/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/07/12/16217202t1h8279.jpg)
«Loomingu Raamatukogu kuldsarjas» ilmus Mihhail Bulgakov «Kadunukese ülestähendused. Teatriromaan», mille on vene keelest tõlkinud Vidrik Kivilo.
Ilmus Bulgakovi kurbnaljakas romaan elust ja teatrist, milles ta irooniaga kokku ei hoia
Mihhail Bulgakovi poolelt lauselt katkevaid «Kadunukese ülestähendusi» tundis eesti lugeja seni kui «Teatriromaani». Mõlemad pealkirjad on kahtlemata paljuütlevad: see ongi tõesti romaan teatrist, tema vastupandamatust kutsest, mis aga selle kuuldavõtjale hukatuslikuks võib osutuda.
Ainest raamatu kirjutamiseks ammutas Bulgakov omaenese turbulentsest töösuhtest Moskva kunstiteatriga, kõrvalosades esinevad aga juba ka tegelased kirjandusringkondadest, kes jõuavad eeslavale «Meistris ja Margaritas».
Kultuurisuurused võivad kohati osutuda hämmastavalt väikesteks inimesteks ja seda kirjeldades ei hoia Bulgakov irooniaga kokku. See on naljakas ja kurb raamat, mille lehekülgede vesimärgiks võiksid olla teatrit sümboliseerivad naerev ja nuttev mask.
Loe raamatust isutekitamiseks üht vahvat katkendit!
***
Mihhail Bulgakov, «Kadunukese ülestähendused. Teatriromaan».
Raamat
Sauna eestoa seinad olid täis fotosid, dagerrotüüpe ja maale, kusjuures kesksel kohal oli suur õlimaalitehnikas portree esindusliku välimusega, seitsmekümnendate aastate moele vastava saterkuuega ja põskhabemega mehest. Mõistsin, et see on Aristarh Platonovitš, kuid ei saanud aru, kes on see õhuline valge näitsik või daam, kes vaatab välja Aristarh Platonovitši selja tagant ja hoiab käes läbipaistvat sõba. See mõistatus piinas mind nii kaua, kuni leidsin sobiva momendi, köhatasin ja küsisin järele.
Tekkis paus, mille jooksul Poliksena jäi mulle otsekui uurides otsa vaatama, ja vastas lõpuks, kuidagi nagu sunnitult:
«See on muusa.»
«Aa-aa,» ütlesin mina.
Jälle hakkas masin klõbisema, mina aga vaatasin seinad veel kord üle ja veendusin, et igal fotol või maalil on Aristarh Platonovitš teiste hulgas.
Nii kujutas vana koltunud foto Aristarh Platonovitši metsaserval. Aristarh Platonovitš oli rõivastatud sügisele vastavalt ja linnamehe moodi – botikud, palitu ja silinder. Tema kaaslasel aga oli seljas mingisugune jope, puusal jahitasku ja käes kaheraudne püss. Kaaslase nägu, tema näpitsprillid ja hall habe tundusid mulle tuttavad.
Siis tuli ilmsiks üks Poliksena Toropetskaja imetlusväärseid võimeid – ühtaegu masinal kirjutada ja mingil üleloomulikul viisil näha, mis toas toimub. Ma võpatasin koguni, kui ta minu küsimust ära ootamata ütles:
«Jah, jah. Aristarh Platonovitš Turgeneviga jahil.»
Samal viisil sain teada, et kaks kasukates meest Slavjanski Bazari sissekäigu ees kahehobuse voorimehe kõrval on Aristarh Platonovitš ja Ostrovski.
Neli meest laua ümber, tagaplaanil kummipuu – Aristarh Platonovitš, Pissemski, Grigorovitš ja Leskov.
Järgmise foto kohta ei olnudki tarvis küsimust esitada: paljasjalgne ätt pikas särgis, käsi vöö vahele pistetud, kiilaspea, puhmas kulmude ja täishabemega ei saanud olla keegi muu kui Lev Tolstoi. Aristarh Platonovitš seisis temaga vastamisi, peas lame õlgkübar, seljas toorsiidist suvekuub.
Ent järgmine akvarell hämmastas mind otse uskumatul määral. «See ei või olla!» mõtlesin ma. Vaeselt sisustatud toas istus tugitoolis pika linnuninaga ning haiglaselt rahutu pilguga mees, sirged juuksed langenud salkudena lohkus põskedele, jalas heledad kitsad trippidega püksid ning kandiliste ninadega saapad, seljas sinine frakk. Põlvedel käsikiri, laua peal küünlajalas küünal.
Umbes kuueteistkümneaastane, veel ilma põskhabemeta, ent sellesama kehkja ninaga noormees – ühesõnaga kahtlemata Aristarh Platonovitš – seisis koolipoisikuue väel, toetudes kätega lauale.
Ajasin silmad pärani ja Poliksena vastas kuivalt:
«Jah, jah. Gogol loeb Aristarh Platonovitšile «Surnud hingede» teist osa ette.»
Juuksed mu peas liikusid, nagu oleks keegi mulle kuklasse puhunud, ja tahtmatult, kuidagi iseenesest prahvatasin ma:
«Kui vana Aristarh Platonovitš siis on?!»
Sündmatule küsimusele sain ka kohase vastuse, kusjuures Poliksena hääles kuuldus nagu värinat:
«Niisugustel inimestel nagu Aristarh Platonovitš ei ole vanust. Teid nähtavasti paneb imestama, et Aristarh Platonovitši tegevusaja jooksul on paljudel olnud võimalus tema seltskonda nautida?»
«Heldus küll!» hüüatasin ma kohkunult. «Otse vastupidi!… Ma…» Aga midagi mõistlikku ma ei öelnud, sest ma mõtlesin: «Mis tähendab – vastupidi?… Mis ma putran?»
Poliksena jäi vait ja mina mõtlesin: «Ei, mul ei õnnestunud talle head muljet jätta, see on nüüd kahjuks jumala selge!»