«Nüüd on ta võtnud. Ta võttis meilt meie poisi»

Foto: Shutterstock

«Kuhu kunagi päike ei paista» on Marianne Cedervalli krimisarja, kus peategelasteks on Anki Karlsson ja Tryggve Fridman, kolmas ja iseseisev osa.

Gotlandi Mullvaldsi külas tärkab kevad ja pensionär Anki Karlsson naudib hobuseomaniku elu. Ta otsustab minna pikale ratsatuurile ja hea sõber Tryggve soovitab talle ööbimiskohaks Smissarve pastoraati.

Tryggve ise tahab välismaale puhkusele sõita ja kohvrit otsides leiab ta midagi, mis meenutab tema esimest uurimist politseis – juhtum jäi aga lahendamata, ehkki Tryggve sellega väga tõsiselt tegeles.

Smissarves kohtub Anki ajakirjanik Ninni Weströmi, kes on tulnud sinna kirjutama artiklisarja Naistemajast, kus seitsmekümnendatel aastatel tegutses kiriku juhtimisel naiste puhkekodu. Anki mõistab peagi, et Naistemaja ja selle ajalugu äratab teravaid tundeid, sealhulgas kiriku töötajate hulgas, ja kui Ninni Weström ootamatult kaob, asub Anki juhtunut uurima. Ent kadumine on vaid algus, millele järgneb rida hirmsaid sündmusi.

Loe raamatust katkendit!

***

Marianne Cedervall, «Kuhu kunagi päike ei paista». Foto: Raamat

Björn Jonsson väljus majast, kus ta viimase tunni oli viibinud, ja sulges enda järel ukse. Ta jäi natukeseks ajaks trepile seisma ja hakkas lõdisema, ehkki maipäike oli soe. Siis tõmbas ta tõmbluku kuni vaimulikukaeluseni kinni.

Majas olevad vanemad olid kurbusest halvatud, ta ei osanud nende jaoks kuigi palju lohutavaid sõnu leida, püüdis vaid oma võimaluste piires aidata neil matuseid korraldada. Psalmid tuli välja valida, ja väärika hauakõne pidamiseks tuli Björnil poisi kohta rohkem teada saada. Isa ei öelnud alguses midagi, millest abi võiks olla. Ema pani kohvimasina värisevate kätega tööle, kui Björn oma ettepanekutega lagedale tuli. Viimaseks «Maa on nii kaunis», see oli tavapärane, aga edasi? Kas neil on mingeid erisoove? Vaikus. Kas ehk «Ära tunne hirmu»? Ei mingit reaktsiooni.

«Sinu kaitsva käe varjus,» ütles mees ootamatult.

«Mis?» küsis naine ja pööras end järsult mehe poole, kohvikann käes. «See on ju laste jaoks.»

Mees vaatas talle trotslikult otsa.

«Kas ta siis polegi meie laps? Või õigemini oli. Seal on üks rida, millest piisab. «Mis ta võtab, mis ta annab, samaks Isaks meil ta on». Nüüd on ta võtnud. Ta võttis meilt meie poisi.»

Selle koha peal isa hääl murdus. Ema nuuksatas, pani kohvikannu käest ja võttis taskurätiku. Björn uuris oma märkmeid, millest tal tuleks vanematega rääkida ja mida küsida poja kohta, kes end mõni päev tagasi heinalakas üles poos. Kes ta oli? Millega talle meeldis tegelda? Milline ta koolis oli ja mis ta vabal ajal tegi? Vanemate käest ei kuulnud ta suurt midagi peale selle, et ta oli korralik ja tubli poiss, polnud ühtegi märki, et ta oleks olnud õnnetu või haige.

Björn ohkas raskelt ja kogus end trepil. Pimedus sisimas ei paista alati välja, ta teadis vägagi hästi, et ka topeltelu elamine on võimalik.

Ta võttis kiviaia najale toetatud jalgratta. Kirikuõpetaja Ulrika oli tal soovitanud jalgratta hankida, see oli hea viis piirkonnas ringi liikumiseks. Ulrika soovitas ka mõnikord diakon seltsi võtta, sest too sõitis hea meelega igale poole jalgrattaga. Alguses Björn kahtles, kas Raymond Dixénile meeldib, kui Björn tal pidevalt sabas jõlgub. Esiteks oli diakonil täiesti uus maastikuratas, jumal teab, milleks tal seda Gotlandi maakohtades vaja läks, Björni ratas polnud sugugi sama tugev. Teiseks olid neil ka erinevad ülesanded. Kui Björnil on vaja ümbruskonnas ringi sõita, siis tahtis ta seda teha omal käel, ilma vana toriseva taadita, kes ammugi oleks pidanud oma pensionieaga leppima.

Üldiselt oli kirikuõpetajal õigus, auto asemel oli parem ratast kasutada. Kõik kodukülastuste käigus Björnile usaldatud rasked saladused kadusid hetkeks tuulde. Kõik, mida ta vaikimiskohustuse tõttu ei saanud mitte kellelegi rääkida, lendas eemale. Peaaegu kõik. Osa jäi alles, muutus koormaks ja keerles mõtetes nagu vihaselt sumisev mesilaspere.

