Raamatublogija soovitab fantaasiaromaani: vapustavalt kirjutatud, suurepäraselt tõlgitud!

Foto: Shutterstock

Peter S. Beagle'i «Viimane ükssarvik» jutustab ükssarvikust, kes suundub suguvendade kannule otsiretkele. Romaan kuulub mujal fantaasiaklassika sekka, aga pole vist meie maal kuigi tuntud. Ise kuulsin sellest alles siis, kui kordustrükk ilmus, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Ükssarvik on just nii imekaunis, kui kuulnud oled, ja elab täpselt sellises võlumetsas, nagu ette kujutad, kus alati valitseb kevad ning tema kohalolek muudab kõike veidi täiuslikumaks. Ühel päeval uudistab surematu olend põlislaande sattunud jahimehi ning kuuleb pealt jutukatket, et ta olevat oma liigist ainsana maamunale alles jäänud. See ei anna ükssarvikule rahu ning ta asub tõde välja selgitama. Kodusest paradiisist väljudes avastab ta esmalt, et keegi ei tunne teda ära, nähes vaid kentsakat valget hobust. Algab pikk teekond, mis toob kaasa nii hädaohte kui ka reisikaaslasi.

Peter S. Beagle, «Viimane ükssarvik». Foto: Raamat

«Viimane ükssarvik» väärib lugemist! Esiteks on muinaslugu vapustavalt ilusalt kirja pandud ja Krista Kaera tõlge teeb eesti keelele au. Teiseks kiidan seiklust ennast, kus on klassikalist otsiretke teelt leitud sõpradega, mis on täpselt minu tassike teed, aga see on veel nii palju enamat. Ükski tegelane pole vormi järgi voolitud, vaid neil on küljes oma head ja vead. Ükssarvikule appi tõtanud võlur käkib lihtsaid loitse ega oska koorest võidki teha. Hirmus kuningas on lihtsalt kõigest tüdinud. Ja kujutage pilti, kangelane ei võidagi printsessi südant, kui mitu lohet maha lööb ning neiule nende pead toob!

Maagiast pakatava sündmustiku varjus peitub kenakesti argisust ja eksimusi. Ainsad, mis mind kaasa ei haaranud, olid värsid ja laulukesed. Lugu kätkeb mõnusalt huumorit ja oi kui palju elutõdesid. Eriti jääb kõlama, kuidas miski pole nii nagu näib, alates ükssarvikust endast, kellest inimesed teevad oma kujutlustes valge mära. Pea võimatu on tabada asjade tõelist olemust.

Kindlasti tahan kunagi teose uuesti kätte võtta ja soovitan sulle ka soojalt, eriti kui armastad «Väikest printsi»!