«Ma ei magaks siin ka siis, kui keegi mulle selle eest maksaks»

Foto: Shutterstock

Eesti keeles on ilmunud Lucy Foley järjekordne menuromaan «Pööriööpidu». Loe raamatust katkendit!

On Mõisa-nimelise hotelli avamisõhtu ja peo korraldamisel ei ole millegagi kokku hoitud. Basseinivesi sillerdab, Rannamajadesse ja Metsaonnidesse on külaliste tarbeks sätitud kotikesed tervendavate kristallidega, klaasidesse kallatakse heldel käel Mõisamuula kokteili (greipfruut, ingver, viin ja törts kanepiõli). Kõik on riietatud linasesse.

Lucy Foley, «Pööroööpidu». Foto: Raamat

Ja ometi pulbitseb iidne mets sealsamas, Mõisa laitmatult korras territooriumi ümber, saladustest. Vaenulikult meelestatud kohalikule kogukonnale tundub, et Mõis tungib metsa ja püüab randa üle võtta, ning juba on aset leidnud mõned kohalike ja töötajate vahelised kokkupõrked. Suust suhu levivad sosinal edasi antud kuulujutud vanast paganlikust muistendist – see ju peab olema muistend? –, mis räägib Öölindudest, kättemaksjatest, keda on võimalik välja kutsuda seadusele vilistajate korrale kutsumiseks. Ehkki väidetavalt on Mõisas kõike tehtud seadustes näpuga järge ajades.

Hotelli avamise nädalavahetusel saab kohalik politsei väljakutse. Toimunud on põleng. Leitud surnukeha. Külalistega on midagi viltu. Millised sündmused on Mõisas viimase 36 tunni jooksul aset leidnud? Ja kes – või mis – on need põhjustanud?

Loe raamatust katkendit!

***

Kümme minutit hiljem koputan metsaonni nr 11 uksele. Joogikandikuga mööda lampidest valgustatud kruusarada onnide juurde kõndimine võtab üksjagu aega, eriti siis, kui on vaja Michelle’i osas silmad lahti hoida. Tervitusjookide osa on ilmselt lõppenud: muusikat ja hääli pole enam kosta; ma kuulen üksnes öökullide huikeid ja tuule kahinat lehtedes. See onn asub peahoonest kõige kaugemal, puude vahele surutuna, ja oksad kaarduvad küünistena selle ümber, nagu püüaksid majakest sügavamale metsa lohistada. Ma ei magaks siin ka siis, kui keegi mulle selle eest maksaks.

Neid tube nimetatakse onnideks, sest rikastele inimestele meeldib teeselda, et nad elavad karmi elu vabas looduses, ehkki tegelikult naudisklevad nad hiiglaslike vooditega majakestes, mille juurde kuuluvad välivann ja isiklik vihmadušš. Need siin on odavamad, ilma merevaateta, mida pakuvad teisel pool Mõisa asuvad rannamajad. Odavus on muidugi suhteline mõiste. Uued puumajatoad on küllap mõeldud rikastele inimestele, kes ihkavad samalaadset kogemust, soovides magada mõne meetri kõrgusel maapinnast.

«Hei,» tähendab külaline ust avades. «See käis kähku.» Tema kähedas hääles on midagi siivutut, ta meenutab vorstikestest või sulavõist rääkivat Nigellat (me vaatasime emaga koos kokandussaateid ja Nigella oli mu esimene suurem armumine). Naise huulepulk on pisut laiali läinud ja ta on kingad jalast võtnud.

Tahaksin midagi lahedat või tarka öelda, kuid tulen toime vaid lausega: «Jah, pole tänu väärt.»

«Äkki paneksite joogid siia?» Ta hoiab toa ust lahti. «Astuge sisse.»

