NAISTEMAJA KARM AJALUGU ⟩ «Seksuaalse ahistamise kahtlustus. Lahendamata ja lõpetatud»

Foto: Shutterstock

«Kuhu kunagi päike ei paista» on Marianne Cedervalli krimisarja, kus peategelasteks on Anki Karlsson ja Tryggve Fridman, kolmas ja iseseisev osa.

Gotlandi Mullvaldsi külas tärkab kevad ja pensionär Anki Karlsson naudib hobuseomaniku elu. Ta otsustab minna pikale ratsatuurile ja hea sõber Tryggve soovitab talle ööbimiskohaks Smissarve pastoraati.

Tryggve ise tahab välismaale puhkusele sõita ja kohvrit otsides leiab ta midagi, mis meenutab tema esimest uurimist politseis – juhtum jäi aga lahendamata, ehkki Tryggve sellega väga tõsiselt tegeles.

Smissarves kohtub Anki ajakirjanik Ninni Weströmi, kes on tulnud sinna kirjutama artiklisarja Naistemajast, kus seitsmekümnendatel aastatel tegutses kiriku juhtimisel naiste puhkekodu. Anki mõistab peagi, et Naistemaja ja selle ajalugu äratab teravaid tundeid, sealhulgas kiriku töötajate hulgas, ja kui Ninni Weström ootamatult kaob, asub Anki juhtunut uurima. Ent kadumine on vaid algus, millele järgneb rida hirmsaid sündmusi.

Loe raamatust põnevat katkendit!

***

Marianne Cedervall, «Kuhu kunagi päike ei paista». Foto: Raamat

Teisipäev, 3. mai

Kus pagan see kohver siis on? Tryggve Fridman, Mullvaldis elav pensionil kriminaalkomissar, tuustis ülemise korruse suures panipaigas. See polnud just eile ega isegi mitte eelmisel aastal, kui ta viimati reisil käis, kohvri asukoha meelde tuletamine ei käinud sõrmenipsust. Aja jooksul oli panipaika igasugust muud kola kogunenud. Ta tõstis kõrvale jõuluehete karbi ja lükkas kokku rullitud vaiba jalaga eemale. Vaip oli keemilise puhastuse kilekattes, ehkki puhastusest ära toomisest oli kindlasti juba paar aastat möödas. Ta kükitas ja vaatas riiuli alla, mille esine tal oli õnnestunud lagedaks teha. Kohver oligi seal, ta tõmbas selle välja.

Kui ta jõuluehteid ja vaibarulli tagasi tahtis lükata, langes ta pilk hoopis ühele teisele karbile. See oli neljakandiline ja kingakarbist natuke suurem. Nööriga korralikult kinni seotud ja umbsõlm peale tehtud. Ta võttis karbi ja viis selle panipaigast välja. Puhus suurema tolmu maha ja luges etiketti, ehkki ta teadis, mida karp sisaldab. Smissarve – lahendamata, oli sellele tema enda käekirjaga kirjutatud. Vana juhtum, mille ta oli kõrvale pannud ja peaaegu unustanud, see polnud tegelikult nii kavatsetud. Ta pühkis etiketi tolmust puhtaks. Meenutas naist, kes tema kabinetis öisest külaskäigust rääkis. Kätest, mis vastu naise tahtmist teki ja öösärgi alla tungisid. Ja väikesest tüdrukust, see oli loo juures veel kõige raskem.

Karp kaenla all ja kohver teises käes, läks ta trepist alla kööki. Rotveiler Putte, tema truu kaaslane, ajas end korvist välja, lonkis lähemale ja nuuskis hajameelselt kohvrit, siis läks koer oma mõnusasse pessa tagasi.

Tryggve lükkas ajalehe köögilaual eemale, tegi karbile ruumi, harutas nööri lahti ja kergitas kaant. Kõige peal, pleekinud koopiate virna otsas, oli väiksemat sorti must märkmik. Ta tegi selle lahti ja luges sinna kirja pandud nimesid. Millega need inimesed praegu võiksid tegeleda? Mõned neist pole võib-olla enam eluski.

