/nginx/o/2022/05/05/14528898t1h3183.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/07/16/16226071t1h6d57.jpg)
Kimberly McCreighti raamat «Täiuslik abielu» on Washington Posti sõnutsi «vastupandamatu draama» hädaohtlikest kompromissidest ja saladustest, mida mõned paarid abielu nimel teevad.
Hädaohtlikud kompromissid, mida mõned paarid abielu nimel teevad
Lizzie Kitsakis on õhtul hilja tööl, kui talle helistatakse. Kurnavalt pikad tööpäevad on tavapärased advokaadibüroode koorekihti kuuluvas Young & Crane’is, aga neid oleks kergem taluda, kui Lizzie töötaks seal vabatahtlikult. Alles hiljuti oli ta õnnelik, ehkki alamakstud prokurör. Talle meeldis tema töö ja tal oli suurepärane pühendunud abikaasa Sam – tal oli kõik, mida ta tahtis. Ja siis lagunes tema elu ootamatult koost.
Ei. See on vale. See polnud sugugi ootamatu. Mõrad hakkasid Lizzie abielus ilmnema juba hulk aega tagasi. Ta oskas lihtsalt hästi silma kinni pigistada.
Viimane, mida Lizziel praegu vaja, on kõne Rikersi vangilt, kes palub abi – see ei loe, et Zach Grayson on tema vana sõber. Aga Zach on meeleheitel: tema naine Amanda leiti nende Brooklyni kodus trepijalamilt surnuna. Ja Zach on peamine kahtlusalune.
Kui Lizzie tõmmatakse otse idüllilise Park Slope’i musta südamesse, saab ta teada, et Zack ja Amanda polnudki need, kes näisid olevat, ning et nende sõbrad – tihedalt seotud rühm Brooklyn Country Day erakooli lapsevanemaid – varjasid oma häirivaid saladusi. Lõpuks peab Lizzie mõtlema nii seda, kas tema abielu saab veel päästa, kui ka seda, mida üldse tähendab täiuslik abielu.
Loe raamatust katkendit!
/nginx/o/2024/06/20/16165047t1h32be.jpg)
***
Amanda polnud veel magama jäänud, kui Zach lõpuks kell 11.45 koju jõudis. Hilja isegi Zachi jaoks. Ega Amanda ei kavatsenuki teda oodata. Kui ta üksi pimedas lamas, näris teda jutajamine, mis tal Carolyniga oli, kui ta pargist koju tuli.
«Kas sul on kõik hästi?» oli Amanda hingeldades küsinud, kui Carolyn viimaks vastu võttis. «Mis juhtus?»
Amanda oli tõesti paanikasse sattunud, kui oli majja tormanud ega olnud leidnud eest selgitavat sõnumit. Ta jalad värisesid, kui ta Carolyni numbrit valis. Aga seal ta sõbranna oligi: elus ja terve. Ja mitte ainult - Carolyn tundus olevat ärritunud.
«Mis mõttes juhtus?»
«Sa pidid minuga pargis kokku saama. Mäletad? Kell kaheksa õhtul.»
«Oh pagan küll. Vabandust.» Aga selles ütlemises oli midagi ükskõikset ja Amanda mõtles, et võib-olla polnud Carolyn kavatsenudki kohale ilmuda. «Unustasin.»
Ja kõik. Kogu selgitus. Ei mingeid pehmendavaid asjaolusid.
«Sa unustasid?» oli Amanda küsinud.
«Jah,» oli Carolyn nähvanud. «Oli tegemist. Mul on töö, mäletad?»
«Oh, ma olin lihtsalt sinu pärast mures. Läksin endast välja.» Ja kummalisel kombel ei suutnud Amanda vabaneda tundest, et Carolyniga oli juhtunud midagi kohutavat. Kuigi Carolyn rääkis temaga telefonis, tõestades, et ei olnud. «Ja ma lihtsalt – ma tahtsin sulle rääkida, et kavatsengi teha nii, nagu sa ütlesid. Astun Zachile vastu. Sul on õigus. Ma pean asju muutma. Mulle ei meeldinud Case’iga siia kolida, see ei meeldi mulle praegugi. Saatsin ta sinna tobedase laagrisse, et seda heaks teha, aga nüüd näen õudusunenägusid. See on naeruväärne. Kõik sellepärast, et ma varem midagi ei öelnud. Aga eriti nüüd, kui isa on siin kandis, pean ma - ma kavatsen Zachile rääkida.»
Ta ootas, et Carolyn hüüab: «Hurraa!» Ütleb talle, et ta on vaimustav, ja toob siis kuuldavale ühe oma suurepärase ergutuskõne.
«Tore,» oli kõik, mida Carolyn ütles. Nagu oleks tal täiesti ükskõik.
Amanda rinnus pulbitses viha. «Tead, ma arvan, et võib-olla isa jälitas mind pargis, sest ma olin seal üksi ja ootasin sind.»
«Tõesti?» küsis Carolyn, pannes teda lõpuks tähele. Aga ta ei kahetsenud kaugeltki nii palju, kui Amanda oleks soovinud.
«Jah, tõesti.»
«Kuule, Amanda, ma pean sulle midagi ütlema,» alustas Carolyn. «Oleksin pidanud seda juba varem tegema. Ma ei tahtnud sind endast välja ajada. Aga paistab, et sa oledki juba, nii et ...»
«Mis see on?» Amanda peopesa telefoni all oli niiske.
«Ma arvan, et nägin teda.» Carolyn hingas ägedalt välja, nagu oleks hinge kinni hoidnud.
«Keda sa nägid?»
«Sinu isa. Kui ma teie maja juurest ära läksin.»
«Mida?» Amanda niiske käsi oli hakanud värisema. Ta püüdis sügavalt hingata, aga rind pani vastu.