Pöörane raamat, mis võib laginal naerma ajada

Foto: Shutterstock

C.K. McDonnelli «Armastus kisub meid lõhki» jätkab ajalehe «Kummalised sõnumid» kireva toimetuse seiklustega, keskendudes seekord vaimudele, teispoolsusele ja muidugi armastusele. See on huumorist pakatava ulmet ja tänapäeva kombineeriva sarja kolmas raamat. Esimeses osas «Kummalised sõnumid» tegutseb isevärki libahunt ning teises romaanis «See võluv mees» tuleb välja, kas vampiirid on olemas, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Manchester. «Kummaliste sõnumite» toimetuses valitseb tavapärasest tohuvabohust veelgi suurem kaos. Hannah on ootamatult tööle selja pööranud ning läinud tagasi endise abikaasa juurde, kuna mees on üleöö normaalseks muutunud. Õieti suundubki naine asutusse, kus säärane ime sündis, et seda protsessi omal nahal kogeda. Tema asemele saabub tarmukas Betty, kes ajab vaese Grace'i ahastuse äärele, kuna mainib ajalehe rahaasjade auditeerimist. Peatoimetajast pole ajalehe juhtimisel mingit tolku, kuna Banecroft on veendunud, et tema naine saadab talle teispoolsusest sõnumeid, mistõttu ei jagu tal ühegi muu teema jaoks tähelepanu. Reggie ja Ox võtavad endi õlule uurimise, kuhu kadus kolumnist, kes ajalehte vandenõuteooriatega vürtsitas. Kas mõnel pöörasemast pöörasemal lool oli tõepõhi all?

C.K. McDonnell, «Armastus kisub meid lõhki». Foto: Raamat

«Armastus kisub meid lõhki» kätkeb kõike, mis mind selles sarjas vaimustab — maru äge tegelaste kamp, salajane maailm, lahendust vajavad müsteeriumid, absurdsed uudised ja muud juhtumised. Nautisin väga tuttavasse maailma sukeldumist ning pöörast sündmustikku, mis laginal naerma ajas. Eelmistest raamatutest juba tuttavatele kujudele lisandus jälle paar uut, suurem pilt muutus taas veidi selgemaks. Kõige rohkem meeldis mulle, kuidas McDonnell toob mängu ühe klassikalise õudusromaani, aga ma rohkem sel teemal ei ütle, et mitte midagi reeta.

Kui eelmised kaks raamatut kulgesid enamvähem sirgjooneliselt, siis selles tegelased hargnevad ja lugu valgub heas mõttes laiali. Igaühel on oma rada käia, kuni need lõpuks rahuldustpakkuvalt kokku jooksevad ja isegi ajaleht saab välja antud. Kõige põnevam oli jälgida Hannah't, kuna utoopilistes asutustes (loe: sektides) on midagi äärmiselt paeluvat. Lisaks tegi romaani eriti nauditavaks, et Banecroft, keda ma siiani ei salli, oli siin teistsugune, leebem. Ootan neljandast raamatust eriti suure huviga, kas ja kuidas selle loo kogemused teda mõjutasid.