Niisugused matuseteemalised vestlused nagu praegu olid kõige raskem osa tööst. Hingehoiukõnelused, kus ta kuulis elu kõige süngematest probleemidest, polnud samuti lihtsad, ükskõik, kas tegemist oli eluisu puudumisega või koguni tunnistusega, et kelleltki on elu võetud. Björn ei harjunud sellega kunagi. Ta oli kolmkümmend kaks, peagi kolmkümmend kolm aastat vana, ta oli kuus aastat abiõpetaja olnud ja ikka veel oli tal raske toime tulla vaimulikult nõutava täieliku vaikimiskohustusega. Ent tööülesandeid ei saanud valida ega kõrvale jätta, ehkki mõnikord tundusid need suisa talumatud. Enamasti siis, kui mõni koguduseliige tuli oma muredest rääkima, võis see puudutada ka mingit väikest nuppu Björni enda hinges, ja siis oli kõik jälle hukas. Neetud deemonid said ta kätte. Pärast mõnda vestlust pidi ta minema pikemale jalgrattasõidule või kodus teki alla pugema ja ootama, millal kogu keha raputav nutt tasapisi vaibub.

Ema oli üks vähestest, kellega ta sai rääkida. Ema oli tema jaoks kogu aeg olemas, ta oli nagu kalju. Toetas teda kirjade ja rahaga ning ülikooliõpingute ajal koguni toiduga. Ta oli emale lõputult tänulik, ilma temata poleks see kõik teoks saanud. Vabadel päevadel sõitis ta tavaliselt emale külla. Ema elas samas koguduses ja oli see, kes talle vabast kohast rääkis. Enne seda teenis ta Stockholmis, kuid pikka veenmist polnud vaja, kui ema palus tal koju tulla. Isegi see ei olnud takistuseks, et ta oli nüüd Pernillast kaugemal.

Björn heitis pastoraadi poole sõites pilgu kellale. Ta jõuab enne lõunat hauakõne põhipunktid ritta panna. Homme on aega kõnet viimistleda.

Kohvilõhn tungis ninna, kui ta pastoraadi ühte otsa sisse seatud Smissarve koguduse kantselei uksest sisse astus. Kohvipaus oli õigupoolest lõppenud, aga ta võis enne tööle asumist käigu pealt tassi kohvi võtta. Leinamajas pakutud kohv oli olnud üsnagi lahja.

Raymond avas parajasti Kirikulehe viimase numbri, kui Björn sisse astus.

«Tere, tere,» ütles ta särama lüües. «Kas kodukülastus läks hästi?»

Björnil jooksid laia läikivat hambarida nähes judinad üle selja, ilmselt olid need niisugused hammaste peale kinnitatavad laminaadid, millest ta oli kuskil lugenud. Hallid juuksed olid hoolikalt kammitud ja kuklas kummiga kinni pandud. Raymondi nägu oli pärast võõrastes maades veedetud pikki aastaid ja arvatavasti ka suurest õues viibimisest päikesest ja tuulest pargitud.

«Mis mõttes?» küsis Björn ja võttis kapist kohvitassi.

Ta kallas selle täis ja toetus köögikapi najale.

«Perekonnast on kahju,» ütles Raymond. «Kõige noorem laps ja ainuke, kes nende plaanide kohaselt pidi talu üle võtma. Teised kaks põrutasid juba ammu mandrile ja teevad hoopis muud tööd.»

«Võib-olla sellepärast ta seda tegigi,» pomises Björn.

«Mis sa ütlesid?»

«Võib-olla sellepärast ta otsustaski endalt elu võtta? Mõnikord võivad nõudmised ülejõukäivaks osutuda.»

Björn rüüpas kohvi lõpuni ja pani kruusi nõudepesumasinasse. Kirikuõpetaja oli öelnud, et ta ei salli puhketoas mingit korralagedust.

«Jah, seda me ei tea,» vastas Raymond. «Loodetavasti oled leidnud sobivad psalmid ja ilusad sõnad poja kohta. See on tähtis, ma loodan, et saad sellest aru.»

Raymond naeratas taas oma kunstlikku laminaatnaeratust. Björn tundis, kuidas viha temas kasvama hakkab.

«Hoolitse oma asjade eest, küll ma oma tööga toime tulen,» ütles ta otsustavalt ja surus käed rusikasse.

«Muidugi, muidugi,» vastas Raymond ja tõstis käe. «Aga ei tee kahju, kui ma natuke elutarkust jagan. Teil, noortel, on alati kiire, niimoodi võib asi lohakalt ja natuke liiga kiirustades välja kukkuda. Aga ma usun, et sa teed poisi viimse teekonna väärikaks ja pidulikuks.»

Björn vahtis oma kolleegi ega osanud rohkem midagi öelda. Sõnagi lausumata kadus ta oma kabinetti ja vajus toolile. Ta pani käed kirjutuslaual kokku ja hingas sügavate, aeglaste hingetõmmetega.