Epp Petrone: raamat, millele annaksin viiepallisüsteemis kuus palli

Pildil naised Indias. Foto: Shutterstock

Võin kindlalt öelda, et Eeva Kauna «Minu India» on üks mu lemmikraamatuid «Minu» raamatusarjas.

Mäletan, kuidas meil oli omal ajal kirjastuses mitme inimese India-proovitöö vahel vaja valida. Eeva tekst mustas trükivigadest, aga selles oli huumorit ja hoogu. Mina olin selles valimises täiesti Eeva poolt ja praegu mõtlen: kuidas me oleks võinud teda mitte võtta, temasse mitte uskuda ainult nende trükivigade pärast... Eeva on talent, jutuvestja. Tal on julge oma stiil, kui loete, siis tunnetate. Ja samas oli tema tekstis toimetamist palju, sest ausalt öeldes on Eeva grammatiliselt võimatu nähtus. Peale selle on ta kohati põikpäine nagu eesel, nii et vaidlusi meil jagus. Praeguseks on meeles hüüumärgivaidlus. Eeva nimelt seda kirjavahemärki ei tunnista üldse.

Eeva Kaun, «Minu India». Foto: Raamat

Aga neid vaidlusi lugeja ei näe. Teie jaoks on kaante vahel üks suur lugu, mis hakkab veerema ühest surma ootavast onust ja veereb, kuni jõuab ühe surma ootava onuni. See lugu on isepäisest Eevast, kes satub tööle Indias ühte suurde ajalehte ja peab harjuma India stiilis kontoritööga, kentsakate kolleegidega. Paremini istub talle välitöö: boss saadab ta pilte tegema, raamatut kirjutama ning India veeprobleemiga tutvuma kõikvõimalikesse erinevatesse osariikidesse, kus juhtub igasuguseid põnevaid ja naljakaid asju. Tõsi, Eeva suudab ka näiteks tavalise söömaaja naljakaks kirjutada. Olgem ausad, India toit talle eriti ei maitse.

«Minu» sarja raamatute oluline osa on autori/peategelase isiksus. Ma arvan, et enamik naislugejaid tahaks olla sellised, nagu on Eeva, aga enamasti me seda ei ole. Me ei julge suvaliselt kaasa hüpata bussi, mis loksub vaesuse poole (see on stseen raamatust, ülesanne bossilt), aga kui Eeva läheb, oleme talle lõputult tänulikud.

Teine selle sarja raamat, mida ma olen mitmel pool nimetanud enda lemmikute hulka kuuluvaks, on «Minu Alaska». Selle autor Maria ehk Mann on samasugune, julge ja poisilik neiu, kes teeb asju, mida tavaliselt ei tehta, ja viib meid kohtadesse, kus tavaliselt ei käida, ja ütleb asju, mida tavaliselt ei öelda. Võib-olla näitab see midagi minu kohta, võib-olla teistel on teised lemmikud, aga jah, mina haakun just sellise inim-/autoritüübiga.

Nii et kui saaks, annaksin «Minu Indiale» viiepallisüsteemis kuus palli. Ja mitte ainult sellepärast (aga ka sellepärast), et India mind kogu oma kentsaka hullusega tohutult võlub. Mulle meeldib see, mismoodi Eeva «Minu Indias» dialoogi tulistab, mismoodi ta tegelasi märkab ja kirjeldab neid oma absurdimaigulise huumoriga. Olen rahul, et me Eevaga omal ajal  kohe ta reisi hakul lepingu sõlmisime, võtsime riski ja võimaldasime tal seal elada oma elu, pastakas kõrva taga ja märkmik taskus. Ta pani käigu pealt kirja, mida läbi elas, ja tulemuseks on mahlakas tekst.

PS. Vabandan, et keeletoimetaja kogemata mõne vead sisse jättis. Kui raamat trükist tuli, siis see tõesti häiris mind, aga nüüd mõtlen, et see, et ühes kohas näiteks on duši asemel kirjutatud tušš – eks see ole ka omamoodi «India stiil». Kordustrükis parandasime «India stiili» muidugi ikkagi ära!