/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/07/18/16229445t1h519f.jpg)
«Kuhu kunagi päike ei paista» on Marianne Cedervalli krimisarja, kus peategelasteks on Anki Karlsson ja Tryggve Fridman, kolmas ja iseseisev osa.
Milline teismeline tahab külla minna vanaemale, keda ta õieti ei tunnegi?
Gotlandi Mullvaldsi külas tärkab kevad ja pensionär Anki Karlsson naudib hobuseomaniku elu. Ta otsustab minna pikale ratsatuurile ja hea sõber Tryggve soovitab talle ööbimiskohaks Smissarve pastoraati.
Tryggve ise tahab välismaale puhkusele sõita ja kohvrit otsides leiab ta midagi, mis meenutab tema esimest uurimist politseis – juhtum jäi aga lahendamata, ehkki Tryggve sellega väga tõsiselt tegeles.
Smissarves kohtub Anki ajakirjanik Ninni Weströmi, kes on tulnud sinna kirjutama artiklisarja Naistemajast, kus seitsmekümnendatel aastatel tegutses kiriku juhtimisel naiste puhkekodu. Anki mõistab peagi, et Naistemaja ja selle ajalugu äratab teravaid tundeid, sealhulgas kiriku töötajate hulgas, ja kui Ninni Weström ootamatult kaob, asub Anki juhtunut uurima. Ent kadumine on vaid algus, millele järgneb rida hirmsaid sündmusi.
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2024/07/15/16223320t1h3ecf.jpg)
Kolmapäev, 4. mai
Anki lähenes merele, pärast pikka ratsutamist läbi metsa tundus see suisa vabastav. Ta lasi ratsmed lõdvemale ja Austri sai ise tee valida. Hobune suundus otsejoones rannale. Nuusutas vett ja püüdis veidi juua, kuid ilmselt see talle joogiks ei kõlvanud. Kapjade jahutamiseks paistis vesi aga sobivat. Anki tuli sadulast maha ja jättis hobuse merd uurima. Siis istus ta kivile, nööpis säärised lahti ja tõmbas madalad ratsasaapad jalast. Sokid olid higised ja ta laotas need enda kõrvale väiksemale kivile. Kui veab, jõuavad need puhkepausi ajal päikese käes ära kuivada.
Anki kastis varbad vette. Vesi jahutas mõnusalt tundide kaupa saabastes higistanud jalgu. Ka suplus poleks paha teinud, kuid arvatavasti oli vesi veel üsna külm. Ehkki maikuine rohelus oli juba lopsakas ja päike kuumutas peaaegu iga päev, polnud meri veel kaugeltki soe ja ta piirdus üksnes jalgupidi vees sulistamisega. Austri oli nähtavasti sama meelt ja läks vaid nii sügavale vette, et kabjad olid kaetud.
Anki võttis rinnataskust telefoni ja vaatas kella. Ta oli neli tundi teel olnud, teekond kulges nii mööda randu kui ka läbi madalakasvuliste männimetsade. Saarel oli palju häid ratsutamisradasid ja vahelduv maastik. Pealegi oli praegune aastaaeg ebatavaliselt ilus, paljudes kohtades oli maa kaetud ülastega. Ta ei kadestanud põrmugi Hispaania lõunaranniku valinud Tryggvet. Muidugi mõtles ta mõnikord, et oleks tore sinnakanti sõita, kuid mitte mingil juhul niisugusel aastaajal. Ei, sinna võis sõita novembris, kui ilm kodus oli üleni hall, või veebruaris, enne kevade saabumist. Ta ei kahetsenud hetkegi, et oli Stockholmist siia kolinud ja endale hobused muretsenud. Siis, kui ta leseks jäi ja penisonile läks, muutus elu vabas looduses tema suureks unistuseks. Praegu oli tema elu parem kui kunagi varem.
Kõht andis märku, et on aeg lõunat süüa, ja natuke rannast eemal oligi suurepärane koht piknikuks. Enne sööma hakkamist pidi aga ka Austri keha kinnitama. Anki võttis ratsuti ja hakkas veepiirist eemale kõndima, kui telefon helises.
«Tere, ema!»
«Tere, Jocke! Me pole juba kaua aega rääkinud. Tore, et sa helistad.»
Spontaanselt huultele tulnud sõnad olid jumala tõsi. Poeg helistas emale üsna harva. Teisalt oli Anki ise sageli muuga hõivatud ja talle ei tulnud meeldegi oma täiskasvanud lastele helistada.
