PÖÖRIÖÖ MÜSTEERIUM ⟩ «Inimesed võivad seal surnud olla. Ilmsüütud inimesed... töötajad... kohalikud!»

Foto: Shutterstock

Eesti keeles on ilmunud Lucy Foley järjekordne menuromaan «Pööriööpidu». Loe raamatust katkendit!

On Mõisa-nimelise hotelli avamisõhtu ja peo korraldamisel ei ole millegagi kokku hoitud. Basseinivesi sillerdab, Rannamajadesse ja Metsaonnidesse on külaliste tarbeks sätitud kotikesed tervendavate kristallidega, klaasidesse kallatakse heldel käel Mõisamuula kokteili (greipfruut, ingver, viin ja törts kanepiõli). Kõik on riietatud linasesse.

Lucy Foley, «Pööroööpidu». Foto: Raamat

Ja ometi pulbitseb iidne mets sealsamas, Mõisa laitmatult korras territooriumi ümber, saladustest. Vaenulikult meelestatud kohalikule kogukonnale tundub, et Mõis tungib metsa ja püüab randa üle võtta, ning juba on aset leidnud mõned kohalike ja töötajate vahelised kokkupõrked. Suust suhu levivad sosinal edasi antud kuulujutud vanast paganlikust muistendist – see ju peab olema muistend? –, mis räägib Öölindudest, kättemaksjatest, keda on võimalik välja kutsuda seadusele vilistajate korrale kutsumiseks. Ehkki väidetavalt on Mõisas kõike tehtud seadustes näpuga järge ajades.

Hotelli avamise nädalavahetusel saab kohalik politsei väljakutse. Toimunud on põleng. Leitud surnukeha. Külalistega on midagi viltu. Millised sündmused on Mõisas viimase 36 tunni jooksul aset leidnud? Ja kes – või mis – on need põhjustanud?

Loe raamatust katkendit!

***

PÖÖRIPÄEVA JÄRGNE PÄEV

Kalapaat läheb merele enne koitu, vesi paadipäras halogeenlampide valguses sillerdamas. Kalamehed suunduvad sügavatele vetele, tehes suure kaare ümber Hiiglase Käe, viie ülejäänud kaljuseinast eemal seisva lubjakivisamba, mis meenutavad nelja hiiglaslikku sõrme ja pöialt. Kell pole veel viiski hommikul. See on aasta kõige varasem päikesetõus: päev pärast aasta pikimat päeva, suvist pööripäeva.

Taeva kannikesekarva violett kahvatub juba sirelilillaks. Ometi on selles koidikus midagi kummalist. Taevasse on tekkinud teinegi värvitriip, otsekui päikesetõusu duubel, kuid vastassuunda, maa kohale. Kiiskavad veripunased värvipritsmed.

Hiljem räägivad nad kõik, kuidas tundsid selle kuumust. Isegi seal, kaugel merel olles. Tajusid selle kuuma hingust teise päikesena kuklal.

«Mis valgus see selline on?» Esimesena märganu näitab seda enda kõrval olevale mehele.

«Kus?»

«Seal, täpselt kaljude kohal.»

Nüüd pöörduvad teisedki mehed sinnapoole vaatama. «See ei ole valgus. See on ... mis see on? Oh. Kurat.»

«See on tuli.»

«Miski põleb. Kohe rannikul.»

Tuule pöördudes tunnevad nad ka suitsulõhna. Õhku ilmuvad tuhakübemed, mis nende ümber tantsu löövad, laskuvad tekile, lainetele.

«Issake, see on maja.»

«See on see koht. See hotell, mis just avati ... Mõis.»

Mehed seiskavad mootori. Peatuvad ja vaatavad. Kõik jäävad hetkeks vait. Üksisilmi jõllitades. Tundes hirmu. Põnevust.

Üks meestest toob lagedale binokli. Teine otsib välja telefoni. «Mis siin ikka põdeda,» ütleb ta paari ülesvõtet tehes. «Arvestades, millist paska nad on kokku keeranud. Paistab, et said, mis tahtsid.»

Kolmas mees haarab ka telefoni järele. «Kuule, see ikka ei lähe. Inimesed võivad seal surnud olla. Ilmsüütud inimesed ... töötajad ... kohalikud.»

Kõik jäävad vait, kui see võimalus neile kohale jõuab. Nad silmitsevad suitsu, mis hiiglaslike tuhakarva pilvedena tupruma hakkab. Nad tunnevad nüüd selle lehka, see kriibib ninasõõrmeid.

Üks meestest helistab hädaabisse.