Vaatan oma ligunenud tosse jalast visates (sellistes asjades on ema mind põhjalikult treeninud) salamisi toas ringi. Ma pole veel üheski siinses toas käinud. Ma ei tea, mida ma ootasin, aga see on igatahes palju peenem, kui olin ette kujutada osanud. Tuba on väike, kuid selle ühes seinas seisab suur valge voodipesuga üles tehtud baldahhiinvoodi ja selle otsa juures on paar tumerohelise sametiga kaetud tooli, nende vahel klaasist, kullaga kaunistatud diivanilaud. Tõsiasi, et majake on puust, annab uhkele mööblile kuidagi veel uhkema välimuse. Ja kõik lõhnab kallilt, täpselt nagu ülejäänud Mõis. Nad on kõigisse ruumidesse pihustanud «signatuurlõhna». Ruby sõnul tekitab see migreeni.

Asetan kandiku diivanilauale. Ootan, et kuskilt ilmub teist martiinit pruukima abikaasa või kallim, kuid seda ei juhtu. Külaline istub tugitooli, võtab klaasi kätte. Tuul on ilmselt tugevamaks muutunud, sest oksad kriibivad nüüd aknaid.

«Ja teine jook?» küsin. «Kas ma jätan selle lihtsalt siia?» Jah, ma ei kiirusta kohe minekule, kuna see võib olla mu esimene – ainus? – võimalus jootraha teenida.

«See on teile,» ütleb naine.

«Ee ...» Ma olen juba üle piiri läinud, kuid see tähendaks arvatavasti mõni tuhat miili veel kaugemale minekut. «Ma ei ...»

«On peaaegu kesköö. Hotelli baaris pole mitte kedagi. Midagi ei juhtu. Olge mulle seltsiks.» Ta patsutab toolile enda kõrval.

Ta hääl on viimast lauset öeldes kuidagi imelik. See on muutnud. See kõlas korraga ... mismoodi? Üksildaselt? Hirmunult? Nagu ei tahaks ta siia üksi jääda? Istun end äärmiselt ebamugavalt tundes tugitooli servale.

Oksad kriibivad taas katust ja ma näen, kuidas ta võpatab.

«See oli viimane vaba tuba,» ütleb ta. «Küllap ma ei osanud aimata, mis tunne on siin pimeduse saabudes päris üksi olla.»

Mu vahetus lõpeb üsna pea. Lisaks ei kujuta ma ette, mismoodi talle ära öelda. Suurem osa sellistes kohtades peatuvatest inimestest on vägagi harjunud oma tahtmist saama.

Ta haarab lohakalt martiiniklaasi järele ja pisut vedelikku loksub üle serva. «Oih!» Napp närviline naer. Ta võtab lonksu ja ütleb: «Teil oli õigus.»

Vahin talle silmi pilgutades otsa; mul pole aimugi, millest ta räägib. «Vabandust?»

«Džinn on üle prahi. Jook. Proovige enda oma.»

Võtan lonksu, kuna ei tea taas, kuidas saaksin keelduda. Järjekordne piir on ületatud: hästi paned, Eddie. See mekib nii, nagu võiks minu ettekujutustes maitsta süütevedelik. Ma ei oska öelda, kas see on hea, kuid tema tundub rahul olevat, nii et olen täitsa uhke. Ühtlasi näeb see kaunistuseks kasutatud oliiviga igati professionaalne välja.

«Mis te oma nimeks ütlesitegi?»

«Eddie.»

«Tere, Eddie. Mina olen Bella. Niisiis ... sa oled vist siit kandist? Su aktsent ...»

«Oh, jah. Umbes nii.» Ma ei hakka talle rääkima, et olen pärit siitsamast lähedalt talust, kuna olen juba paari külalist haisu pärast kaebamas kuulnud. Ka töötajad on selle üle naernud – see on üks põhjus, miks ma pole seda maininud ka suuremale osale siinsetest töötajatest.

Ta silmitseb mind teraselt, nagu millestki sotti saada proovides. Tunnen end taas punastamas.

«Vabandust,» ütleb naine, taibates, et on mind jõllitanud. Ta pöörab pilgu kõrvale, küünitab joogi järele.