«Mõtlesime Majaga sulle külla tulla,» jätkas Jocke. «Muidugi juhul, kui see sulle sobib.»
Ettepanek oli ühtaegu üllatav ja rõõmustav.
«Loomulikult, see oleks väga tore! Kas Caroline ei tulegi kaasa?»
Jocke ja Caroline olid paar aastat varem lahku läinud, seejärel uuesti teineteist leidnud ning elasid koos tütar Majaga taas perekonnaelu.
«Ta sõidab ära,» vastas Jocke lühidalt.
Kas Anki aimas poja toonis muutust, kui elukaaslane jutuks tuli, või kujutas ta seda ainult ette? Ta rõõmustas, kui nad oma probleemid lahendasid ja uuesti koos elama hakkasid, kui nad ühiselt jõule pidasid, oli ju kõik hästi.
«Mis sa arvad, ema?» jätkas Jocke. «Kas sa oled laupäeval kodus?»
Anki libistas pilgu üle mere ja mõtles kiiresti järele. Täna oli kolmapäev, ta kavatses reedel hakata kodu poole ratsutama. Jah, muidugi võivad Jocke ja Maja laupäeval tulla. Tüdruk oli juba neliteist, aeg läks liigagi kiiresti.
«Hetkel olen ma Austriga pikal sõidul, aga reedel jõuan jälle koju. Sa ütlesid laupäeval? Jah, see sobib väga hästi.»
«Pikal sõidul? Sa oled karm tegija, ema. Tore, me tuleme siis lennukiga. Sul pole vaja meile vastu tulla, ma rendin auto.»
Anki vajutas telefoni kinni ja jäi vaatama kahte naljakat pikkade punaste nokkadega meriskit, kes natuke maad eemal toitu otsisid. Milline teismeline tahab tulla külla vanaemale, keda ta õieti ei tunnegi? Pärast seda, kui Anki Gotlandile kolis, polnud nad kuigi tihti kohtunud, enne seda nägid nad teineteist vaid perekondlikel üritustel. Näiteks Christeri matustel. Tookord olid kõik lapselapsed kohal, et oma vanaisaga viimast korda hüvasti jätta. Anki saatis neile loomulikult sünnipäevadeks kingitusi, kuid harva sai ta vastuseks kinnituse kingituste kättesaamise kohta ja ka telefonis ei rääkinud nad eriti sageli. Aga nüüd tuleb Maja talle külla, pealegi veel enne kooliaasta lõppu.
Anki heitis mõtte oma perekonnast kõrvale ja pööras tähelepanu taas Austrile, kes kannatlikult veepiiril ootas, kuni Anki telefonis rääkis.
«Tule, poiss!» hõikas ta. «Saad juua ja midagi süüa.»
Ta juhtis hobuse päikesest ja tuulest hõbehalliks värvunud paadikuuridest mööda. Ühe kuuri kõrval olid pump ning tagurpidi keeratud veeämber. Täpselt nagu Anki oma plaane tehes välja oli uurinud. Tryggve kontakte appi võttes oli ta lähedal asuva talu omanikuga rääkinud ja too oli lubanud Austrile pumba juurde heinu tuua.
«Vaata, Austri,» ütles Anki ja osutas kitsale vahekäigule kahe kuuri vahel. «Seal on sinu lõuna. Aga kõigepealt vesi, eks?»
Austri vaatas teda targa pilguga ja Anki oli kindel, et loom mõistab teda sõnatult.
Ta pumpas ämbri vett täis, hobune jõi ja asus siis heinte kallale. Alles seejärel võttis Anki sadulataskust oma lõunasöögi ja pani selle lähima paadikuuri ette pingile. Pannkoogid ja vaarikamoosi oli ta juba eelmisel päeval valmis pannud. Väikeses plastmasspurgis oli koguni vahukoor. Täpi i-le pani termosetäis kohvi.
Kevadpäike soojendas, lõuna maitses mere ääres paremini kui kodus. Ta rüüpas kohvi, toetudes seljaga vastu paadikuuri seina. Tuul polnud eriti tugev, kuid pani siiski lained vaikselt loksuma, see mõjus meditatiivselt ja Anki silm vajus kinni. Keha oli pärast ratsutamist väsinud, puhkus kulus marjaks ära. Anki ratsutas harva mitu tundi ühtejutti, kuid ta ei kahetsenud. Pealegi oli Tryggve tema asjad autoga sihtpunkti Smissarvesse viinud. See oli muidugi vähim, mida ta sai teha vastutasuks Putte eest hoolitsemisele, kuid ikkagi tema poolt kena liigutus.