Valgus muutub taas. Suits valgub laiali nagu tint veepinnal, kattes kiiresti kinni varahommiku valkjassinise, varjates alles tõusnud päikest. Tundub, nagu tuleks ööpimedus tagasi, keegi veaks üle taeva surilina. Tundub, nagu oleks kaljudel toimuv koidiku ära nullinud.

AVAMISÕHTU

EDDIE

Kesköö on peaaegu käes. Mu vahetus on lõppemas. Kõik külalised on ikka veel tervitusjookidega hõivatud, niisiis on baari sisemus tühi. Tõstan klaase kastist riiulitele ja kuulan kõrvaklappidest Rita Orat. Ragbimeeskonna kutid tegid mu muusikamaitse tõttu mu elu põrguks, aga «I’ll Be There» on aidanud mul end läbi tervete mustade nõude ja klaaside mägede künda: Mereklaasist (see on siinse restorani nimi) saabuvate nõude virnadeks ladumine ja kööki tassimine ja loputamine ja siis selle kõige uuesti otsast peale tegemine. Ma nägin köögist välja saadetud toitu, see nägi välja imeline. Aga nüüd meenutab see sea rokaämbri sisu. Mu kõht on tühi, kuid ma ei tunne vähimatki kiusatust endale üht ampsu napsata.

Hotell on külalisi täis ja see on mu esimene tõeline vahetus. Ma pole ikka veel selle vooliku otsa kinnitatud pihusti kasutamist käppa saanud ja olen oma jalad kaks korda läbimärjaks kastnud. Mõisas kannavad kõik töötajad tosse, kuna siinne õhustik on «igapäevane», need on Common Projectsi omad ja ma ei jaksaks neid iialgi ise osta, kuna paar maksab umbes kolm korda rohkem kui ma nädalas teenin.

Võpatan, kui keegi ühte mu kõrvaklappi kergitab. Aga see on kõigest Ruby, mu sõber vastuvõtust.

«Kõik kombes, Eds? Tulin endale üht Coca-Colat küsima.» Torkan käe külmikusse ja ulatan talle purgi. «Mul on väikest kofeiinilaksu vaja. See päev otsa naeratamine võtab peast pehmeks.»

Ruby kolis siia Londonist. Suurem osa klienditeenindajate kohtadest läks temasugustele mujalt tulnud ja kogemustega (ta on töötanud mingis Chiltern Firehouse’i nime kandvas kohas) ning õige aktsendiga inimestele.

Sisse loivab heleroosat särki ja uhkeid tosse kandev sell. «Kas teil siin Macallan 25 on?» Ta vahib riiulit mu selja taga. «Ainul 18? Häh.» Ta purjetab ilmselgelt pettununa minema. Ruby võtab lonksu Coca-Colat. Kui mees on silmist kadunud, tähendab ta: «Kas sulle ka tundub vahel, et on olemas inimesi, kelle olemus sobib täielikult kategooriasse «rikas valge persevest»?» Ta võtab veel ühe sõõmu. «Mulle tundub, et suurem osa neist peatub sel nädalavahetusel siin.»

Ruby on üks vähestest töötajatest, kes ei ole valge – ta isa on Trinidadi päritolu. Kui tal parasjagu vormiriietust seljas pole, kannab ta nahkmantlit ja kitsaid Matrixi stiilis prille ja minu meelest oleks ta liiga ilus ja lahe, et ma temaga rääkida tihkaksin, kui ta poleks ühtlasi väga tore ja pisut nohiklik – ta alustab peagi Exeteris inglise keele magistrikraadi omandamist. Muidugi pole mingit võimalust, et talle pakuksid huvi mingid Dorseti maapoisid, kes on temast mitu korda juhmimad, niisiis puuduvad mul tegelikult igasugused santsud.

Ruby lahkumise järel keeran muusika valjemaks ja leian taas kõrgete õlleklaaside, viski- ja martiiniklaaside, šampanjapokaalide masinasse ladumise rütmi. Olen nende nõudepesumasinasse panekuks välja mõelnud mängu: püüan klaasi jäänud vedelikupiisa lõhna ja värvuse järgi ära arvata, millise kokteiliga oli tegemist. See kõlab ehk totakalt, aga mina näen selles omamoodi praktikat. Mina leian, et hea baarmen peaks selliste asjadega hakkama saama. Majas sees pakutav firmakokteil on Mõisamuul: greipfruut, ingver, viin ja törts kanepiõli – siin paistavad kõik asjad seda kraami sisaldavat.

