Südamega kuulates võib kuulda ka loomade keelt

Kirjanik Epp Petrone tütrega. Foto: Madis Veltman

Ma olen ammu aru saanud, et kõik ilukirjanduslikud jutud on teatud mõttes autobiograafilised, väitku autorid, mida tahes, ja samas mitte ükski väidetav dokumentalistika pole tegelikult fantaasiast prii, sest kui juba kirjutama hakkad, läheb asi nagunii natuke käest ära... Nii on raske öelda, mis siis tegelikult juhtus. 

Ükskord ammu-ammu läksin ma oma emaga metsa seenile küll ja eksisin ära. Ka koer oli kaasas, meie loll ja armas Karlos.

Aga tegelikult ei ole ema mulle kunagi loomade keelt õpetanud, see oli hoopis mu loomaarstist vanaisa, kes loomade keele kohta minuga arutas. Ja kas temagi seda täpselt nii seletas, ma ei tea. Mul on meeles ka hoopis üks teine jutt, kus papa seletas, et inimesed oskavad tegelikult kõik loomade keelt, aga nad lihtsalt ei märka seda - loomade keel on kõrvade, sabade ja karvavõngete keel, mingit muud loomade keelt ei olegi olemas...

Epp Petrone, «Siis, kui seened veel rääkisid». Foto: Raamat

Aga võib-olla ühel teisel päeval seletas ta seda, et südamega kuulates on olemas üks teine keel. Igatahes märkasin ma kord, et seletasin niimoodi seda «loomade keelt» oma tütrele, Martale.

Ma usun tõesti, et südant lahti tehes ja keskendudes võib kuulda väga imelisi asju. Mitte ehk otseselt inimkeeli tõlgitavas keeles kuuldavaid jutte, aga mingid jutud on seal tõepoolest. Kui istud puu alla ja vaatad taevasse, siis võib saavutada selle seisundi, et kuuled. Just seda ma tahtsingi oma noortele lugejatele öelda - ei ole imelik, kui niisugused seisundid tekkivad, ei ole ka imelik niisuguste seisundite poole püüelda.

Mu ema on selles raamatus selline tavaline eksiv inimene. Sageli on emad lasteraamatutes ilmeksimatud. Minu ema ei ole. Samamoodi on koera tegelaskuju üks igavene lontu.

Mulle tundub, et üks asi, mis meid kunstnik Kamille Saabrega koostöös ühendas, oli see, et me mõlemad saime kasvades teha oma emadega palju asju koos, olime oma emadega lähedased. See raamat saigi meie emadele pühendatud. Naljakas, mismoodi Kamille ema on raamatus sees «ära jääva sündmuse» kaudu. Kamille kirjutas mulle, kui mõnus oli omal ajal emaga metsas seenel käies kraavi pervel istuda ja võileibu süüa. Kuna meie raamatus toimus metsa seenile jooksmine üsna spontaanselt, siis olid tegelased vaid õhkamas: «kahju, et meil võileibu pole», aga selle tunde, selle mõnusa kraaviperves istumise tunde sain ma niimoodi ikkagi ära markeerida.

Maailma kõige mõnusam tunne on loomulikult see, kui sa eksirännakutelt jõuad tagasi koju ja seal on soe ahi ja oma armsad inimesed. Minu eriline lemmik ongi raamatu lõpulehekülg, kus Kamille ei ole kartnud õhtust kodutunnet kõige mõnusamasse oranži rüütada. Aitäh, Kamille, selle pildi ja selle raamatu eest!