Värav krigises, maja ees kruusateel kostsid sammud. Kummaline, et ta pole värava hingesid õlitanud. Iga kord väravast läbi minnes mõtles ta selle peale, kuid niipea kui ta välisuksest sisse jõudis, oli ta selle hetkega unustanud. Ta pani karbile kiiresti kaane peale ja lükkas siis laua alla. Kes tulija ka ei ole, pole tal vaja neid nelikümmend aastat vanu dokumente näha.

Anki Karlsson, tema hea sõber ja mõni aasta tagasi siia kolinud naaber, trummeldas uksele ja astus vastust ootamata sisse. Viimasel ajal oli tal naise nägemise üle alati hea meel, kuid see polnud kogu aeg nii olnud. Algul teda ärritas, et mitte öelda ajas marru, kui Anki politsei mõrvajuurdlusse sekkus, kuid pikkamööda tuli Tryggvel möönda, et naisest oli rohkem kasu kui kahju. Ainult et Anki ei saanud aru, kui ohtlikuks võivad kujuneda olukorrad, millesse ta end pahaaimamatult mässis. Mõnikord kasvas naise arukus üle selgeks rumaluseks ja see oli peamine põhjus, miks Tryggve otsustas talle mitte vastu töötada. Tema arvates oli parem, kui nad on ühel meelel, ta ei tahtnud, et Anki mingitesse probleemidesse satuks, ja lõppude lõpuks oli siiski Tryggve spetsialist raskete kuritegude uurimise alal.

«Tere päevast, Tryggve,» ütles Anki ja naeratas. «Ah et on aeg hakata reisiks valmistuma?»

Naine silmitses tolmust kohvrit, see tundus kulunud ja vanamoodne ja seisis häbelikult keset köögipõrandat. Mees sügas kukalt ja viivitas vastusega. Putte keerles Anki jalgade ümber, tahtes naist tervitada.

«Üsna varsti,» ütles mees natukese aja pärast. «Mõni päev on veel aega, aga pole paha juba varakult pakkima hakta.»

«Sa sõidad ära maikuisest rohelusest,» imestas naine ja noogutas peaga akna poole. «Kas oled otsustanud, kuhu sa lähed?»

«Hispaaniasse, Andaluusiasse,» vastas Tryggve. «Nägin ühe korteri kuulutust ja kasutasin juhust, aga muidugi on sul õigus. Tobe on nurmenukkude ja ülaste juurest ära sõita. Gotlandil on mai kõige ilusam kuu.»

«Ah,» ütles Anki, «tulevad uued kevaded. Sa oled ära teeninud, et natuke reisida ja ringi vaadata.»

Ta jäi vait, võttis kohvri sangast kinni, tõstis selle üles ja uuris igast küljest.

«Kavatsed sa tõesti sellega reisida?» küsis ta lõpuks ja pani kohvri põrandale.

Anki toon polnud otseselt õel, pigem üllatunud. Tryggve põrnitses oma vana kohvrit ja mõistis küll, mida sõber silmas peab, kuid ei tahtnud seda möönda. Eriti mitte Ankile.

«Jah, kas sel on siis midagi viga?» vastas ta.

Toon oli võib-olla tarbetult turtsakas, kuid Anki hakkas lõbusalt naerma.

«Kuule,» ütles ta, «selle kvaliteedil pole küll midagi häda, nagu ma näen, aga sa oled terves Euroopas ainuke, kes oma kohvrit käe otsas tassib.»

«Tassib? Selles pole ometi midagi imelikku. Selge, et igaüks tassib ise oma kohvrit.»

«Tryggve,» ütles Anki, «kus sa viimased aastakümned oled elanud? Tänapäeval sõidutavad kõik oma kohvreid ratastel, see on palju lihtsam ja pole vaja ilma asjata raskusi kanda.»

Anki poolt oli ebaõiglane vihjata, et Tryggve on ajast maha jäänud. Muidugi oli ta näinud, et inimestel on ratastega kohvrid, aga ega siis sellepärast pole tal vaja neid järele ahvida ja endale midagi samasugust hankida.

