LUGEMISSOOVITUSED ⟩ 2 raamatut igale eestlasele, kes on mõelnud maale kolida

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Heiko Bellmanni «Putukate välimäärajat» ja Monika Süvari koostatud «Eesti maakodusid».

«Eesti maakodud I». Foto: Raamat

Eesti on väike nagu jaaniöö pimetäpp – polegi õieti teist. Oleme nagu mõne suurema linna mõni väiksem linnaosa. Ja laterdame lõputult ääremaastumisest ja millest kõigest veel. No kurat. Meil pole võimalik kusagilt kuhugi autoga sõita kauem kui kolm tundi ja üldiselt ka bussiga mitte. Põhimõtteliselt võiks igal eestlasel olla üks linnakodu ja üks maakodu. Maaeluministeerium meil vahepeal oli. Linnaeluministeeriumi pole kunagi olnud. Mis siis, et kolmveerand inimestest elab linnades. Teeme eluministeeriumi? Kõikidele?

Mingi maakodu või suvehurtsik või koht, kus käia – see paigake metsa, mere või raba veeres on eestlasele olulik. Mul ei ole kunagi olnud maavanaema ega mingit paika, kus piimalehma või maasikapeenraga õrnas lapsepõlves kokku puutunuksin. Aga oli mererand ja adruhais. Ju oskan toonasest hütikesest kunagi ka mõne rea kirja panna. Maa-inimeste kodudest on ent naksakalt kirjutama kukutud!

Heiko Bellmann, «Putukad. Välimääraja». Foto: Raamat

«Eesti maakodud» on esimene osa ma ei tea kui pikast sarjast, aga ta on raamat, mis veab endasse sisse. On uusi ja uhkeid majasid, on vanu ja häid ja ülesvuntsituid, leidub lõpupoole ka tegutsevatele praktikutele suuniseid – ent reklaamimaiguline tekst on elegantselt serveeritud. Hea teave, ei muud. Praeguse aja parimate ekspertide kokku pandud, ainet mõtisklusteks, iseloom on põhjamaine ja kindel. Suurepärasemat autorkonda (ei jõua üles lugeda) ei saaks vist komplekteerida. Kui tahaks homme maale kolima hakata, siis kratsiks kukalt ja mõtleks, kas ootaks järgmise köite ära või annaks kohe tuld…

Aga muidugi maailma asjadest veel. Kes maakodu soetab, peab arvesse võtma kaasnevat loodust. Metsi, järvi, jõgesid, merd ja kalu ja elajaloomi, kaasa arvatud neid, kes on tibake tüütud või imevad lihtsalt verd. Ma paneksin meelsasti kausikese verekest kuhugi terrassinurka, et lõbutsege, sääserahvas, ent ei nad kuula ega tost heldusest pea. Ikka ihu kallale, ikka sügelema kõrvetada inimloom. Enamik putukatest ei ole teab mis tüütud, pigem põnevad vaadata ja silmale iluks. Et asjalikku pilku heita, võiks putukaraamatuga tutvuda enne putukatega tutvumist. Inimene ei saa kunagi liiga targaks, ent väheke on võimalik oma teadmisi kõrgemale nihutada küll. Ammu pole head putukaraamatut tulnud – nüüd tuli. Soovitan; proovitage!