LOBE LUGEMINE ⟩ James Bondi seiklused 14. sajandi Kirumpääl

Erkki Koort Foto: Madis Veltman

Ma sõidan sageli mööda Võruäärsest asulasildist «Kirumpää» ja kiikan suure tee pealt paistv mäekese ja linnusevaremete poole. Seal lähistel on ka tänapäevane asula, kus kasutusel tänavanimed Ordu tee ja Linnuse tee.

Nii et teadsin, varem või hiljem võtan ette ja loen, mida see KAPO taustaga ja Kirumpää-kandi juurtega Erkki Koort siis selle mäe kohta kokku kirjutanud on.

Mäletan, et keegi teadjanaine kunagi kusagil ütles, et Kirumpää linnuses on negatiivne energia. Ja mulle tundus ka seda raamatut lugedes, et tõesti... kohutav ja negatiivne aeg. Mul on hea meel, et ma ei ela praegu selles ajas. See on üks tasand, mida esile tuua: ajastu. Ja küsimus: kas autor on ajastu elama pannud? On küll, täiesti detailselt ja usutavalt hakkab pilt jooksma ja osutub lobedaks lugemiseks, omal moel jamesbondlikuks seiklusjutuks.

Erkki Koort, «Kättemaks Kirumpääl». Foto: Raamat

Järgmine küsimus: kas lugu toimib loona? Natuke rabe on see lugu. Peategelane Markus saab teada, et ta sõbrad on surnud, ja otsustab kiirelt, et sõbrad on tapetud ja sama kiirelt otsustab ta, keda kahtlustada. Edasi haarab teda tapakirg kõigile võimalikele süüdlastele kätte maksta, loogika läheb seejuures norgus peaga tagaistmele ja tapamasina rooli asub kättemaksukirg. Lugedes üritasin vaikselt küll vahepeal loogikalt küsida, et oot, kuidas üldse peategelane midagi sellist järeldas, aga loogika oli vait või arvas, et peategelane pigem eeldas.

Igatahes hakkab peale võimalike süüdlaste nottimine. Ja lausa nii ebaloogiliselt, et ma ootan aina kindlamalt, et puänt tuleb see, et Markusel pole õigus...

Piinarikaste stseenidega kokku pole hoitud, Markus satub ka ise timuka piinamise kätte ja pääseb imekombel eluga. On ka kiired mahlakad põhulõhnalised seksistseenid ja et oleks ikka võimalikult jamesbondilik, siis on Markusel loo käigus mitu erinevat naist, isegi lustakas noor nunn nende hulgas. Loo jutustamise käigus unustab autor küll ühe naise, kõrtsitütre Vaidakese, vahepeal lihtsalt ära, aga õnneks tuleb ikka enne raamatu lõppu meelde see teemaliin ka kokku tõmmata.

Ma ei kahetse sugugi, et raamatut lugesin (võibolla piinamis- ja taplusstseene tahaksin siiski mälust tühistada...), sest ma hakkasin mõtlema sellele ajastule. Huvitav nüanss oli näiteks see, mismoodi põhjendati nunnakloostrite teket (vallalisi naisi jäi perekondades üle, kõiki ei jaksanud mehele panna ja nii sai neist viisakalt lahti). Või mismoodi toimus rahvusvaheline suhtlus, kuidas pursiti saksa keelt, liivi keelt, läti keelt. Ja kuidas mitte kordagi polnud raamatus mainitud Tallinnat, aga väga sageli Riiat ja Pihkvat. Kuidas Võrut polnud olemaski, aga Vastseliina mõjus suurlinnana. Kuidas rahapaunas oli erinevaid münte, mis näitas mehe rännakute tausta... Palju selliseid detaile.

Kõige toredam oli aga pikk kirjeldus linnuse saunast (muidugi suitsusaunast), ma kogu aeg ootasin, et nüüd juhtub midagi hirmsat, kui Markus toimetas pikalt üksi hämaras saunas. Ja stseen kandis. Tasapisi sain aru, mis on selle stseeni mõte. On asju, mis pole sugugi muutunud. See stseen oli täpselt samasugune kui suitsusaun siinkandis ka tänasel päeval on.

14. sajandi James Bondi seiklused jätkuvad, Erkki Koort on kirjutanud ka järjed, mis viivad Markuse seiklema Tartusse ja Vastseliina. «Salakuulaja Vastseliinas» on ka suvelavastusena Vastseliina linnuses sel suvel «jooksmas».