest. Inimesed, kes haigestudes end teistest isoleerivad, kipuvad jääma veel haigemaks.

Kui mu ema oli seitsmekümnendate eluaastate keskel, tehti talle ühe lõikuse tõttu kolostoomia – auk kõhus, mis on ühendatud välise kotiga. Paljudel on häbi sellise kotiga ringi käia ja ema polnud erand. Ta hakkas sõpru vältima ning püsis kodus, kuni auk kokku õmmeldi ja kott eemaldati. Kahjuks naasis sel üksildasel perioodil tema tuberkuloos, mille ta oli külge saanud noorena Ungaris elades. Ta koges seda, mis on statistika järgi üksilduse sage kõrvalnäht: kõrgenenud haigestumisriski, mis puudutab eriti selliseid haigusi, millest kunagi lõplikult ei vabaneta.

Pessimistidel on sama probleem. Hädade korral muutuvad nad kergemini passiivseks ja võtavad ette vähem samme sotsiaalse toetuse kindlustamiseks. Sotsiaalse toetuse ja haiguse seos annab meile neljanda põhjuse uskuda, et optimistlik seletusstiil toob ilmselt kaasa parema tervise.