Austri oli söömise lõpetanud ja seisis liikumatult, silmad poolsuletud. Loom oli väga tubli olnud ja puhkepausi auga ära teeninud. Anki mõtles natuke murelikult, kuidas nad kõik – Putte, tema ise ja hobused omavahel toime tulevad. Koer on tugev ja kui tal tahtmine peaks tulema, suudaks ta Ankit enda järel tirida nagu takukoonalt. Kui ta ratsutamas käib, oleks muidugi praktiline, kui Putte saaks kõrval joosta, kuid see oleks liiga riskantne. Koer võib jalga lasta ja ära kaduda. Pealegi on selle kohta omad reeglid, millal koerad tohivad vabalt joosta. Issand! Ankil tuleb see välja uurida, enne kui ta Tryggve silmatera oma hoolde võtab. Kindlasti on Google’is selle kohta informatsiooni.
Ta oli nii sügavale oma mõtetesse vajunud, et ei kuulnudki tulijat, enne kui see lausa tema kõrvale jõudis.
«Istud ja mõnuled, jah?»
Murrak oli tugev, kuid mitte arusaamatu. Anki tundis hääle järgi ära mehe, kellega ta oli enne ratsaretke telefonis rääkinud; sama talumees oli siia heina toonud. Talle meenus, et mehe nimi oli Sören Pettersson. Mehel olid jalas laiade traksidega sinised tööpüksid. Nägu oli juba pruuniks päevitunud ja loomulikult oli tal peas suisa kohustuslik nokkmüts. Roheline ja ühe tegevuse lõpetanud panga kollase reklaamiga.
«Jah, täna on superilus päev,» vastas Anki, «aga ma väsisin mitmetunnisest ratsutamisest natuke ära. Muide, aitäh heinte eest. Ma pean need sulle kinni maksma.»
Mees tõstis tõrjuvalt käe.
«Ei, ei, selle vähese eest pole midagi vaja, minu meelest tuleb meil siin maanurgas üksteist ikka natuke aidata. Muide, tore hobune, aga ta polegi kohalik hobu?»
Anki oli õnneks ära tabanud, et kohalikud nimetasid Gotlandi hobust mõnikord hobuks.
«Ei, Austri on Islandi hobune,» ütles ta.
«Ilusat värvi.»
Sören silitas hobuse koonu ja patsutas teda kaelale.
«Kas sa ratsutad nüüd edasi?»
Anki tõusis pingilt püsti.
«Jah, mõtlesin tänase päeva jooksul Smissarvesse jõuda. Seal ootab meid tallikoht. Võib-olla peaksingi juba minema hakkama.»
Mees vaatas silmi kissitades päikese poole ja Anki taipas, et talumees hindab selle järgi kellaaega.
«Jõuad kindla peale,» ütles Sören. «Sinna on vaid mõnikümmend kilomeetrit, enamik teest on nagu ratsutamise jaoks loodud. Kas näed seda vana kiviaeda?»
Anki vaatas näidatud suunas.
«Seal on värav. Sõida sealtkaudu otse mööda rada edasi, siis jõuad õigesse kohta. Suure tee peale autode vahele polegi vaja minna.»
Soovitus oli kahtlemata ahvatlev, seda võimalust polnud Anki tähele pannud, kui ta kaardi järgi marsruuti paika pani. Väikest rada polnud kaardile märgitud.
«Kas seda on lihtne leida?» küsis Anki lõunasöögikarpe sadulataskusse pakkides. «Ega ma seal ära ei eksi?»
«Ei, kui rada lõpeb, jõuad tänakusse.»
«Tänakusse?»
Anki oli seda sõna kuulnud, kuid unustanud, mida see tähendab.
«Väike tee, mis tavaliselt viib mõnda talusse, aga see läheb mere äärde, kui sa paremale keerad. Mõlemale poole jäävad paar suuremat põldu.»
«Ja kui ma vasakule keeran?»
«Siis jõuad Smissarve kiriku ja pastoraadi juurde, kuhu sa ju tahtsidki minna. Noh, sa ei saa seal kuidagi ära eksida. Sel juhul helista mulle ja ma tulen sulle järele.»
Kui Anki natuke aega hiljem minema ratsutas, saatis talumees ta väravani, tegi selle lahti ja pani tema järel jälle kinni. Anki pööras sadulas ringi ja lehvitas oma uuele sõbrale, siis laksutas ta keelt ja Austri hakkas pärast lõunapuhkust hea meelega edasi sörkima.