Selgub, et isa talus töötatud suved annavad piisavalt kvalifikatsiooni vaid nõudepesija ameti pidamiseks. Aga eks kõigil tule kuskilt alustada. Ja kui ma end järgnevate päevade jooksul tõestan, nagu ütleb juhataja Michelle, siis võin laupäevaõhtusel pidusöögil jookide pakkumisel ja muude sarnaste ülesannete täitmisel abiks olla. Ma tahan saada baarmeniks, Tome’ist minema pääseda ja Londonis uut elu alustada. Mingis mõttes osutus põlve ristatisideme rebestus lausa kergenduseks. Ma ei tahtnud sel tasemel ragbit mängida. See polnud enam lõbus, vaid muutus pingeliseks. Ülikooli minna ka ei tahtnud. Ja päris kindlasti ei taha ma oma isa elu elada ja talu üle võtta. Seda oleks pidanud tegema mu vend.

Taban silmanurgast mingit liikumist. Palju ei puudu, et oleksin tumedat kogu baarile lähenemas nähes vanduma hakanud. Kust tema veel välja ujus? Ta astub lähemale, valguse kätte.

«Hei,» ütleb naine. «Kas ma saaksin ühe martiini?»

Kõik tema juures räägib Londonist ja rahast. Blond, punakas huulepulk, lõhnab mingi suitsuse kalli parfüümi järele. Vanavõitu. Mitte nii vana, et mu emaks sobida, kuid kindlasti minust tublisti vanem. Aga tal on ilus näolapp, kenad normaalsed kulmud. Viimasel ajal ajavad paljude kulmud hirmu nahka. Mu endisel pruudil Delilah’l oli vahepeal komme neid endale vildikaga näkku joonistada.

Pühin niisked käed teksade külge puhtaks ja köhatan. Ma ei tohiks jooke valmistada. Kui Michelle peaks mu tabama ...

Aga ma ei saa seda öelda. Ma ei suuda end sundida sellele naisele ütlema, et olen kõigest nõudepesija.

«Ee ... džinni või viinaga?» küsin.

«Kumba teie eelistaksite?»

Kas siis temasugune ei peaks ise teadma, millist martiinit ta joob? Teda tähelepanelikumalt silmitsedes panen tähele, et naine on kuidagi närviline. Ta näperdab salvrätikute virna ja rebib ühe neist narmendavateks ribadeks. Köhatan veel kord. «Küllap sõltub see sellest, kumb teile rohkem maitseb.» Enesekindlama mulje jätmiseks lasen käiku lause, mida kasutamas olen kuulnud peabaarmeni Lewist: «Aga kui te minu arvamust teada tahate, siis on džinn ikka üle prahi.» Nagu segaksin ma päeva jooksul sadu kokteile kokku. «Ja ma võin pakkuda räpast või twist’iga martiinit.»

Ta naeratab peaaegu tänulikult. «Niisiis džinn. Ma usaldan teid. Kaks džinniga martiinit palun. Mida see «räpane» tähendab?»

Punastan. Loodetavasti on piisavalt pime ja ta ei pane seda tähele. «Ee ... see tähendab sortsukese oliivisoolvee lisamist.»

«Palun sel juhul räpane.»

Kas ta flirdib? Delilah ütles alati, et ma olen täiesti juhm ega märka kunagi, kui tüdrukud mulle külge löövad. «Kurat küll, Eddie. Nad võiksid ligi astuda, rinnad paljaks võtta ja sulle selga ronida, ja sina reageeriksid sellele stiilis: «Oh, see Jenny on tõesti sõbralik.»»

«Kaks räpast martiinit džinniga on kohe olemas,» ütlen nii enesekindlalt, kui oskan. Kas ma jätan endast jobu mulje? Käitun nagu mõni West Country maapoiss, kes üritab olla keegi, kes ta pole? Noh, eks ma just seda olegi.

«Teate mis?» Ta libistab end baaripukilt alla. Ta on lühem, kui arvasin, aga samas olen mina ka enam-vähem kõigist inimestest pikem. «Kas te saaksite need mu tuppa tuua? Ma olen metsaonnis number ...» Ta õngitseb võtme kotist välja ja kontrollib seda, «üksteist, metsale kõige lähemas.»

«Ee ...» Mõtlen järele. Michelle lööb mu maha, kui tabab mu külalise tuppa minemas. Ruby ütles mulle eile, et tema meelest on Michelle’il «hullunud Liz Trussi silmad» ja veel: «Temaga juba pahuksisse minna ei tahaks. Ta lõikaks sul une pealt kõri läbi.»

«Ma oleksin väga tänulik,» ütleb külaline ja naeratab mulle. Selles on midagi peaaegu hädist.

Külalistel on alati õigus. Michelle ütles seda meile meie koolituse esimesel nädalal, sõna-sõnalt. Eriti sellises kohas peatuvatel külalistel.

«Muidugi,» ütlen. «Kohe saab.»