Väljast kostab mingi heli. Oie. See pole ju see, mida ma arvan? Tunnen, et mu nägu tõmbub veel punasemaks; mul on hea meel, et ruumi valgustus on nii hämar. Mõisas on paljud asjad kõrgtasemel, kuid metsaonnide heliisolatsiooni puhul ei paista see paika pidavat. Veel üks heli: kiljatus ... seejärel ägamine. Oh jumal. Oh ei. Kuskil võrdlemisi lähedal, võib-olla ainult mõne meetri kaugusel, on keegi alustanud väga valju, pornofilmi stiilis seksiga.

Ma ei tea, mida oma näoga ette võtta. Siis hakkab naine naerma, mis on tõeline kergendus, kuna võin teda matkida ja teeselda, et ma polegi häbisse suremas. Kui naer vaibub, ei oska ma midagi öelda. Ehk on temaga sama lugu, kuna vaikus venib nii pikaks, et lõpuks on sellesse juba väga raske sõnu sokutada. Kostab veel karjeid ja rütmilisi mütsatusi. Mul on kohutavalt piinlik. Maja mõjub otsekui kontrasti pakkudes veelgi vaiksemana.

«Ma tegelikult ei tea, mida ma siin üldse teen,» pahvatab tema ootamatult. Nagu iseendaga rääkides.

«Mida, selles toas või?» No sel juhul on meid kaks.

«Ei ... ma mõtlen siin, Mõisas. Ma nimelt broneerisin siia majutuse impulsi ajel.» Ta paistab pisut ärevil olevat. Nagu ... hirmul. «Ja nüüd ... noh, nüüd, mil ma siin olen, küsin endalt, kas see ikka oli nii hea mõte ...» Ta vakatab. «Kurat, vabandust. Ma panen segast. Ma usun, et selle taga on martiini.» Kuid ta ei paista purjus olevat. Ta paistab olevat pinges.

Ma ei taipa tegelikult, kuidas saab olla midagi halba selles, et inimesel on võimalik lubada endale kolm ööd sellises kohas, kus mõelda tuleb vaid sellele, kas minna basseini või randa, mida hommikusöögiks süüa. Rikaste inimeste probleemid. Ruby sõnul suudavad nad igast asjast draama välja imeda, kuna inimene, kelle elus puuduvad tõelised raskused, hakkab neid endale ise tekitama.

«Noh ... see tundub ju üsna meeldiv koht olevat?» tähendan.

«Jah,» ütleb tema. «Jah, küllap vist. Kui ...» Ta jääb jälle vait ja naeratab. «Ma usun päris kindlasti, et olen pisut vintis.» Ta kergitab martiiniklaasi. «See on ohtlik kraam!» Kuid ta võtab sellegipoolest pika sõõmu.

Kui ma järgmine kord tema poole vaatan, silmitseb ta mind nii tungiva pilguga, et ma ei tea, kuhu peaksin vaatama.

«Vabandust,» ütleb ta. «Sinus on midagi, mis meenutab mulle ...» Ta jätab lausa lõpetamata ja tõstab käe. «Ehk on asi su suus. Selle kujus.» Nüüd veab ta sõrme mööda mu huulte kontuuri. Tunnen, kuidas mu nahk surisema hakkab. Kas ta lööb mulle külge? Juhtub see päriselt?

Lähedal asuvast majast kostab jälle oie.

Ma pole terve igaviku seksinud. Korraga mõjuvad isegi tobedad seksihääled erutavalt.

Haistan ta hingeõhus alkoholi. Ta on heas vormis, ehkki minust vanem. Ja tema ja kogu selle olukorra juures on mingit veidrat intensiivsust, mis on samuti üsnagi seksikas.

Ta naeratab mulle, aga teistmoodi kui siis, kui me naersime. Naeratan vastu.

Miskitmoodi oleme teineteisele lähemale nihkunud.