«Sõida Hemsesse või Visbysse ja osta endale ratastega kohver,» jätkas Anki, «või laena minu oma. Pole vaja end ilma asjata üle pingutada.»

«Sul oli arvatavasti mingit asja ka,» sõnas mees, et vana kohvri ümber jauramist lõpetada. «Muide, kas teed tahad?»

Ta istus toolile, kust ta oli Anki tulles püsti tõusnud, ja pakkus ka naisele viipega istet. Anki võttis teepakkumise vastu ja Tryggve kallas talle teevett termosest, mille ta enne ülemisele korrusele panipaika otsingutele minemist valmis oli pannud.

«Sul on õigus,» ütles Anki, «mul oli asja ka. Tahtsin järele küsida, kas sul õnnestus minu hobusele tallikohta leida, kui me pikale tuurile läheme. Mõni päev tagasi sa ütlesid, et sul on mingi idee.»

Tryggve oli paraku täiesti unustanud, et lubas Ankit enne planeeritud ratsutamistuuri aidata. Nojah, ega praegugi pole veel liiga hilja.

«Kas sa lähed tõesti täiesti üksi?» küsis ta ja kujutas ette, kuidas Anki üksi Gotlandi metsades ringi eksleb. «Pealegi veel lausa mitmeks päevaks.»

Naine naeratas.

«Jah, nii lühikese aja jooksul ei leia ma küll kedagi, kes kaasa tahaks tulla, aga Austri on mulle seltsiks. Ta on suurepärane sõber. Tuleb juhust kastutada, kui Osk on põhjas oma kasvataja juures.»

«Ah nii, mis ta seal teeb?» küsis Tryggve. «Kas sa annad ta tagasi?»

«Ei, ta on nende täkul külas. Kui veab, tekib neil omavahel klapp ja mina saan varsa,» ütles Anki.

Tryggve liigutas jalgu ja tõukas kogemata laua alla peidetud kasti. Võib-olla sobiks Smissarve? Tal olid sealkandis üsna head kiriklikud kontaktid, ta tundis nii vöömündreid kui kirikuõpetajat. Esimesi neist oli ta Visbys koolituspäevadel korduvalt näinud. Koguduse õpetaja Ulrika Trogeniga mängis ta mõnikord malet. Mõned entusiastid olid saarel kiriku maleklubi loonud. Ühe päevaga sinna ratsutamine peaks Ankile paras maa olema, arvatavasti on vana pastoraadi tall ööbimiseks sobiv.

«Kui kaugele sa kavatsesid sõita?» küsis Tryggve. «Ja millises suunas?»

Anki võttis enne vastamist tassist lonksu.

«Ma pean oma sõitu sobitama selle järgi, kust õnnestub peavarju leida,» ütles ta ja naeris oma vanaaegse, peaaegu piibelliku väljendi peale.

Tryggve tõusis ja tõi köögikapilt mobiiltelefoni. Ta valis numbri ja läks rääkides elutuppa. Ankil polnud vaja kogu juttu kuulda.

Pärast pikka mõnusat vestlust Ulrika Trogeniga tuli ta kööki tagasi ja leidis Anki süvenenult Gotlands Allehandat lugemas. Naine kergitas pead ja jäi teda silmitsema.

«Kas õnnestus?»

«Tehtud,» ütles Tryggve. «Kui sa plaanid sõita Smissarvesse, sinna on umbes kolmkümmend kilomeetrit, võib-olla koguni kolmkümmend viis, võid panna hobuse pastoraadi vanasse tallihoonesse. Heina muretseb kirikuõpetaja kohaliku talumehe käest.»

«Suurepärane!» hüüatas Anki. «Siis tuleb mul veel enda jaoks ööbimiskoht leida. Jah, muidugi on mul vaja tee peal puhkekohta.»

«Hea on see, et sealkandis on kämping,» seletas Tryggve. «Seal on keset kolgast koguni lihtne restoran. Olen kuulnud, et neil läheb üsna hästi ja nad on aastaringselt avatud.»

«Kas tõesti?» küsis Anki, «aga nad pakuvad muidugi ainult pitsat ja tavalisi igavaid salateid. Võib-olla on kõige parem, kui ma endale ise toidu kaasa võtan.»

