Jane Bitter: raamatu kirjutamisel oli mulle endale teraapiline toime

Jane Bitter. Foto: Jane Vogt

Raamatu «Uue ajastu inimesed» autor Jane Bitter saab öelda, et tema elu jaguneb kaheks – esimese poole elas ta kui automaatrežiimil, kuni sisemine rahulolematus kasvas nii suureks, et muutused olid paratamatud. Kui ta varem ei armastanud üldse raamatuid ja kooli kohustuslik kirjandus valmistas vaid tuska, siis soov tundma õppida iseennast ja teada, kuidas maailm töötab, pani ta raamatuid neelama. «Ma ahmisin raamatutarkusi nagu svamm ja lugesin vahel 24 tundi järjestki, magama minemata. Umbes kaks aastat lugesin iga päev, sadu raamatuid.»

Niisama enesearenguraamatute lugemisest pole kasu, õpitu on vaja ellu rakendada

Siiski peab Jane tunnistama, et suures lugemisisus ta vahel ei analüüsinud loetud infot ja haaras juba järgmise raamatu, nii et eelmisest saadud tarkused olid peast kadunud. «Umbes pool aastat hiljem hakkasin taipama, et selline uue info sisse ahmimine ei too mu elus mingit muutust. Võtsin kõik juba loetud raamatud uuesti ette ja alustasin otsast peale. Seekord juba kirjutasin päevikusse märkmeid ja proovisin leida reaalseid olukordi, kus neid taipamisi kasutama hakata. Siis hakkas ka reaalsus muutuma,» jutustab ta oma kogemusest.

Üht raamatut, mis enim muljet oleks avaldanud, Jane välja tuua ei oska. Ta leiab, et on igast loetust saanud palju väärtuslikku ja iga uus on viinud järjest suuremate avastusteni. Ta võrdleb, et see on kui redelist ülesronimine – ükski redelipulk pole teistest parem ega erilisem. Aga igaüks on oluline, et kõrgemale tõusta. Aga ehk teos, mida ta aina uuesti kätte on võtnud, on Eckhart Tolle «Siin ja praegu: kohaloleku jõud».

Viis raamatusoovitust:

• Eckhart Tolle «Siin ja praegu: kohaloleku jõud»

• Neale Donald Walsch «Jutuajamised Jumalaga», kõik osad

• Mai-Agate Väljataga «Loomise õpetus»

• Brandon Bays «Rännak»

• Gary Chapman «Armastuse viis keelt»

Teekond kirjutamiseni

Jalutamine on Jane jaoks aktiivmeditatsioon ja kord samme lugedes tuli talle idee kirjutada raamat, et jagada oma enesearenguteekonda. Ta muigab, et umbes pool aastat võitles tema ego ehk loogiline meel selle vastu. «Mõtlesin, et ma ei ole ju mingi kirjanik ja keda ikka huvitab minu ärkamise lugu… Kui saatsin e-kirjad oma mentoritele selle hullumeelse ideega, ei julgenud ma nende vastuseid mitu nädalat avada, sest hirm äraütlemise ees oli nii suur.»

Lisaks oma teekonnale sisaldab raamat 40 kuulsa enesearengu teejuhi lugu, kuidas nemad on oma elusid muutnud, et käia oma hingeteed.

Jane Bitter, «Uue ajastu inimesed». Foto: Raamat

Miks Jane soovis ka nende lugusid jagada? «Kui ma oma enesearenguteekonda nullist alustasin, ma ei suutnud valida, milline enesearengu teejuht on mulle sobilik. Kõik paistsid rääkivat olulistest teemadest ja nii erinevate nurkade alt, et tahtsin neid kõiki kogeda. See viis aga läbipõlemiseni… Jah, ka enesearengust võib läbi põleda. Ma ei tahtnud ühtegi koolitust ega raamatut vahele jätta, aga väsinud aju ei salvesta ju enam infotki. Muutusin hoopis närvilisemaks, kodutööde tegemata jätmine pani mind end hurjutama, kuigi eesmärk oli ennast rohkem armastama hakata,» jagab naine.

Nii leidis ta, et enne uue koolituse ostmist peaks koolitajaga tutvust tegema ja tema tausta uurima. Kes ta üldse on, milline on olnud tema teekond ja kas ta ikka elab oma sõnade järgi. Jane ei tee saladust, et on palju isehakanud teejuhte, kes võivad kasu asemel hoopis kahju teha. Neid 40 teejuhti, kes ta raamatus oma lugu jagavad, saab Jane aga soovitada, sest nende meetodid tõesti toimivad.

Asjade lahtikirjutamine aitas tuua endagi ellu rohkem selgust

Raamatu kirjutamisel oli Janele lausa teraapiline toime. Ta trükkis seda üle kahe aasta, mil ta enda areng oli kõige intensiivsem ning tema enda uskumused ja tõed muutusid selle aja jooksul pidevalt, seetõttu pidi ta raamatut mitu korda ümber kirjutama.

«Mida enesekindlamaks ja ehedamaks ma muutusin, seda kergem oli avameelselt rahast ja seksist kirjutada ning väga tihti tõi asjade lahtikirjutamine hoopis teise vaatenurga välja ja aitas elus juhtunud olukordi palju paremini mõista, kõik sai selgemaks, et absoluutselt iga eelnev eluetapp oli oluline ja ka kõige negatiivsema kogemuse sees oli kasv või kingitus peidus,» selgitab ta.

Kirjutamistuhin ei ole aga kuskile kadunud. Praegu kirjutab Jane päevikut Kolumbiast, kust on juba neli kuud elanud ja see riik ei väsi teda üllatamast. «Ka tingimusteta armastuse õppimine on olnud eriline teekond, mis vääriks jagamist,» mõtiskleb ta.