Sinijärv soovitab: üks vomplevamaid ajalooraamatuid üle aegade meil!

Toomas Kall. Foto: Tairo Lutter

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Toomas Kalli raamatut «Okipäev».

Toomas Kall… See öö, see vana mees, see tulease. Käbirlinski? Mälu veab alt. Kalli Kalli (tehkem siinkohal kallile Kallile veel suur kalli-kalli) mälu ei vea. Seitsmekümne aasta 16ndatel oktoobritel juhtunu on ta üles otsinud ja üles tähendanud. Üks vomplevamaid ajalooraamatuid üle aegade meil!

Toomas Kall, «Okipäev». Foto: Raamat

Ja tõesti. Kui seitsme kümnendi igast aastast võtta vaid üks päev, olgu see või su oma sünnipäev, ja selle päevaga põhjalikult tegelda, tekib tugev tulemus. «Okipäev» on väga tugev. Usun, et kõik eestikeelsed kirjaoskajad inimesed, kelle elukaar päramise sajandi tagumisest poolest tänini kulgenud on, lahmavad täie rõemuga. Ja ka noorematele tekitab teos vähemasti hunniku häid küsimusi. Meiesugused taadid-memmed siis vastaku noid. Jälle uus väljakutse. Ma tahaksin Toomasega kohe kokku saada ja paari maailma asja üle arutada! Sest nii mitu jutu- ja mõttelõnga jättis ta rahuldamatult ripakile. Ei kõik saagi ühtesamma päeva ega raamatusse mahtuda. Aga no nii pagana huvitav!

Igav võib ka olla. Ütleme, et ma olen minu poeg, kuueteistkümneaastane. Mida talle ütlevad need Käbinad ja jobinad, sovetlikest tšinovnikutest kõnelemata? Ei muhvigi. A vot siis tuleb ja küsib ja kui ma ei tea, tuleb vanavanemate poole pöörduda. Vastikute aegade pärimus on eestlasel veres või vähemalt suguvõsast võtta.

Kall kui vana huumorivabrik on siin talitsetum. Nalja saab, ent pigem peitub vägevus kirjaniku vaiksetes valikutes – selles, mis ta maailmast kokku on korjanud. Enamasti on see koomilisem kui väljamõeldis olla saanukski. Küta edasi, head tänavust okipäeva! Oktoobrini on veel aega.