Ma arvan end teadvat, mis juhtuma hakkab, kuid ei suuda seda ikka veel päriselt uskuda.

Ja siis see juhtub. Ta suudleb mind. Või me suudleme teineteist ... sest mina vastan päris kindlasti ta suudlusele. Tahan ma seda? Muidugi, mul on kõva. Aga samas olen ma üheksateistkümneaastane mees, niisiis läheb mul igast asjast kõvaks.

Ainult ... ma ei suuda unustada kogu võimudünaamikat, mis tekitab minus veidraid tundeid. Kas ma magan külalisega vaid seetõttu, et olen keeldumiseks liiga viisakas? Ma olen enne seda maganud ainult ühe inimesega. Kas see tähendab, et ma oleksin vilets? Kui me Delilah’ga lahku läksime, väitis ta, et teeskles pooltel kordadel. Mõtlen sellele rohkem, kui mulle meeldiks.

Pigistan silmad kinni ja püüan Delilah’t peast välja tõrjuda.

Ja siis on see möödas. Ta tõmbub minust eemale. Ma avan silmad.

Ta vahib mind ainiti. Mulle jääb mulje, nagu oleks ta mind siin istumas nähes üllatunud, nagu oleks ta end arvanud nägevat kedagi teist. «Oh kurat,» ütleb ta mõne sekundi möödudes. «Ma ... issake, palun vabandust. Ma pean minema ... ee, ma pean tualetti minema.»

Ta tuigub püsti tõustes pisut ja ma taipan, et ta võib päris tublisti jokkis olla. Kui ta tualettruumi kaob, märkan peeglilaual poolikut vahuveinipudelit.

Ma istun selles peenes toas, oodates erektsiooni kadumist ja mõeldes, mida edasi teha. Piinlik on selle olukorra kohta veel vähe öeldud. Kui tema on purjus ja mina mitte ... noh, see on ikka päris hull lugu. Sellest asjast ei jää sugugi head muljet.

Tahaksin lihtsalt jalga lasta. Saaksin seda hõlpsalt teha, kuni ta on vannitoas. Kuid see oleks äärmiselt ebaviisakas. Ühtlasi teeks see kõik veel hullemaks, kui ma, kuidas nüüd öelda, ta sellega oma vaenlaseks muudaksin. Ta võiks asjad niimoodi korraldada, et ma saaksin kinga juba oma esimese tõelise tööpäeva järel.

Astun sammukese ukse poole ja suudan seejuures vastu kummutit põrgata. Põrandale kukub kaust ja selle vahelt valgub välja kuhi pabereid. Raisk. Laskun neljakäpukile, et hakata neid tagasi toppima, kuid tardun siis. Ma näen tervet kuhja erinevatest ajakirjadest ja ajalehtedest välja lõigatud artikleid. Kõik paistavad puudutavat Francesca Meadowsit, Mõisa bossi. Neid on siin lademes. Üks kirjeldab ta paari kuu tagust abiellumist arhitekt Owen Dacre’iga. Loen rasvases kirjas eraldi välja toodud tekstilõiku: «Ma soovisin luua meie külaliste jaoks koha, kuhu nad saavad pageda oma ülimalt stressirohke linnaelu eest, kus nad saavad leida rahu. Ma tean, et paljude sõnul ei saa keskmine inimene seda endale lubada, kuid mina soovisin, et see koht oleks täiuslik, ja täiuslikkus on kallis lõbu.»

Lehekülje alumises servas on foto bossist kohutavalt klanitud valget kukke süles hoidmas. Üle selle on pastakaga kirjutatud sõna NÄRAKAS. Pastakat on kasutatud sellise jõuga, et paber on surve all rebenenud.

Vannitoaukse käepidet pööratakse. Tunnen, nagu oleksin näinud midagi, mis pole minu silmadele mõeldud. Viskan paberid kiirustades lauale tagasi ja jõuan uksest välja söösta napilt enne seda, kui naine tagasi tuppa astub.