Tryggve muigas tema asjatu mure üle.

«Selles osas sa eksid, toit on mingisugune ehtne ja vürtsikas texmex, ma ei tea, kuidas see seal kolkas ellu on jäänud.»

Naine sirutas käe ja pani selle mehe käsivarrele.

«Aitäh! Väga kena sinust, et sa mind aitasid.»

Tryggve vehkis hooletult käega.

«Jah, jah, tühiasi. Loodetavasti kõik läheb hästi ja sul tuleb tore ratsamatk. Parem muidugi, kui siis vihma ei sajaks.»

Tal vedas, et tal oli õnnestunud naist aidata nagu lubatud, ehkki ta oli selle vahepeal täiesti ära unustanud.

«Kui sa piki rannaäärt ratsutad, siis võid puhata Hällinge rannaniidul. Ma tunnen seal ühte talumeest, ta võib kindlasti sületäie heinu anda, kui sul vaja peaks minema. Helista talle ja tervita minu poolt. Seal on ka kaev, nii sina kui hobune saate sealt vett.»

«See oleks tõepoolest suurepärane,» ütles Anki. «Sel juhul tulen kenasti toime.»

«Millal sa sõitma hakkad?» küsis Tryggve.

«Homme,» vastas Anki. «Taevaminemise pühal peaks ilmateate järgi ilus ilm olema, siin pole enam midagi oodata. Pikka ratsateekonda ei taha keegi vihmaga ette võtta.»

Tryggve võttis oma kruusi ja jõi selle tühjaks.

«Jah, ja siis on veel Putte,» ütles ta. «Kas sa oled ikka veel kindel, et tahad ta enda hoole alla võtta? Kehv lugu, et minu tavaline koeravalvur pidi ootamatult ära ütlema.»

Ta silitas lõuga, habemetüügas sügeles. Ta polnud hommikul habeme ajamiseks aega võtnud.

«Ja kuidas sinu toredatel naabritel läheb?» küsis Anki ja tema kulmude vahele tekkis murekorts.

«Ma arvan, et enam-vähem,» vastas Tryggve, «aga tuleb meeles pidada, et nad on vanad ja mees sai mõni nädal tagasi insuldi, mistõttu neil tuleb mõnda aega natuke rahulikumalt võtta. Tempokad jalutuskäigud koeraga käivad neile praegu natuke üle jõu.»

Anki istus veidi aega vaikides ja silmitses laua kõrval lamavat Puttet. Tryggve teadis, et alguses oli naine koera veidi peljanud, kuid nüüd olid nad suured sõbrad.

«Kui sa arvad, et ma sellega toime tulen,» vastas Anki lõpuks, «aga siis jätad ta minu hoolde omal riisikol. Ma ei ole kogenud koerainimene. Hobused on hoopis teine asi.»

«Ma ei oska kedagi paremat ettegi kujutada,» vastas Tryggve, kummardus ja sügas oma silmatera kõrvade vahelt. «Eks ju, Putte? Astume esmaspäeva pärastlõunal läbi, enne kui ma ära sõidan.»

Kui Anki ära läks, võttis Tryggve uuesti ette karbi kunagise Smissarve juhtumi materjalidega. Seksuaalse ahistamise kahtlustus. Lahendamata ja lõpetatud. Ühtegi kurjategijat ei saadud kuriteoga seostada, ehkki ta oli kindel, kes süüdlane on. Juba tükk aega tagasi aegunud juhtum. Ta lehitses õhukesi lehti, kus suur osa teksti oli tuhmunud. Seitsmekümnendatel aastatel oli koopiamasina paberi kvaliteet tunduvalt kehvem, õigupoolest polnud enam suurt midagi näha. Ta jättis materjalid sellest hoolimata karpi, sidus kasti nööriga kinni ja viis koos ärapõlatud kohvriga ülakorruse panipaika tagasi. Aega oli veel laialt, ta jõuab vabalt linnas ära käia ja endale uue, ratastega kohvri osta. Ent seda ei kavatsenud ta Anki Karlssonile rääkida.